Suvi 2018 hakkab lõppema

Täna öösel sadas kohinal ning tuul lõõtsus maja ümber hoopis süngema tonaalsusega kui ta seda suviti teinud on. Kisub väga sedamoodi, et suvi hakkab otsi kokku tõmbama ning sügisele ruumi tegema.

Oli ülimalt ilus suvi. Nii pikka ja päikeselist suve nagu ei mäletagi. Sisuliselt algas suvesoojus maikuu algusega ning kestis septembri esimese dekaadi lõpuni. Kui varem tundusid "Curly strings`i" laulusõnad teiseks juuniks pruuniks saamise kohta ulmena, siis tänavu oli see reaalselt võimalik.
 
Nii tegusat ja edukat suve pole varem olnud. Väga palju aastaid ootel seisnud projekte said teoks tehtud! Aial hakkab juba enam-vähem valmis, terviklik visioon tekkima. Oh ei, meie aed on kaugel igasugustest aiakujunduse reeglitest, aga ta on meie välja mõeldud ja meie endi loodud ning sobib meile. Eelkõige sobib ta loodusesse. Siin ei ole liigset steriilsust ega kalleid materjale. On oma talu piires kättesaadavast materjalist loodud.
 
Põuane ilm sundis palju kastma. Peremees oli selle tööga eriti kohusetundlik ja taimed elasid põua üle.
 
Viimase välitööna on menetluses projekt "Eesti 100", mis aga lõppviimistluse saavutab alles järgmisel hooajal.
Lootust on, et sügis tuleb samuti soojapoolne ning päikest ja erksaid sügisvärve saame pikalt nautida.
Oh, tuleks järgmine suvi sama soe ja päikeseline!
Selle suve suurprojektid:
 

Aed ei ole ainult lilled

Sel kevadel ja suvel sai aias ka muid dekoratsioone kasutatud peale lillede. Ka paar istekohta on lisandunud.

"Home for You" kauplusest ostsime sellise ülimugava kiige. Eriti rahul olen, et õnnestus saada käetugedega mudel.

 Meie õunaaeda asus elama Maaema tütreke. Istub teine Valge klaari oksaharude vahel ja kuulatab loodushääli.

 Veidi kaugemalt ka.

 Firmal Viljandi Kujud on FB-s oma leht, kus nad korraldavad toodetele ööpäevaseid oksjoneid. Algpanuseks on 1 euro. Minul õnnestus saada hostapuhma alla konnapõnna. :)

 Proovisin kaltsuribadest riputisi teha. Üks on töökoja seinal,

 teine vanaema terrassil maja seina küljes.

Vana lihatünn sai veidi värskendust - vitsad  said roostetõrjega üle võõbatud.

 

 Ajast ja arust kaelaehetest sai seinale omamoodi huvitav riputis.

 Tuhala mõisast pärit vana malmtooli seljatugi oli kolmest kohast katki. Sellele tegi meistrimees puidust uue seljatoe.

 Üks ütlemata mõnus pingike valmis abikaasa kätetööna. Tema leidis omale koha kaskede all, kus on hea ülevaade suurele osale aiast, samas jalgu puhkav aiainimene jääb suhteliselt märkamatuks.

 Siberi kontpuust sai painutatud raam "ämblikuvõrgule".

Väikesed lisadetailid annavad aiale särtsu juurde ja tekitavad aiakülalistes ohhoo-elamuse.

Labidaga lahingusse vol 2

On augustikuu viimane päev. Ilm on tagasi suviseks pööranud ning mina jätkan kaevamisega.
Hommikul oli küll selline tunne, et kõik kohad on kanged mis kanged ja kaevamisest ei tule suurt midagi välja, aga võta näpust . vähese "soojenduse" peale läks juba päris kenasti.

Aga siga on siga. No ei viitsi ühte sirget joont mööda kaevata. Ikka kärss siin maasse ja siis, kärss seal maasse.
Tegelikult läksin köögiviljamaa teise otsa, lootuses, et ehk on siin maa natukenegi pehmem kui ta on seal, kuhu eilne järg pidama jäi.
Tehtud sai natukene. Karta, et kui iga päev kaevata, siis ikkagi tubli nädal selle töö peale veel kulub. Maa-ala on ikka petlikult suur.

 "Sõjasaagiks" sain iseenese tarkusest kasvanud "seakate" järelkasvu. Pole paha!

Labidaga lahingusse vol 1

Köögiviljamaa on mitu aastat söötis olnud. No oma 2-3 aastat kohe kindlasti. Asi selles, et ühel hetkel tundsin - ma ei jaksa piimohaka, hariliku ohaka ja mis kõige hullem - kassitapuga võidelda.

Nüüd oleme mõlemad kodused. Mis teha, kui inimesed koondatakse sellepärast, et nad on VANAD. Samas pensioniiga aina tõstetakse, eks ole....

