Samblikud kui puhta õhu indikaatorid

Vaatasin 2017. aasta kevade pilte ning leidsin vahvad samblikupildi. Mäletan seda päeva, kui kõndisin aias ja otsisin kevadet. Küllap olid need vahtrate tüved kena päikesevalguse käes, et pildistama kutsusid.

Nipet-näpet tegemistest

Kevadisel ajal tuleb mulle kehtestada kauplustes käimise keeld. Seda just toidu-, aia- ja ehituspoodide osas, kuna teiste poodide käibesse ma panustama eriti ei kipu. 

Sai ju veksel välja käidud, et stopp, ei ühtki seemnepakki enam. Hää, kes lubadagi oskab. Lubaduse täitjat on märksa keerulisem leida. Nii saigi mõned püsikuseemned juurde hangitud. Hääl tuttaval on margariitad väga ilusate ja korrektsete puhmastena peenardes, seetõttu julgesin ka neid soetada. 

Eile sai veel peotäis saialilleseemneid ostetud ja üks pakk kollase kressi seemneid ka. Noh, nii igaks juhuks või nii.

Meie neli punase sõstra põõsast andsid mullu väga head saaki. Sort on "Jonkheer van Tets". Kena püstine põõsas, kuigi jah, oksad kipuvad natuke hapravõitu olema. Mullu sidusin oksad üles, et õitsemise ajal oleks mugavam linad üle visata, kui öökülma kipub tulema. Tuligi ja linadest oli kasu. Sel moel toestatud okstelt on ka megahea marju noppida, oksi saab liigutada neid palju näppimata. Üks oks, mis väga madalal kasvas ja üles sidumisele väga alluda ei tahtnud, sai hoopistükkis veelgi enam alla painutatud ning eile viisingi külakostiks väikese, kuid juba kenasti kompaktse noore sõstrapõõsa.

Pühapäeval käisid esimesed aiakülalised. Normaalsel aastal oleks aed juba kevadroheline olnud, kuid nüüd peamiselt kuluhall. Lubati suvel tagasi tulla, kuna oodata on ju paljutki.

Õhtul läksime veel Mahtrasse Terje Luige imelisse aeda jalutama. Ta rääkis, et alustas aia kujundamisega 60-aastaselt. No nii.  Ma pean nüüd sootuks vait olema ja oigamata oma aeda edasi sättima. Terje kõndis, labidas käes ning muudkui küsis, mis ma sulle välja kaevan ja kas seda lille läheks. Nagu alati - mul ei ole peenardes ruumi ja uus ala pole veel valmis. Aga kevadmagunaid sain küll kaasa hea nutsaka. Aitäh, Terje!

Mõnda aega juba tundub, et vist on seljanärvi põletik kallale kippunud. Määrin aga salviga ja hoian lambavillast vööd peal. Eile tsemendipotte, sõstrapõõsast ning taimepotte autost välja tõstes olin korraga nagu Loti naine - ei ühtegi liigutust enam . Või siis pigem seisin nagu kreeka E. 

Õhtul, kui terve päev logeletud ja horisontaalasendis lebotades aeda oli "kujundatud", andis valu lõpuks veidi järgi ning sain välja minna eile pooleli jäänud tööd lõpetama. Kartulimaale on nüüd sõnnik laotatud ja lootuses ilma narruste lõppemisele jään ootama vaopõhjade soojenemist, et nädalavahetusel kartul maha panna. Ehk ikka läheb soojemaks ja toomingas näitab üles meelsust õitsema hakata? Loota ju ometi võib. 

Tänane hommik algas meil vara, nagu alati. Pool kuus sõiduks sättides vaatasin, kas auto esiklaasilt tuleb jääd ka kraapima hakata. Polnud hullu! Meil ju ainult -1,3 kraadi. Aga metsloomad vist teadsid, et ilm läheb hukka - mitte ühtegi metsaasukat ei näinud sinna- ega tagasisõidul. Paari tunni pärast saabus aga lumi. Põhjakaarest kerkis tume ja suur pilv, mis oma värvuselt kangesti äikesepilve meenutas. Tegelikult oli see pilv triiki lund täis. Ole siis lahke! Viimaks ei jäägi muud üle, kui tuleb toas veidi luuda viibutada, sest õues kohe mitte ei saa toimetada. 

