Teisipäev, 30. juuni 2009

Väike heegeldis

Ei tea kust külamammi kuulnud oli, aga ühel hetkel oli ta õue peal ja teatas, et temal on hirmus ruttu-ruttu vaja sellist heegeldatud kasukaga vaasi. Lõngad olid kaasas, klaaspurk oli kaasas ja andku ma aga minna.
Ise veetis aega meie vanaemaga külauudiseid vahetades. Vahepeal käis aga mind kontrollimas, kas töö on juba valmis. (Vot siis oli küll tahtmine natuke sisiseda). Mammil oli nii hirmus kiire, et mul ei jäänud isegi pildi tegemise aega. Niisugune tuline kiire oli. Aga too heegeldus tuli tegelikult täitsa sürr välja. Ma pole nii mitmevärvilist vaasiks varem teinudki.
Aga no kui juba üks tehtud, siis võib ju ka teise teha. Üks tühi kohvipulbri purk ootas just oma järge. Ja selline see siis sai. Roosa puuvillane lõng on nüüd sootuks otsas. Heegeldamise ajal hakkas lõpuks ilmet võtma ka mõte, kuidas ikka seda suvist motiividest salli teha. Idee ise absurdselt lihtlabane, aga need mõned motiivid, mis kokku on heegeldatud, annavad lootust, et see võiks isegi sobida. Eks homme saab jätkatud.

Mees saabus tänaselt marš prašokilt ka elusana tagasi. Kõigepealt oli tund aega testi täitmise jaoks (et aga ilm veel palavamaks jõuaks minna).Siis maastikule. Seejärel elustamise test. Jälle maastikule. Siis automaat lahti - kokku. Jälle maastikule. Ja seda kõike täisvarustuses.
Nüüd jääb veel testi tulemused ära oodata. Mingi paber pidi ka antama.

Vaat, mis leidsin!

Need detailid on heegeldatud juba ülemöödunud talvel. Millegipärast said need nurka (kapipõhja) visatud. Mis vihastamise põhjustas, ei mäleta. Ilmselt oli põhjuseks osade värvitoonide lõppemine ja kartus, et detaile lihtsalt ei jätku.
Nüüd on nad piisavalt kaua "laagerdunud", vaja vaadata, mis nüüd saab ja kui kuidagi midagi ei saa, siis võivad nad ju järgmised paar aastat veel kapinurgas järele mõelda. Aga kui siit ikkagi midagi peaks sündima, siis võin oma puhkuse täie ette läinuks lugeda.

Oad, herned õitsevad

Oad, herned õitsevad,
ahvipojad tantsivad.
Oad, herned valmis saavad,
ahvipojad ära söövad.

Vaesed ahvipojad! Isegi ubadest-hernestest tuleb kauges kaares mööda käia, muidu pistetakse pintslisse. Päike lõõskab. Mitte küll seniidis, aga no peaaegu :)
Üks kolleeg teab põldoast valmistatava pasteedi retsepti. Täitsa ära petab, nagu polekski oad.

Suvi ja puhkus - mida veel tahta!

Küll on mõnus see soe suvi! Ja mis kõige imelikum - täna avastasin, et ma polegi enam mitu päeva kooli peale mõelnud. Siia alla muidugi ei käi minu arvutitöö, sest seda teen kodus. Kui tahan - teen, kui ei taha - ei tee. Linnud laulavad (isegi kägu kukub veel), jasmiin lõhnab, kass tukub teisel toolil.
No mida üks hing veel tahta võiks?
Suveinimene on lõpuks ometi omas elemendis :D

Esmaspäev, 29. juuni 2009

Vana vaip

Vaipu võib kududa lõngast ja kaltsuribadest ja ilmselt veel paljustki muust. See seinavaip on kootud aga värvitud lambavillast. Just. Ei heidest, ei lõngast, vaid villast. See on mitukümmend aastat olnud minu lemmik. Minu meelest ei ole ta isegi eriti palju pleekinud. Või mulle ainult tundub nii?
Selle vaiba kudus mu ema 44 aastat tagasi. Keilas oli tegutsenud selline kangastelgedel kudujate ring. isa tegi mingist ürgsest pesurullist kangasteljed. Olen ka kunagi oma suvevaheaegadel triibulisi kaltsuvaipu kudunud.
Minu toa seinal oli see kollane villavaip ja põrandale kudusin päris ise sellise eht-plikaliku kaltsuvaiba: roosa - kollase - valgetriibulise. Ilus oli!

Anu kook

1 l piima
2 muna
150 g suhkrut
vaniljet
Nendest ainetest keeta keedukreem. Kas siin jahu ei ununenud, seda ei oska öelda. Tarvis katestada.

Tordipõhi lõigata 3-ks kihiks

Apelsinimahl + sidruniliköör tordipõhja immutamiseks

mustikaid !!!!!!! (võib ka maasikaid kasutada, aga siis pole niiiiiii hea)

Suurde kaussi kõigepealt kreem, siis 1 kiht tordipõhjast. Tordipõhi niisutada, seejärel mustikad, siis jälle kreem, tordipõhi jne.Pealmine kiht on keedukreem ja riivitud sokolaad.

See kook viib keele alla!

Ja kui selle koogi juures mõelda, et meie Anu ei ole siiamaani kaotanud oma saarlase intonatsiooni, siis seda lahedam on!

Ajalugu ju seegi

Maja põhjakaare seinas laiutas metsviinapuu. Oli maja ühekorruseline - viinapuu katusel. Nüüd maja kahekorruseline - ikka viinapuu katusel. Ja ühe poisi toa akent tuli üsna tihedalt pusast välja lõigata. Küll me oleme pidanud plaani ja siis sellest jälle loobunud. Aga - ämm on ikka see kõikse tähtsam: tema ütles täna, et mis tast hoida, mädandab niisama maja puitseina. Võtke maha. Sein ilma viinapuuta. Nüüd on hea lihtne voodrilauda lüüa ja hiljem värvida.
Ja biomassi kuhi muru peal...

Loomevaevad

Eile katsetasin ikka ühte mustrit ja teist, aga miski ei kõlvanud. Nüüd vist jään ühe juurde pidama.
Nimelt üks peenikese ja pehme lõnga kera häiris mind juba tükk aega ja see tuleb kohe kiiremas korras mingiks kudumiks moondada.

Kui seadus ei sätesta teisiti, siis peaks mingil ajal valmima selline pikk-pikk ja kitsas sall. Ja mitte külma vastu, vaid lihtsalt tööl aksessuaarina kandmiseks. Helebeež värv selline neutraalne ka, et peaks erinevate rivaste juurde sobima.

Proovilapp siis selline.

Pühapäev, 28. juuni 2009

Kirju muru

Rohumaa, mis laiub paaril hektaril ümber meie maja ja mida me suureliselt muruks nimetame, on momendil üsna mitmevärviline. Oh ei, võilill on võtnud time out, aga on teisigi tooniandjaid.
Näiteks valge ristik esindab valget värvi, roomav tulikas annab murule särtsu kollase tooniga
ning käbilill lükib sekka lillakaid varjundeid.
Kui nüüd olla üks akuraat aiapidaja ja kõik kultuurmurusse kõlbmatud taimed välja nokkida, siis oleks must maa... Olgu siis pigem sota-pota muru, kui üldse mitte midagi. Maakodu värk - õigeid piire pole, õigeid puhaskultuure pole, aga see-eest on kõigil mõnus ja hea ennast vabalt tunda ning rohelust ja sinna kuuluvaid loodushääli koos nende häälte tekitajatega kuulata - vaadata.

