Tänase päeva kokkuvõte

Otsisin töötoas oksasaagi ja kirusin seal valitsevat pimedust. Ja siis, oh sa imede ime - tuli meelde, et siin peaks ju aken ka olema. Vaatasin, ja oligi! Aga nii hullusti metsviinapuudesse mattunud, et valguseiva läbi ei tulnud. Ega siis midagi:

Saagu valgus.... ..... ja valgus sai!

Alumise aknaga sain hakkama, aga vot see ülemine... tule taevas appi - redelil ronides tuleb ju ometi ka kuskilt kinni hoida. Ronisingi siis nii kõrgele, kuniks redelipulki kinni hoidmiseks jagus. Väheks jäi... Nii ma siis lihtsalt katkusin selle ülemise akna eest neid võrseid. Natuke ikka aknaava nähtavale tuli ja ju siis ka valgust sissepoole.

Tegime kevadel Jelenaga tomatitaimede vahetust. Nüüd hakkavad tema omad ka jumet võtma. Välja näevad sellised ...hmm ... sünged. Pildil pole see tomat pooltki nii tume, kuna kasvuhoones oli parajasti selline suht kehv valgus.

Kõige suurem kasvuhoonekurk on praegu, 20. juulil, selline "suur". Kõige suurem kapsapea on ka selline "hiiglaslik" meil. Ei sellist raatsi veel söögiks tarvitada. Õigupoolest sellest ei jätkuks midagi. Siin mul jälle küsimus, et mis ajal need aiablogijad oma köögiviljad maha panid ja kui soojas kliimas nemad siin Eestimaal siis õige elavad.

Mis siis veel tehtud sai? Istutasin uude kohta kõik välja kaevatud liiliad. Oh sina püha müristus - küll neid sai palju!

Leidsin ükspäev tükikese riiet. Keerasin seda ikka ühte - ja siis teistpidi... Nüüd prooviks sellest ühe põlle moodi asja teha. No muidugi juhul, kui õnnestub nii napi materjaliga toimetada.

Aga tegelikult olen kogu aeg mõelnud Marika koolile. Ei julge Marikaga ühendust võttagi ega midagi küsida. Teine isegi õnnetu.

Ja mis kõige peamine: ikka see põrsaste lugu... need ju söövad ja kasvavad mitmekesi paremini kui üksi. Mul sama lugu - kui Arne tööl, siis ei istu õigupoolest ükski tööots. Aga kui tal ka vaba päev, siis töö lausa lendab käes.