Kolmapäev, 24. juuli 2013

Uus peenar ehk Pika Peenra kaarjas jätk

Meil on kõigil lillepeenrail oma nimi. Nüüd ma ei teagi, kudamoodu seda uut üllitist nimetama hakata.
Alguses oli kuurisein ja muru.

Siis tuli labidas maasse lüüa. Peremees on juba tükil ajal siunanud, et põud on kõik vihmaussid peitu ajanud. Nüüd olin mina see ussikorjaja :) See oli kõik eile õhtul, kui oli päikeseline ja mõnusalt soe.

Peremees tuli hommikul töölt ja ei mallanud eriti tukkudagi, muudkui ratta selga ja Pirita jõele kalu kiusama - tal ju nüüd topsitäis usse!.Terve tänase päeva pole päike end näidanud. Jahe on, aga rassides kannatab T-särgiga olla küll.  Peenar hakkab siis üldjoontes olema selline:

ja selline:
"Lõikamise" teerada on iirisepuhma taga.
Nüüd tuli seda "lõikamise" rada pikendada, et ikka muruni jõuda.
 (Liiv on mõeldud kivide vahede täitmiseks, mitte tee ei ole üleni liivast. Ma lihtsalt ei viitsinud seda liiva veega kivide vahele uhada. Las vihm teeb ka midagi.

Muistse aida, nüüdse puukuuri vundament on minu arust ilus ja ma mitte ei taha seda kõrgete taimede taha peita. Mida siis sinna istutada? Ohhoo! Mul on ju kaks varase õitsemisega madala astilbe puhmast.
Need kaks andsid end ka jagada  - sain viis väiksemat puhmikut. Ega ma ei pahanda, kui nad järgmisel suvel veel ei õitse! Lisaks astilbede vahele Sadeväljalt kaks potti tiarellidega. Valisin just sellised potid, mille taimi annaks kohe jagada.
Kuurirõdu alla on aja jooksul ikka igasugust nodi "silma alt" ära pandud. Tükk aega andis ukerdada, et see puhtaks saada. Sinna istutasin ülase (Sain selle kunagi Kadakalt - aitäh!) ja Sadevälja monarda. Ühe poti jagasin kolmeks. Need on siis kõrgemad taimed, mis võiksid rõdualust pinda väheke varjata.

"Lõikamise" raja ees oli iirisepuhmas. Kaevasin teise ju välja ja jagasin hulgaks juppideks. Need istutasin peenra kaarjasse ossa, kus juba iiriseid ees oli. Peenra eesosa täitmiseks jagasin jälle Kadakalt saadud kaks puhmast juppideks. Saab ilusa erkkollase peenraääre. Iiriste vahele istutasin Sadeväljalt toodud tähkja liatrise ja siis veel ühe punakate lehtedega lille, millel silti juures polnud ja nimi on meelest läinud (vaja Sadevälja kodukalt vaadata).


Töö tehtud, päev õhtas ja päkad rullis. Selline päev siis :)

Teisipäev, 23. juuli 2013

Õhus on sügise märke

Olen vahepeal hoidistamisega tegelenud. Viimane töö oli pangesalat. Meil sel aastal kurgiuputus ja muid juurikaid sai ju ka hulgem maha pandud - nii saigi üle mitme-setme aasta seda salatit teha.

Täna alustasin siis Pika Peenra jätkukaarega kuuri seina ääres. Rohukamara koorimisel sain ühtlasi viimistleda pojengiprojekti seda osa, mis kunagi oli ebajasmiini okste all - sai küll vähe viisakama ilme. (Pildid tänasest tööst tulevad eraldi postitusena).

Noh ja  küttepuude lõpetamise juurde kuulus ka kuurile uste tegemine. Lõpuks ometi!

Olen juba maininud, et tahaks aia võimalikult hooldusvabaks teha. Selle tarvis ostsin 80 liitrise koti peenemat sorti männikoore multši.Katseks või nii. Noh, ja kui palju sellest kotist siis jätkus?


Suure üllatuse valmistas kevadel ostetud aedhortensia. Ostes oli see põõsas nii imepisike! Ega ausalt öeldes meil otsest vajadust mingite põõsaste järele ei olnud, aga unistasin sellest põõsast kaua - nii  ta ostetigi. Ja see pisike põõsas õitseb! No ma ei tea, kevadel tuleb talle kindlasti uus koht leida. Kõige vähem tahame me oma suurte murualade sälkimist-hekseldamist istutusaladeks. Suur ja rahulik pind on just see, mida meie aiakülalised imetlemas käivad.  Ei teagi kohe, mida teha.


Peenardel on lõppenud kaunis tõnnikeste aeg. Praegu annavad tooni siilikübarad.

Mullusel köögiviljamaal on nüüd kaks väikest punase sõstra põõsast ja kaks kännasmustikat "Northland". Tühi maa tuli millegagi täita - seal on nüüd tagetesed - ja tuleb välja, et just need kõrged peiulilled. Eh, küll mind!