Käokann vs tõrvalill

Minu abikaasa ontliku loodusemehena ei või mitte kannatada, kui mina taimi valede nimedega nimetan. Üks probleemsematest taimedest on tõrvalill. Mina ja muideks ka paljud teised inimesed nimetavad tõrvalilleks ka taime, mis tegelikult kannab käokanni nimetust. Täna ekspertiisiretkelt naastes tõi ta siis kaasa päris tõrvalilli, et kõik ikka akutaat ja selge oleks. Ma tean küll juba lapsepõlvest, et tõrvalillel varred kleepisid. No aga meil ju säästuaeg ja puha - ju siis tõrvaga kitsas käes, et see teine taim nii väga ei kleebi... Aga täna sai totule must-valgel selgeks tehtud, kes on kes. Sellekohane postitus on ka looduse blogis.

Uued õied meie aias

Esimesed õisikud on avanenud tõnnikesel. Kasvuhoone ees on avanenud ka esimesed valge neitsikummeli õied.
Lõpuks ometi hakkavad ka meie aias pojengid õitsema.

Isa


Täna saab viis aastat isa surmast.

Selle päeva hommikul läkin haiglasse isa külastama. Isa oma palatis ei olnud. Oli viidud tagasi intensiivi. Läksin sinna. Intensiivpalatis oli õde. Küsisin, kas arstiga ka rääkida saaks. Kadus õde ja tükk aega ei ilmunud ühtegi arsti.

Nii palju Peda-aegsetest meditsiiniõpingutest ikka kasu oli, et nende aparaatide näitusid lugeda oskasin ja need näitasid, et asi on halb. Väga halb.

Lõpuks tuli raviarst. Küsisin otse, et kas isa tuleb veel sellest välja. Arst oli ka otsekohene ja ei hakanud keerutama. Ütles, et kui õhtuni vastu peab, on juba hästi... ja palus mul lahkuda. Pidavat mulle kergem olema... Õhtul heliseski kodus telefon...
Isa oli tõeline töönarkomaan. Kuldsete kätega töömees. Karm, kuid õiglane isa mulle ja vennale.
Hea abikaasa meie emale.

Laupäev, 27. juuni 2009

Siilipoiss meie õunaaias







Kursuse kokkutulek

Ma ei teadnudki, et Koplis on ka eramajade piirkond. Ühes sellises aias vanade õunapuude all me kokku saimegi.
Kõik tahtsid kõikide elukäigust kuulda, aga enne ei saanud "ülekuulamistega" alustada, kui Silvia on ka kohale seigelnud.

Kõigil, kes me ühel psühholoogia eksamil juhtusime osalised natuke piinlikus situatsioonis, on see lugu siiani meeles kui üks markantsemaid lugusid meie tudengipäevilt.

Ega spikerdamine pole uuema aja leiutis. Me olime ikka ka "puksidega" varustatud. Ja kui muidu loengutes käisime teksadega, siis eksamil oli lennikrõivaks soovitavalt volditud seelik. Pukide pakk oli kahe kummiga ümber reie. Kõige peal "juhtpuks", siis edasi kõik ülejäänud korralikult nummerdatuna.
Tol õnnetul päeval eksamipäeval oli aga Sigrit kinnitanud puksid ainult ühe kummiga. Äpardused algasid juba Sakala tänava õppehoonesse minnes. Nimelt Pärnu maantee ühikast kooli poole minnes lendasid spikrilehed laiali keset Liivalaia tänava ülekäigurada. Fooris põles ammu punane tuli, aga tüdrukud korjasid ikka kokku laiali lennanud lehti. Autod ka seisid ja autojuhid andsid žestidega märku, et nad naudivad pakutavat tsirkuseetendust.
Järgmine äpardus oli juba eksamiruumis.
Sigrit oli oma viie matriklisse kirja saanud, tõusis püsti ja siis see juhtus - seeliksaba alt lendasid põrandale tema spikrid... Meie psühholoogia õppejõud Voldemar Kolga oli tol ajal ju ka noor mees. Täpselt küll ei tea, aga ega ta üle 10 aasta meist vanem pole, kui sedagi. Mõlemad olid näost punased nagu vähid.... Sigritile jäi tema viis siiski alles.
Järgmisena pidin vastama minema mina. Mäletan siiani, kui kõhe oli see eksamilauani minek.... Õnneks läks....

