Teisipäevast algas puhkus. Seega täna siis eeee.... kolmas päev. Käin ja tuian õues ringiratast, kuulan kauget kõuekõminat, aga võtaks siis mõnel tööl sabast kinni, vot seda ei ole. Tegelikult on ennegi juhtunud, et puhkuse esimene nädal saab lihtsalt maha magatud. Ehk on sedagi vaja, kes teab.
Igal juhul on praegune seis selline, et mitte ei saa vedama.
Tehtud on küll hea hulk maasika toormoosi, kasvuhoones kurke-tomateid seotud-kastetud., mõningaid ravimtaimi korjatud (kuigi talvel seda "põhku" teematerjalina kasutama ei kipu. Eks vanaemal kah vaja.)
Eile alustasin pojengiala projektiga. Tõotas tulla palav päev ja kuna ühel poisil oli vaba päev, läksime kive tooma. Ühe koorma tõime ära, siis vaatasime, et käru ratas jälle katki. Sõit jäi seega seisma.
Üldiselt on selle suve plaanis järgmised projektid:
1) Pojengide ala hooldusvabamaks tegemine. Poisid ässitasin vana jasmiinipõõsa kallale. Jagu nad sellest päriselt ei saanud. Arvasid, et paras ports dünamiiti kuluks ära (mida aga pole... õnneks). Lisaks on kuskil seal maa sees ka suur jäme elektrikaabel, mis majja suundub. Ei mäleta ju ka, kui sügaval see on. Seega ega kaevata suurt ei julge kah.
2) Mägisibulate ja ehk ka vapilooma kasvukoha rajamine. Koht on sissesõidutee lähedal mullu poiste poolt lammutatud imeliku silikaatmüüri asukohas. Seal on ka mingi valatud põhi, mis on paraku ülejäänud pinnasest veidi kõrgem. Niita ei saa. Üldjuhul näitavad murutraktori kaared ära, kus on need kohad, millega tuleb miskit peale hakata (võimalikult hooldusvabad istutusalad)
3) Pika peenra laiendamine kaarega puukuuri seina äärde. Labidaga on rohukamarasse orientiirid sisse lõigatud.
4) Maja taha õunaaeda varjuaia istutusala rajamine. Pilt sellest paigast on selline.
Vot see tume ala ja üldse see hobukastani alune on selline ülimalt kahtlane koht. Kunagise maja põlengu järel ahervaremete likvideerimisest on jäänud veidi kõrgem koht. Oleme seda küngast tasandada püüdnud, kui muru rajasime, aga veidi kõrgem on see siiski. Kunagisest suht maja lähedale istutatud hobukastani seemikust on saanud suur puu. Ega see hea ei ole, kui puu nii maja lähedal kasvab (kärgbituumenkatusele kipub tekkima sammal, lisaks halveneb suviti märkimisväärselt ka internetiühenduse kvaliteet). Võtaks maha - ei raatsi. Kärbiks võra kohe tugevasti - ei raatsi, see oleks ju puu invaliidistamine. Nii ongi seal selline kahtlane ala, millest tuleks teha miski silmailu pakkuv istutusala. Igal juhul tahan ma sinna saada seda hiigelsuureks kasvavat hostat!!!
Kevadel sain oma tahtmise - maja tagant tellingute lõhkumise käigus vabanesid mõned prussid ja sain trepi jõele. No kaua ma ukerdan mööda järsku kallast nende veeämbrite ja kastekannuga! Lastelaagri ajal leidis see trepp väga aktiivset kasutust!
Meie vesiroosidel on seekord juba kaks õit. Vaade kaugemalt
ja lähemalt
Imelik kukeharja puhmas mullu rajatud istutusalalt. Kuidas see nii juhtus, mitte ei tea!
Aga Imepeenra juures pole veel midagi teinud.... ja marjapõõsaste juurde pole ka veel jalutanud , tea, kas üldse mõne mamm põõsaste küljes on. Ehh! See aed või õu või loodusaed või metsaaed või (külaliste sõnul) paradiis on liiiiiiga suur!
