Kuvatud on postitused sildiga aiandus 2018. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aiandus 2018. Kuva kõik postitused

neljapäev, 6. september 2018

Labidaga lahingusse vol 8



Kella poole kaheks oli meie suur kaevamise maraton läbi. Oh, oleks võinud kokku lugeda, mitu kärutäit juurikaid ära sai veetud. Kahjuks tulevad huvitavamad ideed ikka takkajärgi.

kastpeenrad on omaette üksus, nendega tegelen hiljem. Võib-olla vean tühjast jõesängist isegi veidi jõemuda peenardesse rammuks. Noh, kui viitsimist on. Muidu aga tuleb kastpeenardes muld läbi kaevata.
 

kolmapäev, 5. september 2018

Labidaga lahingusse vol 7

Täna oli kaevetöödes murranguline moment - kaks "rinnet" sai ühendatud. Kui nüüd ilma peaks, siis kahekesi kaevates saame homme tööga ühele poole.

kaks kaevamise ala sai täna ühendatud.
 Natuke on veel jäänud.
Muuhulgas kaevasin kaheksa pisikest hobukastani titte pottidega maa sisse talvituma ning sama teed läks ka pisike punase sarapuu taim.

teisipäev, 4. september 2018

Labidaga lahingusse vol 6

Nii, nüüd on katte all olnud ala kaevatud. Pean oma tähelepanekutes selle ala suhtes korrektuure tegema. Eelnevalt kirjeldatud situatsioon oli selles kattega osas, kus tormituul oli katet nihutanud ning ühtlasi ka pappe sasinud.
Täna aga kaevasin korralikult kaetud osas.
Tähelepanekud: kassitapu igal taimel 1-3 valget võsu, lehti polnud. Kitkusin need võsud enne kaevama hakkamist ära ja siis sain üllatuse osaliseks - kõik labidatäied oli pehme, sõmer muld ilma ühegi kassitapu juureta.....
Üldiselt on seis selline, et kui ma nüüd veel paar lapikest kõrvitsate vahel ära kaevan, jääb tõesti ainult suhteliselt kitsuke ala seda väga hullu maad. Me saame selle tehtud! Mitte täna, mitte homme, aga millalgi lähiajal.

Katte all olnud ala on nüüd kaevatud.
 Kõrvitsaväli on ka enam-vähem korras.
Nii natuke ongi veel kaevata jäänud. Aga see-eest kõige raskem ala.
 

esmaspäev, 3. september 2018

Labidaga lahingusse vol 5

Täna sai päris pikalt kaevatöid tehtud. Lisaks tuli ka abiline seda eriti rasket maad kaevama.Tee mis sa teed, aga enne jõuab õhtu kätte, väsimus kallale, kui päevaplaan täidetud saab.
Mina kaevasin kõrvitsate vahel.
 Homme saab see kate üles võetud. Maa on selle all kenasti pehme. kassitapp aga naerab ja kasvab veel usinamalt...
 Tõele tuleb näkku vaadata ja tõdeda, et nihverda palju sa nihverdad, lõpuks jõuab kätte aeg asuda kaevama "õuduste labürindis". Maa on seal nii kõva, et isegi võilille juurikas on korpas, keerdus ja oma tubli kümneharuline.....
 Abilise kaevetööd. Täna keskendus ta minu "sea songermaa" likvideerimisele, et ikka ontlikult sirget joont mööda kaevata.
Homme on uus päev. Kaevama!

pühapäev, 2. september 2018

Roniv asariin

Internetist: Roniv ripplõug ehk roniv asariin (Maurandya scandens)
Kiirekasvuline taim on üsna pea 3 m kõrgune. Kesksuvel kattub massiliselt violetsete õitega (läbimõõt u 4 cm), õitseb septembrini. Vajab tuulevaikset kohta.

Idanes neli seemet. Taimed hakkasid juba pisikestena näitama, et nad on ronitaimed ja tahavad kuskile haakuda.

Õied on sel taimel imeilusad. M
 eeldivad mesilastele, herilastele ja kimalastele. Nad kaovad õietrompetisse üleni.
 Kasvukohaks sai terrassi lillepott. Päikeseline ja tuulevaikne koht (niivõrd, kuivõrd see meie aias üldse võimalik on).
 Tükil ajal avanesid õied ühekaupa (õitseb paar päeva). Hiljem hakkas õisi rohkem üheaegselt avanema.
 Kui õisi on palju, näeb taim vägagi dekoratiivne välja.
 Septembri alguseks on taime lehed värvunud sügisestesse toonidesse. Ka õisi veel jagub.
 Isegi pelgalt sügiseste lehtedega on see taim päris ilus.
Pikalt arvasin, et ma järgmisel aastal rohkem seda lille ei kasvata, aga nüüd nägin internetis, et teda on ka rooskakte õitega. Never say never.

Labidaga lahingusse vol 4

Küll oli täna mõnus suveilm! Super! Super! Heinassoo sookured kolmekesi lendamas üle pea ja vaiksel häälel tervitamas, metskitsed üle tee põllul odrateri otsimas, rästad vahtra latvades arvamusfestivali pidamas (nagu Ave armastab öelda), rähn vahtra otsas sepikojas toimetamas, pääsukesed õue kohal lendamas. Ja liblikad, need liblikad! ilus suvi on!

Kui eile sai üsna väheke kaevatud, siis täna sain suurema maalapi korda. Oh, aga pilte tehes selgus, et kaevatud on ikka endiselt ülivähe. Oh heldus küll!

Jõudsin ülikõva ja paakunud maani. Juba labidalehe maa sisse saamine oli omaette kangelastegu. Eks seepärast see jõudlus nii vähene oligi. Aga midagi ikka juba tehtud on.

Rääkisin noortele meestele, et ma teen selle kõige hullema kaevamise ära ja et maa läheb sügise jooksul bveel kindlasti umbrohust roheliseks. Pakkusin välja, et nad siis hilissügisel kaevavad ise selle maalapi teist korda läbi või.... ostavad mullafreesi.... nad lubasid freesi asjus nõu pidada... :)


laupäev, 1. september 2018

Labidaga lahingusse vol 3

Täna peame püha - tarkusepäeva. No ei edene kaevamine. Kohe üldse ei edene. Kui ikka hommikul ärgata peavaluga, siis õiget töölooma ikka ei saa.
Natuke sai ikka tehtud. Ja oi, kui palju tööd on veel ees! Suurele hulgale eesootavale tööle vaatamata on mul juba pärsi optimistlik tunne, et tuleval kevadel paneme jälle kartuli maha, nagu nipsti!

Likvideerisin eilse "sea songermaa" kurvid ja käänud.
 Ühtlasi sain parema vaate ka toa aknast. Nüüd ikka paistab, et õues on natukene toimetatud.

Vaarikate teine tulemine

Suvi oli ülimalt põuane ja marjasaak jäi suhteliselt kesiseks.

Kas hilist "Polka" vaarikat aitasid hiljutised vihmahood või ta ongi selline sitke sell, aga marju annab korjata ilmselt veel pikalt. Sügis loodetavasti tuleb pikk ja soe ja marjad jõuavad valmida.

Kui seni olin peotäite kaupa korjanud ning mammud vanaemale viinud, siis täna läks esimene karbitäis sügavkülma. Talvel tahaks ju Brita kooki teha. eks ole. :)

reede, 31. august 2018

Labidaga lahingusse vol 2

On augustikuu viimane päev. Ilm on tagasi suviseks pööranud ning mina jätkan kaevamisega.
Hommikul oli küll selline tunne, et kõik kohad on kanged mis kanged ja kaevamisest ei tule suurt midagi välja, aga võta näpust . vähese "soojenduse" peale läks juba päris kenasti.

Aga siga on siga. No ei viitsi ühte sirget joont mööda kaevata. Ikka kärss siin maasse ja siis, kärss seal maasse.
Tegelikult läksin köögiviljamaa teise otsa, lootuses, et ehk on siin maa natukenegi pehmem kui ta on seal, kuhu eilne järg pidama jäi.
Tehtud sai natukene. Karta, et kui iga päev kaevata, siis ikkagi tubli nädal selle töö peale veel kulub. Maa-ala on ikka petlikult suur.


 "Sõjasaagiks" sain iseenese tarkusest kasvanud "seakate" järelkasvu. Pole paha!

Labidaga lahingusse vol 1

Köögiviljamaa on mitu aastat söötis olnud. No oma 2-3 aastat kohe kindlasti. Asi selles, et ühel hetkel tundsin - ma ei jaksa piimohaka, hariliku ohaka ja mis kõige hullem - kassitapuga võidelda.

Nüüd oleme mõlemad kodused. Mis teha, kui inimesed koondatakse sellepärast, et nad on VANAD. Samas pensioniiga aina tõstetakse, eks ole....

See on päris piinlik, kui maad omav inimene läheb agropoodi ja ostab kartulit võrkkottide kaupa. Jube häbi! See jama tuleb lõpetada! Nii alustasingi eile sõda söödimaa vastu.

Üritasin juba suvel, kuid siis, seistes kahe jalaga labidal, ei läinud see mitte maa sisse. Samahästi oleksin võinud seda akrobaatilist harjutust harrastada betoonkõnniteel.

Nüüd on veidi sadanud ja olukord on sootuks teine.
Alustasin kõige lihtsamast osast - seal oli veel eelmisel aastal peenramaa ning tänavu mõned kurgitaimed, mis kõrgpeenrasse ei mahtunud. Mõned sibulad samal põhjusel ning suvikõrvitsad. Ja kilemaja taga oli kartul maas.

See osa on nüüd kaevatud! Plaanikohane töö.


 Natuke sai plaani ületatud ka. Me kõik tuleme ju oma lapsepõlvest, eks ole. :)

reede, 24. august 2018

Ümberkorraldused Pikas peenras ja Kuurirõdu peenras

Juba mõnda aega on mind häirinud värvigamma hilissuvises-sügiseses Pikas peenras. Enamasti on seal valged, mitut tooni roosad ja lillad värvid, päevakübara kollane on kui sadul sea seljas.

Olen tasakaalustamise mõttes päevakübaraid juurde lisanud, kuid kasu asemel oli nendest hoopis rohkem kahju - veel hullemini riivas see kollane silma.

Täna sai labidas kätte haaratud ning asi ära organiseeritud.

Terrassil istudes või köögi aknast välja vaadates riivas silma suur päevakübara puhmas. Pildil teda enam ei ole. Hiid-iisopite vahel haiutab tühi koht.


Pika peenra laienduses oli päevakübarate "tasakaalustamise-katsetus". Neid seal enam ei ole.


 Istutasin päevakübarate asemele hoopis delfiniumid, mis oma vanas kasvukohas mitte edeneda ei tahtnud. loodan, et uus paik neile paremini sobib.


 Kuurirõdu peenras on kollaste ala. las nad siis hullavad seal. Hiljem tahan veel Prževalski kobarpeade puhmaid ka veel jagada. Neile näikse selles peenras meeldivat ja mulle nende pikad-kõrged küünlad meeldivad.


kolmapäev, 11. juuli 2018

Alpiaia loomine

Oli meil Imepeenar. Aga nagu ikka juhtub, vajas see ala totaalset ümber tegemist. Kui varem oli Imepeenar graniitkividega sektoriteks jaotatud ja seal kasvasid püsikud, siis nüüd mõtlesime, et meil ju üldse polegi niinimetatud alpiaeda. Teeme siis Metsaaeda väikese alpinurgakese.

Töö on menetluses ja vaikselt edeneb. Vaikselt, mitte üks-kaks- kolm ja korraga.
Enam-vähem looma hakkab alles pisi-pisikene osake.

Mägisibulad....


Mägisibulad....


Mägisibulad ja leviisia.


Harkjas asorell.
Ja killuke kanarbikku. Prooviks.


reede, 22. juuni 2018

Veel üks aiadekoratsioon meeleolu loomiseks

Karkassiks on siberi kontpuu võrse, võrguniidiks puuvillane nöör.

Koht ei pruugi olla see õige, aga hetkel katsetamiseks käib küll. Kui kaasa töölt saabub, siis valime koha välja.




esmaspäev, 11. juuni 2018

Uued siberlased

Keegi hää inimene on mu siberlaste kogukonda paari uue sordiga rikastanud.
Imeilusad, kas pole?


SALAMANDER CROSSING

laupäev, 9. juuni 2018

Aed juuni esimesel dekaadil

Tänavu on väga kummaline kevad-suvi, kus korraga õitsevad mai, juuni ja isegi juulikuu lilled. Kogu loodusel on millegipärast väga kiire.