Meie hulgas on juba kolm vanaema! Kõik lapselapsed on poisid vanuses 2 - 9 kuud. Need on meie tollaste "ühikatittede" lapsed.

Muidugi käis kõige suurem ilkumine meie "kõrge ea" teemal. Meie pesamuna sai mitu korda kuulda "Ela ise nii vanaks, küll siis alles näed" või "Kui sina oled 100- aastane, siis ... on juba 104-ne." ja ikka selles stiilis.

Kokku said: Maire, Marika, teine Marika, Tiina, Anne, Milve, Eve, Liivi, Silvia, Anu, Merike, Külli, Aime, võõrustaja Velda ja mina.

Eve oli ainus, keda ma ära ei tundnud, aga teda pole ka tõesti 25 aastat näinud.

Maakas linnas ehk on`s see tõesti Tallinn

"Lähme linna" tähendab tegelikult seda, et sõidu sihtpunkt on Ülemiste keskus. Mis all-linnas toimub, sellest ei tea suurt midagi. Täna võtsin omale vaba päeva ja vaatasin omatahtsi linna peal ringi. Keskturul lasksin müüjatel usinasti oma kaupa reklaamida, jalutasin parkides ja tegin mõned pildid. Kuna kõndisin ringi, fotokas käes, siis peeti Raekoja platsi vabaõhukohvikutes mind turistiks ning püüti meelitada oma kohvikusse. Seda muidugi inglise keeles. Ega ma polnud ka kade, kui turist, siis turist, sai siis öeldud, et "Tänan ei, võib-olla hiljem".

Sügisel oli Karla Katedraali kohale ehitatav hoone alles väga pooleli seisus, nüüd näeb see vlja selline.
Vabaduserist
Vaade Harjumäelt Vabaduse platsile. See on alles täiesti pooleli.

Reede, 26. juuni 2009

Äärepits

Tänase päeva töö - äärepits suveseeliku satsi serva. Tegelikult ei ole ei muster aga äärepits valged. See puha petuvärk. Mul on hoopistükkis hea meel selle üle, et õnnestus hankida täpselt mustri tooni heegelniiti. No kohe väga rahul olen! Ja no valge pole see teps mitte!


Ahjaa, meelde tuli! Kogu päev terrassil ikka ei möödunud. Natuke sai ka aiamaal toimetatud. Juba mitu päeva (enne tänaseid padukahooge) polnud sadanud ja suure peenramaa muld on oma tavapärases suvises konditsioonis - noh, selline betoonisarnane. "Rohisin" viimaseid peenrajupikesi, mis tähendab, et tegelikult katkusin ära umbrohtude maapealse osa, juur jäi rõõmsasti betooni sisse kinni. Ega väga palju ei saanud ikka maas sonkida ka, sest homme linnapäev ja aiamaniküür ja -pediküür ei sobi linnaasfaldile.

Uurisin natuke põhjalikumalt Oru küla kodulehte. See tundub küll mitte ühe küla kodulehena, vaid Oru lähiümbruse külasid tutvustava kodukana. Leidsin, et seal on kirjutatud ka ühest tuttavast inimesest. Kohalik prominent selline:)

Jasmiin

Täna on avanenud esimesed õied meie jasmiinipõõsal.
Tegin tormi möödumise järel uue pildi, see sai palju parem :)
Kui tavaliselt on vaikus enne tormi, siis meil on vaikus pärast tormi. Ja kohe nii vaikne on - isegi linnud on ehmatusest vait. Ainult tuisku ja maru näinud tihane laulab uhkes üksinduses.