See on päris piinlik, kui maad omav inimene läheb agropoodi ja ostab kartulit võrkkottide kaupa. Jube häbi! See jama tuleb lõpetada! Nii alustasingi eile sõda söödimaa vastu.

Üritasin juba suvel, kuid siis, seistes kahe jalaga labidal, ei läinud see mitte maa sisse. Samahästi oleksin võinud seda akrobaatilist harjutust harrastada betoonkõnniteel.

Nüüd on veidi sadanud ja olukord on sootuks teine.
Alustasin kõige lihtsamast osast - seal oli veel eelmisel aastal peenramaa ning tänavu mõned kurgitaimed, mis kõrgpeenrasse ei mahtunud. Mõned sibulad samal põhjusel ning suvikõrvitsad. Ja kilemaja taga oli kartul maas.

See osa on nüüd kaevatud! Plaanikohane töö.

 Natuke sai plaani ületatud ka. Me kõik tuleme ju oma lapsepõlvest, eks ole. :)

Sügis ei ole enam mägede taga

Kuidagi järsku sai see mõnusalt kuum suvi läbi. Nüüd on jälle tavalised ilmad oma päikese, pilvede ja kohatiste vihmahoogudega. Vahtrad on juba nii sügise tuuril, et kole vaadatagi. Mõni toomingas on sootuks raagus.
Aga aias on veel värve.
Astilbed on tänavu viletsakesed. Ainult madalad jaapani astilbed on vähe kobedama väljanägemisega.

See vana taluaia floks on ülimalt pika õitsemisega. Oma intensiivse värviga pakub ta meie suures aias efektset silmailu.

 Dekoratiivpõõsaste park hakkab end sügisvärvidesse rüütama.

Nendel õrnukestel on Vahtraalustes lõpuks ruumi kasvada.

 Poiss lõikas kevadel seda puud üle väga paljude aastate. (Kui seda üldse keegi varem lõiganud ongi.). Kuna ühe lõikusega ei saa puud korda, siis järgmisel aastal tuleb jätkata. Lõikamisest on kasu näha juba sel aastal - nii palju õunu pole see puu veel kandnud.

 Ja õunad on palju-palju suuremad kui me harjunud nägema.

 Hiline õitseja veel täies ilus.

 Hiid-iisop pole meie viletsal pinnasel just märkimisväärselt "hiid", aga ta meeldib mulle iga päevaga aina rohkem. Kui vaid õnnestuks teda ületalve hoida!

 Nagu hea aiasõber õtles: Nemad on hurmurid igas arengufaasis.

 Esimest korda üritan jorjenit kasvatada.

Kui suvel tundus, et sel aastal jääme õunamahlast ilma, siis nüüd näib, et midagi peaksime ikka saama.

Veest tühjaks lastud Paunküla veehoidla

Niisugust vaatepilti pole ma Paunkülas varem näinud. Alles see oli, kui noored seal ujumas käisid!

Vesikupu juured kõik kuival.

Järvekarbid

Haigrutel on pidu.

Räni-kardheina kuivanud väljad.

Siin on meie lemmik supluskoht...

Ikka meie lemmikkoht.

Tallinna linn peab ikka väga janus olema....

Nuhtlus - paneelide kuhi.

Kunagi nii 30 aastat tagasi olid teised ajad ja nii arvasid mõned, et linnast maale taluperenaiseks tulnud inimene kohe kindlasti tahab lauta neljakümnele sarvloomale... No ei tahtnud ju! Nii need paneelid seal seisavad ja seisavada ja ... lagunevad.

Täna lükkasid noored vihased mehed kolm ülemise kihi paneeli alla ja kogu see monstrum sai märkimisväärselt madalam. Nüüd võib hakata ideid genereerima, et kuidas sellest nuhtlusest aiakujunduses oluline element tekitada.

Minu üks uitmõtetest on järgmine:

a) kaevata välja kõik takja-nõgese-orasheina-jumalteabmille juured
b) hankida spetsiaalset võrku, millega tehakse kiviaedu.
c) võrgu taha poetaks aegamisi igasuguseid kive, mille puudust meil teps mitte ei ole (eriti kui mõelda kartulipõllu peale).
d) paneelide peale organiseeriks õhukese kihi mulda
e) paneks sinna kasvama aed-liivatee. Las ta siis roosatab seal ja pakub mummidele ninaesist.

Armas sõber Ameerikast pakub välja oma idee:

Cover it with rocks and make a terace! Plant trees around it and put a couple benches there!

See monstrum-kuhi on nüüd märksa madalam.

Pikkust -laiust on tal omajagu.

Monstrumi peitmise tulemus peaks harmoneeruma kiviaiaga, mis asub vaid paari meetri kaugusel.