Üks suur töö on ka siiani pooleli. Keldrivall tuleb katta, et seal kasvavad taimed lämmatatud saaksid. Plaan on serva ühe kividerea abil tõsta ning siis pärast keldriseina soojustamist katta vall peenravaibaga (???) ja istutada sinna vallile maad mööda roomavaid okaspuuliike (pilt täitsa silme ees).


Meie hulgusest isakass Hugobert on otsustanud veidi kodusemaks jääda ja peesitab kõikse aeg trepil õuepadja peal. Ju temagi tunneb, et pea see sügis ei saabu ja tarvis ju ometi rasvapolstrit kasvatada.


Noh ja kus see sügis siis on? Murumättaid transportides jäi pilk ühele kasele - jeerum küll - see ju vaata et pooleldi kollane juba!

Neljapäev, 11. juuli 2013

Valge käbihein ja paar suvikut

Käbihein meie niidetavas rohumaas (loe: murus) on olnud ikka tumesiniste , nüüd aga leidsime valge isendi.

Juba mitmed-setmed aastad olen püüdnud hoida end joonel, et ei mingeid suvikuid enam aeda, ainult püsikud. Aga kus sa saad, kui seemnepakid on nii ahvatlevate piltidega.
 Punast värvi on meie aias ülivähe (tulbid), seepärast ostsin paki tubakaseemnetega. Küll nad idanesid kaua ja küll nad kasvasid ja kosusid peenras pikaldaselt! Nüüd lõpuks hakkavad õisi näitama ja õnneks tuleb õievarsi ka lehekaenaldest.

Petuuniapakil olid sirelilillad õied, aga välja tulid hoopis sellised.
Ülihiline külv tageteseid ei näita veel mingit märki soovist õitsema hakata.

Puud said lõhutud! Nüüd veel laastud ja puukooretükid kokku kraapida ning saame selle töö lõpetatuks lugeda. Oli see vast pikk projekt! Mullu sui kaasa ja poisid võtsid langi maha. Sügisel veeti puud õuele, saeti ja veeti vanasse küüni varju. Terve talve sai neid siis tuppa toomise jagude kaupa lõhutud (kuivakad ju) ja nüüd lõpuks on asi kontrolli all ja puud hiidkuuris.

Pojengide taga on teenindusrada kividega kaetud.
Umbrohtudele kuulutasin sõja eile.
Üks projekt on mägisibulate ala rajamine (kokkutulekulised pakuvad väga ahvatlevaid mägisibulaid), aga kas see projekt ka õnnestub, ei tea. Nimelt meie kivide toomise kohas elutseb rästik (kui mitte rästikud). Ise nähtud, kui roomas sõiduteelt just sinna, kust me kive toome. Ja ma veel käisin seal plätudega!!!

Reede, 5. juuli 2013

Juuli alguse uued õitsejad ja muud tegemised

Õitsemist alustavad ühed minu suured lemmikud - astilbed. Tänavu kevadel näitasid nad, et on asukohaga väga rahul ja olid hullult hästi kasvanud. No kas pole ilusad lilled?! Kahju vaid, et mul ei ole ei valget ega tumepunast astilbet. Aga küllap aeg annab selleski osas arutust.


Muidu üks ilus taim, aga tea, mil moel nad kataloogi pildi jaoks selle taime korraga kogu õisikus õitsema said? Müstika!
 Veider, aga kord oli aeg, mil mulle meeldisid hostad vaid lehtede pärast ja üksikult turritavad õisikuvarred lausa lõikasin ära. :)  Aga kas pole ikka imeilusad need kellukad?!

Mullu ümberistutuse tagajärjel nõrgukesed taimed on tänavu uhked ja tugeva varrega. Kui veel roosa isendi ka saaks!


Noh ja aias on umbrohtudel täielik suvefestival. Ei ole hetkel nende jaoks aega. Saime laenata puude lõhkumise masina ja võitleme nüüd mullu suvel maha võetud kuusekuivaka langi nottidega. Terve nädala oleme sellega tegevuses olnud.

Kunagi aastate eest oli meil maasikaistandik korralike musta kilega kaetud peenardega ja puha. Liiga suur oli, tööjõudu nappis ja nii ta läks.... Nüüd kasvavad sel alal parajateks puukesteks sirgunud kuused ja mõned männid. Aga ülla-ülla! Kui aias ei saa me mingeid maasikaid, siis seal, nüüdseks juba noore metsa alt korjasime maasikaid suurel hulgal. Ei mäleta, millal varem meil nii palju maasikamoosi on olnud! Soost sai korjatud ka murakaid. Jälle üks erandlik asi - viimati oli meil murakamoosi ehk julgelt 15 aastat tagasi.

Kui just hullult ei saja, siis homme Kirivalda roosipäevale!

Esmaspäev, 1. juuli 2013

Kui müristab ja välku lööb...

... siis pole midagi muud teha, kui juuste pesemiseks vihmavett koguda, välistrepil istuda ja välgulöögi ning müristamise vahele jäävaid sekundeid lugeda.


Nüüd on vähemasti aias kõik kenasti kastetud.