Ilm on äikese nägu

Mees helistas ja tundis huvi, kas meil on kah hirmus äike. Tema pidavat üle Tallinna nägema, et ida pool on kõrge äikesepilv üleval. ??? Meil lõõskas päike nii, et ajud kippusid keema minema.
Aga siis... kuulsin sellist kahtlast häält, mis mitte möödasõitva auto poolt tekitatud ei saanud olla. Läksin siis tee äärde vaatama, kõige kõrgema koha pealt ikka kõige parem ülevaade.
No ja siin ta siis on - pildil ju näha. Praegu pean siin arvutis kiirustama, sest juba on pilves ja tuulepuhangud on hirmuäratavad. kahtlaselt pimedaks on ka läinud... ei tea, kas äike tuleb peale või läheb ikka mööda. Äkiline kipub ta täna olema.
Just lendas miski asi aknast mööda, aga lind see polnud. Oli hoopis aiatool. Nüüd päästeaktsioonile, ilm kipub "kontrolli alt välja minema" :)

Neljapäev, 25. juuni 2009

Päkapikud on valmis!

Kell oli juba veerand üksteist, kui viimase päkapikutüdruku patside kinnitamise lõpetasin. Fotosessioon õues on ka tehtud, aga fotokas tegi hullu häält ja keeldus enne tegutsemast, kui tal kõht on täis söödetud. Nii ta siis laadis natuke aega.
Aga siin nad nüüd on - kolmteist päkapikku järgmise aasta õpilastele.

Ja kus see öeldud on, et päkapikud ainult jõulukuul piilumas käivad? Nad piiluvad ikka kogu aeg. Momendil on nad meie pargis päkapikkude suvepäevadel.

Me elame Põhjanabal!

... Ja vastupidist väita pole mõtet, loodus näitab seda ise ilmekalt.
Lugesin aiablogisid ja imetlesin pilte kaunitest pojengiõitest. Võõraid pilte ma oma blogisse ei pane, aga õied olid tõesti avanenud!!!
Meie aias on pojengid aga sellised :)
Vanematekodu aias, mis ometi mitukümmend kilomeetrit külmale merele lähemal, on alpiaster täies õieehtes.
Meie aias aga selline :)
On see siis normaalne? Kui erinev võib olla kliima pisikeses Eestis? Aga pildimaterjal räägib enda eest...

Kodu, mis nukralt tühi...

.... ja oma lapsi tagasi ootab. perenaist - peremeest ju enam oodata ei ole.

Aga.... meil kõigil on oma elu ja kahjuks on need elud sisse seatud lapsepõlvekodust eemal.

Iga kord, kui kodus käin, on pärast kaua aega selline suur ängistus kallal... Kuid see ei ole enam minu kodu ja teine pere püüab anda endast parima, seerides Tartu ja Tallinna vahet. Aga praegu oli pilt küll õnnetu.

Rohelises kaubamajas

Teel Liiva kalmistule jääb ette Hansaplanti "Roheline Kaubamaja". seal võiks tunde veeta. Aiablogisid lugedes olen üksjagu targemaks saanud ja oskasin juba üht-teist spetsiaalselt otsida-vaadata. Nägin ära lihtõielise pojengi. See oli kohe eriti huvitav, et mitte öelda - imelik taim. Pojeng on ikka tavapäraselt sellise suure lopsaka õiega.



Ja hinnad on vahepeal jälle kerkinud. Hoiame põõsasmarana hindadel silma peal ja neile oli 10 krooni otsa pandud.

Vaadataes neid taimekesi pottides ja hinnasilte nende pottide peal, siis mõtled küll, et meil on aias ikka kole suur varandus ja küll on kallis lõbu ühe uue aia rajamine.

Kolmapäev, 24. juuni 2009

Tänase päeva töö

Suvepäev on küll pikk, aga tehtud nagu polegi õieti midagi erilist. Järelikult on täidetud kõige olulisem päevakava punkt: lebotamine.
Nüüd on mu tüdrukute jagu päkatseid ka kootud. Edasi tuleb käte - jalgade asukohad fikseerida ning seejärel algab tüütu pisidetailide lisamine.
Näis, kaua täna õhtul veel viitsimist on.

Sirelipadrik

Mul sai lõpuks villand, kui kohalikud sääsed kõik oma lähemad ja kaugemad sugulased kokku kutsusid, kuna arvasid heaks pidada mind mingiks vabaõhurestoraniks. Seda lõbu neile pikalt ei jätkunud!

Kolisin oma kudumistööga tuppa. Siin aga jäävad silma aknast sisse piiluvad sirelioksad.
Ma olen täitsa nõutu, mida peale hakata sirelipatsikuga elutoa akende all. Need on tegelikult imeilusad tumelillad hübriidsirelid. Aga..... nad on juba vanad põõsad ja istutatud majale liiga lähedale. Ja hullult hakkasid vaadet varjama ja muidugi valgus, valgus, valgus...
Nii saigi kahel eelmisel suvel põõsaid julmalt pügatud. Ülim lubatud kõrgus oli akna alumise servani. Nojah, tore küll, aga mida need sirelid mitte ei tee? Loomulikult nad ei õitse.
Pildil on näha, milline patsik akende all on.

Nüüd tekkis üks ketserlik mõte. Kui jätaks sel suvel põõsad pügamata? Huvitav, kas nad järgmisel kevadel õitseksid? Olgu see siis sellesuvine eksperiment.

Jaanipäev

Tuuline, päikeseline ja soe jaanipäev. Küll oli täna hommikul raske pool kuus üles ärgata! Aga kõigil ei ole pühad vabad ja nii tuligi üks väike sõit Tartu maantee äärde teha. Loodetavasti on mu mehel pühadeaegne vahetus kergete killast.

Paljud külad korraldavad ühise jaanitule, aga meie küla pered on kõik parajad individualistid - igal talul on ju oma lõkkeplats, kus jaanituld põletada. Tegelikult ega meil ju polekski sellist ühist küla peoplatsi. Naabrid naeravad, et meie suur kiigeplats ongi kõige rohkem sellise küla kiigela moodi.
Jaanilaupäeva öösel on õhk külas lõkkesuitsust hall, aga taevasse tõusevad vaid üksikud väikesed suitsujoad - enamik lõkkeid on sellised pisikesed. Samaaegselt jaanilõkke juures istumisega sai kasvuhoone ka kastetud, tuli vaid aegajalt vooliku asukohta muuta. See töö on siis tegelikult tänasesse plaanitutest maha tõmmatud.
Tegelikult mulle jaanipäev ei meeldi. Pole kunagi meeldinud. Põhjus lihtne - peale jaani hakkab päikeseketas ikka madalamalt ja madalamalt käima ja aina varem läheb pimedaks. See aga toob sügise aina lähemale.
Muidugi võiks ju kohe võrrelda meie suve Kreeta suvega - seal on kell üheksa õhtul selline pilkane pimedus, et anna olla. Elu aga just siis algab. Päeval sebivad ringi turistid, õhtul tulevad kodudest välja kohalikud.

Praegu on päeva parim osa. Mulle tohutult meeldivad hommikud: selline suur vaikus on ümberringi, ainult linnud laulavad. Ja teadmine, et pikk suvepäev on ees, muudab need hetked hommikukohviga eriti mõnusaks.


Eks täna üks üleüldine lebotamise päev tuleb, aga ju selliseidki vaja on. Tühja sest, et suurel peenramaal veel natuke rohida-kaevata on! Tühja sest, et Imepeenras tööd ka pooleli!

Teisipäev, 23. juuni 2009

Aediiris

Sain eelmisel suvel jupikese iirisepuhmast. Ei olnud mul õieti kohtagi, kuhu seda pista ja nii paningi ta täiesti suvalisele kohale, et taim oleks vähemasti juuripidi mullas. Tänavu kevadel istutasin ta Imepeenrasse. Täna jaanitule ja köögi vahet seerides oli üllatus suur, kui leidsin, et vaatamata korduvatele vintsutustele demonstreerib ta siiski oma õit. Jaanipühadeks!

Kursuse kokkutulek

Vaatasin sõnumit ja mõtlesin - mis kokkutulek? No muidugi! 2009 - 1984 = 25
Tule taevas appi! Kas Peda lõpetamisest on tõesti juba 25 aastat möödas??? Lihtne matemaatiline tehe aga just sellist arvu näitab.
Laupäeval siis Velda juures väike pidu :D

Tort

Jaanipäkapikkudega on nüüd küll kehvasti - no mitte ei olnud aega neid "tähtajaks" valmis teha.
Aga jaanitort on täitsa olemas, õigupoolest küll kaks torti, sest kui mu pere suureneb õhtul veel kahe "poja" võrra, siis ühest nüüd küll ei jätkuks.

Tordipõhjaks on tavaline biskviittainas.
Kreemiks maitsestamata jogurt, vahukoor, vaniljesuhkur. Kuna selgus, et želatiini ikkagi ei ole, siis tuli seekord "peenemalt" läbi ajada.
Oma aia maasikad ei ole mitte seda moodigi, et mõni neist selle suve jooksul kavatseks punaseks minna. Nii tuli seegi kord kompotimammudega läbi ajada.

Pildireportaaž mesilaste kuningriigist

Vahelduseks tulime kõrgustest maa peale tagasi. Kui algul tundus, et jumal tänatud, ei pea seal ebakindlal pinnal värisema, siis tegelikult läks asi hoopis hullemaks.

Nimelt on ikka nii, et madala kvalifikatsiooniga või hoopis ebakompetentseid tegelasi kasutatakse kõikvõimalikel abitöödel. Nii minagi pidin mesitaru juures neid abitöid tegema. Õudne! Need elajad muudkui pinisesid ja loomulikult ümber minu, mitte ümber minu mehe, kes ju ometi otseselt mesilaste valdustesse tungis... Kus see õigluse ots?

Mees ütles, et "ei karda hunti pioneer, saati siis mingit väikest mesilast". Mis mul üle jäi - see hüüdlause küll julgustavalt ei kõlanud, aga vaielda polnud ka aega. Surmapõlgavalt (ilma maskita) asusime teele...

Ettevalmistused rünnakuks on alanud. Tossulõõts ei taha kuidagi vedu võtta.
Mesilased ei oska veel aimatagi, et peatselt on kodus "tuli lahti" .
Katus on maha tõstetud ja ülevaatus algab.
Peres on noor ema ja ta on väga tublisti munenud - hauet on palju ja kõikidel raamidel.
Et oleks ikka kohta, kuhu mett varuda, tuli lisada kolm uut kunstkärge.
No ja nagu juba öeldud, õiglust siin ilmas ikka ei ole. Ei tea, kes nõelata sai? Igal juhul mitte see, kes oleks võinud ja pidanud saama. Ikka mina, kes ma ju ometi ainult tagasihoidliku tentsiku rollis olin. Ja siis itsitatakse veel ka, et mesilasenõel pidavat ainult terviseks olema. No võib-olla üks jah, aga kaks on juba kindlasti liig mis liig :)




Esmaspäev, 22. juuni 2009

Jaanieelsed toimetused

Ega ükski töö tegemata või jääda. Muudkui aiamaale! Kapsataimekesed on väga kenasti kasvama hakanud. Olid teised sellised igerikud, aga nüüd pole nagu väga vigagi. Täna tegin sellist imelikku asja - muldasin kapsast, mis maakeeli tähendab seda, et rohides ja kobestades sai varre ümber mulda kuhjatud. Nüüd on taimed kenasti püsti. Tore, kui sellest tegevusest neile ka mingit kasu tõuseb.

Noorem poiss lõhub kuuris puid ja vanem poiss annab jõekaldale "kaubanduslikku välimust". Järsku jõekallast on üsna nadi niita, aga üldpilt jääb selle töö tulemusel ikka ilus küll. Ma näen isegi toas arvuti taga istudes vee peegeldust!
See eelmine kiire nädal andis kohe ka kasvuhoones tunda. Küll oli tomatitel palju külgvõrseid kasvanud. Need on nüüd ka likvideeritud.
Üks natuke kurb lugu on ka: osa paprikataimi on kõikse aeg sellised kollakad olnud. Nüüd on nad otsustanud päriselt välja minna. Kahju!