Luurelkäik jõhvikarappa

Eelmisel sügisel oli meie kandis kehvake jõhvikasaak. Sel suvel rabades käies jäid aga valmivad marjad silma. Nii läksimegi õhtuhakul veel sohu, et oma silmaga kaeda, kas Järlepa rabas meite pool küljes mamme ikka on. Oli ikka. Mitte hullult palju, vaid normaalselt. Kahepeale noppisime kahe tunniga neli liitrit marju.
Järgmine jõhvikaretk saab olema kaugesse salakanti, kus võõras silm ei seleta, salakõrv ei kuule. Kunagi aastate eest oli seal nii hullult palju marju, et kõigepealt tuli koht puhtaks noppida, kuhu järgmise sammu puhuks jalg toetada.
Samas - eelmisel sügisel oli samas kohas totaalne tühjus.....

Sealt metsast me sohu siirdusime.

Nopi, mis sa nopid - ämbrit täis ei saa.

Seal eemal on soosaar nimega Naerismägi. Meie lemmik seenemets.

Jõhvikamammud.

Rabas on värve. Igal aastaajal on seal ilus.

Pohlametsas

Tänavuaastane esimene retk pohlametsa. Vara läksime. Marjad alles poolküpsed ja küll neid mamme on hõredalt. Kuivad ja kribud ka võrreldes eelmise aastaga.

Aga pole hullu - natuke ikka õuna-pohlamoosi keeta saan.

.