Tomatid,paprikad petuuniaamplid ning hulgaliselt pikeerkaste taimedega elavad 1. mais saadik kasvukates. Neile seal meeldib kohe kindlasti. Valge ju ometi ja juurtel rohkem ruumi.

Uuuuuuu! Kevad! Meil on varsti juba maikuu poole peal, uuuuuuuu!

Kes teeb, see jõuab, aga tegelikult ei jõua ju...

Kevadised toimetused aiarindel on täies hoos. Ei ole hool ega hoobil vahet. No ei ole!  Loogiline oleks, et tööde "playlistist" saan iga päev vähemalt paar tehtud tööd maha tõmmata, aga kus sa sellega.....  Vahel tuleb lausa tuuleveski tunne peale - vehi ja vehi, aga tolku netu...

Noored on füüsiliselt raskel tööl, kahjuks ka erinevates vahetustes, seega saame neid appi vaid nädalavahetustel (kui neid just laupäevaks tööle pole kaubeldud või kui noorte sõpruskonnal mingit üritust plaanis pole). Mees on 24-tunnistes vahetustes ja pärast haiglat loeti sõnad peale, et füüsilist tööd teha ei tohi. Vähemalt mitte pikalt. Õnneks on nüüd pärast nelja tihedat vahetusgraafikut ees ootamas kolm vaba päeva.

Nii ongi asjaolud kujunenud nii, et aias müttan põhiliselt üksi. Uskumatu, kui kiiresti möödub "hommikune vahetus" - muudkui vaata aga kella. "Õhtune vahetus" on rahulikum,

Lapsepõlves olin tige, et Laagri kodu aed oli nii suur, et naabrilastega ei saanud lõputult ringi trallida.No mis suur on mingi 1480 ruutmeetrit! Praegu tundub, et seal saaks kõik siuh-säuh tehtud. Isegi poisid meenutavad oma lapsepõlve aegu, kui kerge oli neil vanaema-vanaisa aias maad kaevata - sõmer liivasegune muld, nagu siid.

Meie suures aias on praeguseks hetkeks põhikontseptsiooniks võimalikult hooldusvaba (vähest hooldust vajav) aed. Vanust tiksub juurde, mitte ei lähe vähemaks, noorusaegne raudne tervis hakkab logisema ja abiväge ei ole. Ega tule ka. Ometi on nii hullult palju teha ning sealjuures on need projektid küllaltki suuremahulised.

Üks otsustav samm sai lõpuks tehtud. Tegelikult tahtsin proovida seda tellimise värki. Mujal on ju nii, et saab katkestada enne pangatehingu teostamist. Baltic Barki lehel aga oli õige kiiresti arvutiekraanil kiri: tellimus on sooritatud. Hopsti! Terve alus. 30 80-liitrist kotti männikooremultšiga maandus meie õuele.

Nüüd sain lõpuks vahtraaluste projektiga jätkata. Mu arust päris kena näeb välja. Seal vahtrate all on kasvama pandud 20 näärmelise ehk roomava sõstra istikut. Kontrollisin, nad on kasvama läinud! Põhitöö tolle vahtraalustega seisab aga alles ees. Tegutsema saan sellega hakata aga alles siis, kui muud pakilised tööd on lõpetatud. Tööd tuleb ikka pingeritta seada.

Kilemaja ümbrus on meie jubeala. Olen seda ala isegi vikatiga niitnud. Ohakaid nimelt. Eelmisel suvel tegin proovilapi põhuga ja seal oli ainus ohakavaba lapike. Mullu viljakoristuse aegu saime suure vaevaga veidi põhku kokku kraapida ning nüüd täitsin ammu mõttes tiksunud plaani. Tulemus näeb igal juhul viisakas välja, Katteloorgi on varasele kartulile sooja tagamiseks hangitud.

Toas oli olukord juba ülihulluks läinud. Poisid arvasid, et noh, seapõrsas sobiks elutoa nurka ruigama küll. Elamiseks polnud enam üldse ruumi. 1.mail oli ülimalt soodne ilm ja taimed said kasvuhoonetesse istutatud. Lisaks pikeerkastid lillede, kapsataimede ning amplitega. Ööd on aga külmad ning taimedel on katteloor peal. Nii igaks kümneks juhuks.

