Reede, 27. juuni 2014

Häda mõistuse pärast

Nüüd, kui olen olemasolevate peenardega juba vägagi rahul, kiikab silm Rootsi Tee äärde. Noh, oli seal kord mu suur projekt, mis aga läks vett vedama. Põhjuseks mätaste lahti kaevamine ja nende ära vedamine, mistõttu pinnas jäi väga madalaks ning järgmise varakevade lumesulavesi uputas kogu krempli ära. Mu karatau laugud uppusid sõna otseses mõttes.
Siis sai rajatud Küüni Peenar, kuhu ümber istutasin uppuva peenra vapramad tegelased. Nüüd on Küüni Peenrast saanud üleüldine vaatamisväärsus ja endine projekt on nutuses seisus....

Aga mõistus pole oma teha ja kui seda napib, viivad jalad nagu iseenesest seda ala kaema ja hullude mõtete genereerimist fotodega toetama (toestama).
Kui üldse, siis nüüd tuleb kõigepealt pinnas kõrgemaks saada ja siis see hullumaja katta ning alles seejärel võib hakata edasi mõtlema.

Nagu esimeselt pildilt näha, on üleujutuse üle elanud siberi iirised. Nende ümbert nüsisin ülimalt nüri vikatiga kõrget rohtu maha ja viimase aja huumuse tekitamise kraami olen ka sinna iiriste vahele vedanud. ...

Ha-haa! Siin on kallis kaasa ise hakatust teinud. Ilmselt sai tal ühel hetkel villand puishortensiate jagamisest ja suurele põllule ümber istutamisest - valis lühema tee ja torkas põõsa siin maha. Pildil on näha, kus jookseb ehk tulevase peenra piir - see on ala, mida murutrakroriga ei niideta (kunagise lauda ehituse plaanidega seoses sai vundamenid süvend lükatud ja see on nüüd see vallijäänuk. Paras pikk teine jah...

Sel pildil on kaks vahvat kivi, mis ilmselt on ka lauda (olematu lauda) põhja tasandamise käigus "kaldale" lükatud. Kunagi isegi kaevasin seal suure kivi ümber, aga siis selgus, et ühe mätta all elutsevad maamesilased ja nende esindaja käis mulle korduvalt meelde tuletamas, kelle valdustes ma tuhnin. No ei tuhninud rokem!

Noh ja seda viimast  pilti vaadates tuleb vaid kahjatsevalt ohata - oh, olid ajad. Siin oli meil see madalaks jäänud, aga see-eest ikkagi vahva peenrake. Nüüd vaja leida kõvasti haljasmassi ja mättaid, mida katte alla laagerduma sättida.

Vaade sellele samale peenrale Rootsi Tee pealt.

Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise - aga las aeg annab arutust. Kui jaksu, jõudu ja ressursse jätkub, siis mine sa hullu tea....

Hostatu hostade ala

Maja taha sai varjupeenar tehtud selle mõttega, et oleks volilt ruumi hérinevaid hostasid kasvatada. Noh, need maja seina ääres kasvavad hostad ei lähe arvesse, nad ümberpaigutuste ja jagamiste käigus sinna suurte puhmastena istutatud.
Aga jah, ruumi on k




üllaga:

Kolmapäev, 11. juuni 2014

Mägisibulate alal "seeme külitud"

Käisime täna Hansaplantis, et ema-isa hauale lilli valida. Noh ja otse loomulikult jäid siis ka mägisibulad jalgu... Kolm sai ostetud. "Kunstjagaja" nagu ma olen, sai kahe poti asukaid ka laiali laotada, üks, kuram, oli õite kompaktne - sellele ei hakanud hammas peale...
 ja tema nimi (imelik teine, aga ju siis on selline)

 ja tema nimi...

 ja tema nimi...
Aga seda va ruumikest on ikka ja endiselt veel palllju, palllju....

Teisipäev, 10. juuni 2014

Kivihunnikust sai mägisibulate ala

No on aias just sissesõidutee ääres üks mõttetu koht - ei liha, ei kala. Juba mullu sai hakatud sinna kõiksugust kivikraami koguma. Ikka mõttega, et ähk läeb taris. Läkski. Nüüd on see ehitusekene valmis, aga mida pole, need on mägisibulad.... äkki kellelgi on neid ülearu palju?


  

  Noh ja selline oli see koht enne...

Kuurirõdu Peenar

Olen selle peenraga pidevalt hädas - no ei jää rahule, tee mis tahad. Hädasti vajaks see peenar ka paksu multšikihti, sest tahaks oma elu natukenegi lihtsamaks teha - hooldusvabamate peenarde näol. Sel kevadel lõpuks tundub, et nüüd vist hakkab see peenar ilmet võtma. Muide, seni pole meil nii lopsakaid sõrmkübaralille puhmaid olnud. Sinilatv mulle ei meeldi ja olen temast püüdnud lahti saada, aga ikka on peenras mõni kahtlane tühimik ja vaatamata usinale õisikuvarte lõikamisele on see sinilatv ikkagi suutnud seemneid levitada - mul nüüd hea võimalus tühikute täitmiseks.









Projekt - varjupeenar

Üldiselt kipuvadpeenrad tekkima sellisesse kohta, kus eriti pole võimalik niita või niita saab, aga ülipalju pikki kõrsi jääb ikkagi käsitsi nokkimiseks. Nii ka maja taga kastani all. Sinna sai juba eelmisel aastal plaan paika pandus - seis saagu varjupeenar. Tänavu kevadel sai siis tööga jätkatud. Plaan oli sinna rajada hostade peenar, kuid ülla-ülla, siiamaani pole seal mitte ühtegi hostat!









Lemmikute ala kevadel

No küll on kiire see eluke - mitte ei jõua blogisse miskit kirjutada. Facebook on küünarnukkidega omale ruumi teinud ning bloggeri kõrvale tõrjunud. Aga sõbrad laiutavad käsi ja ootavad sissekandeid. No eks ma siis natuke püan tühikut täita...
Niisiis - meie aia lemmikpeenar kevadel: