Laupäev, 10. september 2016

Sügis sõuab, sügis jõuab... uutmoodi

Puhkus on möödas. Ei teinud selle kahe nädala sees mitte kopika eestki aiatööd. No ei teinud! Aga huvitaval kombel lillepeenrad kõige hullemad välja ei näegi. Eks see on see täiskasvanud peenarde eelis.

See-eest sai aga tublisti korilusega tegeletud ning palju hoidiseid tehtud. Isegi selliseid, mida eelmisel aastal ei teinud. Aga eks olnud siis ju ka üks peamistest hoidiste sööjaist kroonu leival.



Õunasaak on hea ja kuna sai hangitud uus ja suurem mahlapress, siis viitsime ka mahla teha. Üks mahlategu on ilmselt veel ees, kui säilitusõunu hakkame kastidesse ladustama. Väieseid õunu pole mõtet lauaõunana säilitada.


"Veiniõun" on ilus õitsedes, õunu kandes ja mahlana. Üks ütlemata väärt õunapuu meil!


Kartulisaagiga võisime ka rahule jääda.


Nüüd veel hapukapsas vaja teha ning ongi vist valmis.


Tegelikult jõhvikale tahaks veel korra minna, aga see pole lihtne ettevõtmine, sest kummarduda ei saa hästi. Aga no katsuks hakkama saada. Kuidagimoodi.

Tundub, et alateadvus või siis kaitseingel on selle suure hoidistamise ralli juures ka mängus olnud. Õigupoolest nüüd takkajärgi mõeldes on endeid juba pikalt märgata olnud. Aasta algusest sai hakatud jõhkral säästurežiimil elama eesmärgiga kuidagimoodi ressursse koguda, et väikelaen ennetähtaegselt tagasi maksta ning sellega pääseda intresside maksmisest. Tundub, et vist isegi veab  välja...

Puhkuse lõpp oli juba lähedal ja imestasin, et keegi ei ole veel märku andnud uue kaubasaadetise kohale jõudmisest. Selle asemel tuli sõnum, et vaata oma postkasti. Eks sai siis vaadatud ja seal oli koondamisteade.... Venelased said aru, et Eestis äri ajades pole võimalik ratsa rikkaks saada ning kolivad oma kauba kodumaale tagasi. Meie aga jääme tühjade kätega.

Eks seda oli juba ammu arvata, aga et see nii järsku tuli, see oli ootamatu. Tegelikult olen juba pikalt porisenud, et ei tahaaaaaaa tööle minna. Nüüd on see siis käes. Tööle ei taha minna endiselt, aga kuidagi tuleb nahk toores hoida ning nüüd tuleb mõtlema hakata. Püstijala tööd ei tohi enam teha, laotööd ma pärast luumurdu nõrgaks jäänud käe pärast teha ei saa. Ainult istuv ja soovitavalt kodutöö oleks näidustatud. Kodutöö seepärast, et mul vana ja haige ämm hooldada.

Nüüd on aega oma tervise peale ka mõelda. Perearst ehmatas mu vererõhu näitude peale ära (enne koondamisteadet). Hoiatas igasuguste hullude asjade eest nagu insult ja infarkt ja me-ei-tea-mis-veel. Põlveröntgenist luges ka vähemalt kolm asja välja, mis talle ei meeldinud. Aga ortopeedile numbri saamine on..... ehh, pea võimatu. Siis leidis perearst veel miski häda, mille puhuks kirjutas spetsialisti juurde saatekirja. Sinna sain aja. Hää seegi.

Näis, kuidas elu edasi kulgema hakkab. Võtame päev korraga.

Elame veel.