Täna sai ühe tööna köögiviljapeenarde ala ära planeeritud. Näis, kas saame kartuli suurele põllule või tuleb siiski olude sunnil jupike köögiviljamaast kartulile ohverdada. See oleneb harulduseks muutunud ametimehest - traktoristist ning tema raudruunast.

Seemnepakid on igal juhul juba ootel.

Istutatud on 25 vaarikataime. Karta on, et veel vähemalt 25 -le taimele tuleb augud kaevata....

Kui vaid jõudu oleks! Kui vaid oleks brigaad, keda kamandada! 

Soe ja päikeseline mai algus.

Alles see oli, kui iga päev sadas lund erinevates variatsioonides ja erinevates kogustes. Ilm oli hall ja sünge. Ilmateade lubas 1. maist alates päikest ja sooja ning selline prognoos tundus enam kui kahtlasena. Võta aga näpust! Esimene tõeliselt ilus kevadilm tuligi täpselt lubatud päeval - 1. mail. Linnud rõkkasid suurest rõõmust lausa ennastunustavalt, jänesed ei tundnud ei au-ega häbitunnet, vaid kalpsasid suisa marjapõõsaste vahel, silmaklapid peas. Kassid vahtisid soolasammastena neid jultunud loomi. Koer oli ainus, kes ultunud metsaasukatele õige teeotsa kätte näitas.

Tagala kindlustamiseks sai ükspäev mõni pakk katteloori ostetud ning läkski lahti - taimed kolisid kasvuhoonetesse.

Kilemajas oli ellujääjaid juba varasemast ajast. Keskmisesse peenrasse sai lihtsalt katseks istutatud kõikse nirumad paprikataimed, millest väljamineku puhul eriti kahju ei oleks olnud. Ööseks said nad selga plastikust lillekastid ja ämbrid. Üks taim on nüüd kahtlane. Tema katteks oli üsna õhukeste seintega plastämber. Teised on OK. Parempoolsesse peenrasse sai pärast katteloori hankimist istutatud väiksemat sorti tomatitaimed.Üks nendest läks välja sel ööl, kui miinuskraadid küündisid viie pügalani. (Temale oli katteloori ainult ühekordsena jätkunud.) Teised taimed on korras.

1. mail sai istutatud veel tomatitaimi ja salatiteo järel potti pistetud seemnetest kasvatatud paprikataimi.

Suvelilli sai tänavu palju. Vahtraalustele, sinna laiale ja päikeselisele alale on vaja ju ka midagi istutada, kui püsikud alguses väikesed on. Tomatitaimed on maha istutatud peaaegu külili asendis. Üles seon hiljem, kui nad on juurdunud ning öist katteloori enam ei vaja.

Kui kuskile astuda ei ole, siis on ikka väga keeruline seda katteloori paigaldada. Mõnikord oleks hädapärast propellerit selja peale vaja. (Megahea oleks siis ju ka aia kohal lennelda ning aia "pealtvaateid" jälgida.)

Tänase päeva tegemiste hulka kuulus kilemaja taguse jubeala läbi kaevamine. Kaeva ja kaeva, aga võilillejuurikad ning ohakarisoomid itsitavad pihku ja kasvavad rõõmsalt edasi. Eelmisel aastal tegin väikese eksperimendi põhuga. Minu suureks üllatuseks oli sel katsealal ülivähe ohakaid. 

Täna siis kaevasin, laotasin hobusesõnnikut ning katsin põhuga. Tänapäeval on põhu hankimine raskendatud, kuna kõigil lähikonna kombainidel on põhupurustaja külge monteeritud. Seetõttu on põhku jaopärast käes. Nii tulebki vaadata, kui suure ala ma sellisel moel katta saan. Plaan on kilemaja ots ja kui jätkub, siis ka teine külg samal moel katta. Kui maa soojem, siis läheb sinna alla varane kartul "Flavia". Ideaalis oleks kena, kui katteloor veel kõige peale läheks, siis ehk saaks kartulit ka märksa varem.

Homme on loodetavasti taas kena päikeseline päev ja uued töövõidud ees ootamas.