Ma ei saa aru, miks meile sel aastal seda tõelist suve nii jaopärast antakse. Ühel päeval on kena leitsak, järgmisel veab vaevu 15 kraadi välja.
Tänane tööpäev tuleb korstnasse kirjutada - no muudkui sajab! Püüdsin ikka hostade ümbrust kaevata, aga labidaleht oli lõpuks nagu mudapall - niimoodi kleepus see märg muld külge. Masendav :(
Niipaljukest sai ikka kasulikku tehtud, et tegelesin jäätmete tootmisega. Just nimelt tootmisega, st spetsiaalselt tegemisega. No miskit tuleb ju sinna sundkorras kaela määritud prügikonteinerisse toppida! Meil küll see ettekirjutustes lubatud väikseim konteiner, aga sellegi täitmisega on tükk tegu. No ei teki meil neid jäätmeid, no kohe jama sellega. Mine või kuskilt juurde kauplema!
Nalja sai ka.
Olin parajasti üleval korrusel, kui Magnus koju tuli. Midagi nad Arnega seal rääkisid ja naersid. Siis hõikas Arne, et olgu ma nüüd valmis vaatama, mis võib ühe noormehega juhtuda, kui tema mitte oma hinge eest hoolt ei taha kanda... Poiss oli lasknud oma pea täiesti paljaks ajada!
Ja oi seda pettumust, kui nähti, et emme ei hakkagi hüsteeritsema :) Poiss ütles ainult, et küll see koolis töötamine on emale ikka paksu naha selga kasvatanud.
Tuul on aias natuke pahandust ka teinud. Poolest tillipeenrast on nagu teerulliga üle sõidetud. millal see küll juhtuda võis, seda ei oska arvatagi.
Tegelikult üks palve tuleb ka veel täita. Eesti elu karm pool on jõudnud nüüd ka meie kanti. Suurpere mõlemad vanemad jäid tööst ilma, lastetoetusi on vist ka vähendatud (ei tea, omal sellega enam asja pole), koolitoetust kah enam ei saa....
Nii tuldigi minult paluma, et ma vaataksin üle oma riidekapid, et kas oleks midagi, mida ise ei kanna ja mille võiks neile ära anda. Pereema on ise õmbleja inimene, ju ta midagi ikka ümber saab teha. Kahju kohe inimestest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar