Teisipäev, 29. mai 2018

Kastmise hõlbustamiseks

Noorema poja projekt, mille eesmärgiks on vee varumine kastekannuga või kasvõi lühema voolikuga kastmiseks. Sihtgrupiks on köögiviljamaa peenrad.




Võitlusest naadiga


On meil üks vana-vana istutusala, Kuurirõdu peenar. Kuur on ehitatud vana lauda vundamendi peale ja suur osa peenrast on saanud omale naabriks laudataguse, mille kohta käib ütlemine: "Lauda taha, kuul pähe ja nõgestesse... " Vot nõgestega on meil kehvasti, aga selle asemel on naati, palju naati. Ja seesinane naat arvab heaks oma asuala laiendada ka Kuurirõdu peenrasse.

Aastaid tagasi rohisin ma seda ala mitu päeva ja vedasin minema mitu kärutäit umbrohtu (eks taimed olid ka väikesed ja umbrohul laiamiseks rohkesti ruumi). See oli aeg, kus vihkasin seda peenart ja ähvardasin ta "nulliga" maha võtta ning asemele muru külvata....
Aga peenar on alles tänaseni. Nagu ka naadid selles.

Kuidas siis võidelda naadiga? Ühel suvel tegin katse. Ostsin turvast ning katsin pool istutusalast sellega, pool jäi tavaline betoonilaadne savimuld. Katse tulemused ei lasknud end kaua oodata - seal, kus oli turvas, kaksasin naadil turjast kinni ning tõmbasin risoomi välja. Jooksis kui neljakümne numbri niit. Seal, kus turvast polnud, sain kätte vaid laadi maapealse osa.

Savimullal on aga paha komme "nahka pista" nii kompost, turvas kui kasvõi sõnnik. Ta kohe on sellise hea isuga... Nii tegi ta selle turbaga ka. Meil on aga pool koormat hobusesõnnikut, mis küll sisaldab saepuru ja saelaaste kaugelt rohkem kui sõnnikut, aga ikkagi kannatab kasutada. Või siis just tänu sellele. Mis muud kui tassisin seda saepuru-hobukaka segu peenrasse multsiks.

Täna vaatasin, et mitu aastat kestnud naadi kiusamine on andnud tulemusi. Naat on kadunud? Oh ei! Teda on, aga tunduvalt vähem. Tema lehed on märksa väiksemad ning õisikut hakkab moodustama juba väga madala varre otsa (sest mine sa tea, kui pikalt elupäevi antakse). Ühtlasi on taimestu ka juba suur ja peenras on raske leida vaba pinda, kuhu astuda. Võitlus naadiga jätkub... :)

Reede, 25. mai 2018

Hobukastani tited

Lehehunnikus on enamasti hall ja igav värvitoon valitsemas, kuid aeg-ajalt sirutub mõni roheline taimeke uudishimulikult päikese kätte.

Juba mõnda aega tagasi koukisin välja ühe kastanitite ning panin potti kasvama. ta on nüüdseks tubli ja ilusate tumeroheliste lehekestega. (See kõige väiksem ja tumedam taim).
Teised üheksa potistasin täna õhtupoolikul.

Vaatame, kas kasvavad ja kas saame nad tulevikus sobivale kohale maha istutada.



Ring ümber pumbamaja

Pumbamaja nõlvapeenar on täis kasvanud. Päikest paistab siia vaid tükati-lapati. Seepärast on roomava akakapsa õitsemine padjandites erinev. Peamise ilu annab sellele alale roomav metsvits, aga tema õitsemiseni kulub veel aega. Alles ta jõudis end roheliseks sättida.

Roomavale metsvitsale siin meeldib. Aina pean ala laiendama, et ta lausa murusse ei kasvaks.




Kurereha naudib ka oma kasvukohta. kasvab mis mühiseb.


Roomav akakapsas on õitsemise ajal vägagi ilus.



Õuele saabudes on see nurgake esimene, mis silma alla jääb.


Minu lemmik - metspipar!


Reku kõnnib minuga kaasa ja püüab end võimalusel ka pildile sättida.

Neljapäev, 24. mai 2018

Aedkannike - tänuväärne varakevadine õitseja

Üsna varasel kevadel, kui ilmad veel rohkem külmad kui soojad olid, pandi Bauhofis soodushinnaga müüki võõrasemade 10-pakid. Nirukesed need taimed olid, aga eks hind oli ka vastav. Nii saigi hea ports neid pakke koju toodud. Istutasin nad üsna tihedalt üksteise kõrvale terrassi kahte lillekasti, betoonpotti ning Pumbamaja peenra vahtraalusesse kaarde. Nüüd, mai teises pooles on nad väga-väga lopsakad ning õitsevad kogu hingest. Tänuväärsed taimekesed!


Tähelepanelikul vaatlemisel võib märgata veel mingeid taimi seal võõrasemade vahel. Need on minitomatid "Venus". Lihtsalt katseks said nad terrassile istutatud, et teada saada, kas tomateid saab väljas kasvatada või ei saa. Igal juhul nad juba õitsevad.


 Õitsevad samamoodi, nagu teised tomatitaimed kasvuhoonetes.

Küüniotsa peenar

Küüniotsa peenar on rohelisest rohelisem. Kõik okkalised on imehästi kasvanud ning vaba pinda lilledele jääb aina vähemaks. Praegu ilutsevad seal varased iirised "Sun Fairy". Hiljem peaks õitsema hakkama nõmmnelk, mis elas talve üle väga hästi. Erinevalt täidisõielisest nelgist, mis ikka koledal kombel kannatada sai. Natuke jäi teda ikka alles ka. Loodan väga, et ta taastub. Keset juulikuud säravad sel alal kollased kukeharjad.

Sel suvel on plaanis teha kõrgete kukeharjade ning elulõngade vahele nn. teenindusrajale põhjalik remont. Eeldatavalt tuleks maapind katta papiga ning peale männikooremultš. Võib-olla tekivad muud mõtted, aga seda näeb siis, kui näeb.







Umbrohutõrje hernepeenras.

Meie köögiviljamaa on meid teeninud väga kaua. Lõpuks on ta nii tohutult juur-umbrohtusid täis, et jäi lihtsalt sööti.

Õnneks tehti aiamaale 4 kõrgpeenart. Tellisime uue mulla ka. Olen väga rahul K.U.Mell sõelutud mullaga.

Täna rohisin ja sain kolme peenra peale kolmveerand ämbrit umbrohtu. 99,99% malts.
Väga rahul olen ka kõrgpeenarde kõrguse ja nende vahe laiusega. Väga hea on rohida! Rahul on nii põlveliigesed kui selg. Panen kahe peenra vahele prussijupi ning siis muudkui istun ja rohin. 

Igal suvel vannun, et järgmisel aastal ENAM hernest maha ei tee, aga võta näpust - kuidagi iseenesest satuvad hernepakid ostukorvi. Miks ma neid pole tahtnud? Aga sellepärast, et hernepeenart on väga ebamugav rohida. Liiatigi, kui seal on ohakas ja piimohakas.

Aga välja mõtlesin! Katse on teostatud!
a) rohimine
b) tugev kastmine
c) ajalehed ridade vahele (ajalehest kolm lehte ja need siis veel kokku volditud).
d) ajalehtede niisutamine (rohke veega)
e) ajalehtede jätkukohad kinnitatud hambatikkudega


No saame näha! Sama tahaks näiteks homme teha sibulapeenraga.

Maikuised ilutsejad Sundseisupeenras

Sundseisupeenar on valdavalt kõrgemate suvel õitsevate püsikute päralt, kuid kuna iiriseid on palju, kasvavd nad jõudsalt, siis oli ju vaja neid jagada. Nii kaevasingi peenrale suurust juurde (No ei ole mõistus oma teha, no ei ole!). Nüüd on maikuises Sundseisupeenras värve, mille taustaks kena roheline flokside sein.



Vahtraaluste projekt on valmis

.... ja taimedega komplekteeritud. Ma loodan, et lõplikult. Nüüd ei jää muud teha, kui nii umbes üle päeva kõplaga vehkida.
Eelmisel suvel istutatud "rääbuskad" on nüüd juba ilusad. Varased iirised "Sun Fairy" ka õitsemas.

Sellel pildil on ühed minu lemmikutest - metspiprad. Huvitav tähelepanek oli kevadel: pumbamaja nõlval on metspipra lehed varakevadel lume alt sulades koledad, aga nad on olemas. Vahtraaluste metspiprad on varakevadel peidus. Olin suisa mures, et kas vaesekesed tõesti talvega välja läksid. Ei läinud.


Siin pildil on näha, et eemal kauguses hakkab Vahtraaluste pind laienema.


Sarapuupõõsa taga lõpeb männikoorega multsitud ala. Algab istutusala-


 Kaar laieneb veelgi. Selles suures kaares on väga palju hostade seemikuid. Armas Muhedik teadis, et need taimed mulle väga meeldivad ja saatis eelmisel suvel hulgaliselt pisi-seemikuid. Nüüd on mu aias kena mälestus armsast inimesest.


Vahtraaluste laienduse taga algab dekoratiivpõõsaste park.


Hostade seemikud on väga suured unimütsid ning tulevad maapinnale üsna hilja.


Päikesele pikalt avatud istutusala servas on varased iirised "Sun Fairy".



Suuremad puhmad juba ka õitsevad.



Siin toimus alles eile suur juurimistöö.


 Rähn on multši eest hoolt kandnud. Möödunud talvel oli tema sepikoda vahtra otsas.


 Suur töö sai tehtud. Edaspidine kõplamine on tehtu kõrval naljamäng. Nüüd uutele tegudele!

Esmaspäev, 21. mai 2018

Kuusevõrsesiirup

Eelmisel kevadel tegin kuusevõrsesiirupit esimest korda. Tegin ka võilillemett. Mulle meeldib kuusevõrsesiirup rohkem. Mekk on parem ja avatud purki külmikus hoides on siirup mõnusalt mee konsistentsiga. Toatemperatuuril on ta vedelavõitu. Nagu ikka siirup.

Annan ämmale igal hommikul dessertlusikatäie seda siirupit. Läbi aasta. Igal talvel on ta ikka mingi viiruse või kasvõi nohu omale hankida osanud, aga sel haiguste hooajal on ta terve olnud.

Täna tegin esimese satsi siirupit.


Reede, 18. mai 2018

Tomatimajandus 2018

 Sel kevadel olen ma üle mitme-setme aasta jälle tomatitaimedega rahul. Seekord kasvatasin neid saiakraami kilekottides. Nendes ruumi juurekava arenemiseks piisavalt ning vajadusel oli võimalik servi üles sikutada ning mulda lisada.

Sain lõpuks ka oma tahtmist ning kahele ainsale lõunasse vaatavale aknale said spetsiaalsed taimeriiulid tehtud, et ikka võimalikult palju seda natukestki valgust kinni püüda.


Kasvuhoonetesse istutasin taimed juba siis, kui ööd veel üsna jahedad olid. Taimede kaitsmiseks sai kraavipervelt pajuvitsu toodud, nendest kaared painutatud ning kolmekordse kattelooriga kaetud.
Tomatid elasid külma aja üle ning pajuvitsad võtsid juured alla. :)


Eile, 17. mail sidusin tomatitaimed üles. Otsest vajadust polnud, sest taimed on tugevad ning püsisid tikksirgetena, nagu soldatid. Aga tüü taht tetä ja nii see sidumine käsile saigi võetud. Tavapärast nööri ei tahtnud nii ilusate taimede juures kasutada. Seepärast otsisin välja kolm pleekinud-luitunud T-särki, lõikasin nad detailideks, et õmblusi poleks ning ringselt lõigates sain kena pehme sidumispaela.


 
"Maskotka" juba õitseb. Teistel on õitsemine kohe-kohe algamas.

Pisikesed potitomatid "Venus" istutasin terrassi taimekastidesse. Kaks jäid suurtes pottides köögi aknalauale ning osad veel marjapõõsaste kõrvale kõrgpeenrasse.
Ka ülejäänud kõrgekasvulised tomatitaimed on seal kõrgpeenras. Ilmselt tuleb nende toestamiseks mingeid roikaid kasutada. Aga see on veel tulevikumuusika.

Olen väga rahul ja loodan head saaki.

Kolmapäev, 16. mai 2018

Kuhu aeg on kadunud? Juba on suvi!

Olen seda varemgi maininud, et kahte "jumalat" ma teenida ei jaksa. Nimelt postitada Facebookis oma talulehel ja siin blogis. Tänavu olen kohe eriliselt "tragi" olnud. Aga see selleks. Kui ikka juttu pole, siis teda pole. Aamen.

On aasta kõige kaunim aeg. Puudel noored lehed, mis juba kenasti varju pakuvad, lindude lakkamatu lauluvidin juba kella kolmest öösel, päike ja kolmkümmend kraadi sooja. Millega selline suvesoe meile kätte makstakse, saame veel näha. Poisid igatahes rõhutavad, et ma nautigu ikka iga hetke, sest ei või teada, kas sel suvel üldse rohkem nii sooja ilma antakse. No saame näha.

Eelmisel sügisel otsustasin, et nii see asi ikka ei lähe, et Metsaaias on kahetsusväärselt vähe tulpe. Enamasti need vanad head "lollikindlad" punased hollandlased. Kunagi aastate eest sünnipäevakingituseks saadud korvitäiest  tulbisibulatest on alles vaid täidisõielised kollased. Noh, eks siis saigi mullu mõned sibulad juurde hangitud. Tulemuseks ilus kevadine Pikk Peenar. PS Ilmselgelt tuleb sel sügisel veel hea hulk sibulaid juurde tuua.

Kui teised tulbid veel keltsa sees õndsat talveund magasid, trügis üks eriti varane tulp juba maapinnale. Et ikka enne teisi õitsele pääseda.


Mulle väga meeldivad tulbiõie sisemused. Igal isemoodi ja ilus alati.


Ühed uutest. Kusjuures ma ei ostnud kahte pakki sama sordi sibulaid. Ometi on kaks viielist gruppi täiesti identsed.


Nende tulpide saamislugu ma ei mäleta. Uued nad pole, kuna neid on üle viie. Ometi pole nad vanad head hollandlased. Nad on oranžikamad ning kroonlehe tipp on terav.


No kas pole ilusad ja õrnad?


Visalt vastu pidanud täidisõielised tulbid.


Üks mu lemmikumaid tulbipilte.


Nendel kollastel on väga huvitav leht - kitsa valge servaga.


Kes teab, äkki on nemadki tulnud koos täidisõieliste kollastega.


Lapsepõlvest mäletan, et niisuguseid peene joonega tulpe nimetati "pardinokkadeks".


Uutest viimasena õitsema hakanu. Õis on kuidagi sassis ja räsitud. Äkki peabki selline olema?


Väga intensiivselt kaunis tulbiõie sisevaade.


Tarda tulpide puhmas sai eelmisel aastal jagatud ja nüüd ongi mitu pisemat ja vähemate õitega grupikest. Aga küll nad kosuvad!


Pikalt püsinud kuumalaine ei mõju tulpide õitsemisele kuigi ergutavalt. Viimastena õitsema puhkenud vanad head punased tulbid "põlevad" väga kiiresti läbi.

Aga oli ilus ja pikk see tänavune tulpide õitseaeg! Aitäh!