reede, 3. juuli 2009

Heinassoos

Arne läks kanuuga jõe peale ahvenajahile ja mina ka parasjagu ei viitsinud küüni seina ääres mässata. Võtsin hoopis ette väikese õppekäik-matka Heinassoosse. Läksin läbi meie suure pargi. Esimene üllatus: Kurekatlad on õitsema hakanud! Need on nii armsad kellukesed, et ma kohe mitte ei raatsi neid nende kodukohast ära viia ning ajutisse elukohta - vaasi panna. Arne on parki niites kurekatelde pesakonnad kenasti kasvama jätnud. Teine üllatus oli veel: Kõndisin, nina taeva poole ja imetlesin suureks kasvanud mände. Äkki kuulen, kuskilt kostab väikese mootori popsumist... Siilipoiss! Puudutasin teda esiti fotokaga - ei hüpanudki. Vot see siili hüppamine, okkad turris, ongi just see põhjus, miks ma teda nagu hästi katsuda ei julge. Aga - ma ületasin täna iseennast! Kuna see siilipoiss ei olnudki eriti pahur ja ei hüpanud minu fotoka peale, siis - üllatus, üllatus - ma tegin siilile pai! Elus esimest korda!!!!!
Heinassoos... Õigemini selles osas, mis jääb vahetult meie piirikraavi taha. Küll seal oli palju jäljeradu! Metskitsed? Vaevalt. Metssead? Juba tõenäolisem. Koprad? Kõige tõenäolisem. Need tegelased käivad suvel heinamaadel rohtu krõmpsutamas. Muideks, angervaks maitseb neile kohe iseäranis hästi.
Leidsin esimese orhidee - kahkjaspunane sõrmkäpp.
Selliseid orhideesid kasvas seal ka: vööthuul sõrmkäpp.
Peaaegu meie piirikraavi kaldas leidsin sellise orhideede pesakonna! See meenutab juba natuke Saaremaal Odalätsi (loodetavasti kirjutasin selle nime ikka õigesti) allikatel nähtut.
Tagasi meie pargis. Ja ole sa lahke, keda ma jälle nägin! Seesama siilipoiss ei olnud viitsinud vahepeal eriti pikalt edasi kõndida.
Heinassoost tõin kaasa kimbukese suvelõhna: pehme madar.

Kommentaare ei ole: