Neljapäev, 14. september 2017

Ikaldusaasta sibulasaak

Olgu teiste köögiviljadega, kuidas on (pigem ei ole), aga sibulat meil vähemasti on.

Pealsed muutusid koledaks väga varakult - kohe, kui algas suvine vihmaperiood. Alguses panin sibulad koos pealsetega kasvuhoonesse, kuid seal oli ikka liiga niiske.

Kuna õues oli ka niiske ning jahe ka takkapihta, siis ei jäänudki muud üle, kui tuli sibulad toas ära kuivatada. Täna, 14. septembril siis puhastatud ning talvisteks söögitegemisteks valmis.

Kolmapäev, 13. september 2017

Luurelkäik jõhvikarappa

Eelmisel sügisel oli meie kandis kehvake jõhvikasaak. Sel suvel rabades käies jäid aga valmivad marjad silma. Nii läksimegi õhtuhakul veel sohu, et oma silmaga kaeda, kas Järlepa rabas meite pool küljes mamme ikka on. Oli ikka. Mitte hullult palju, vaid normaalselt. Kahepeale noppisime kahe tunniga neli liitrit marju.
Järgmine jõhvikaretk saab olema kaugesse salakanti, kus võõras silm ei seleta, salakõrv ei kuule. Kunagi aastate eest oli seal nii hullult palju marju, et kõigepealt tuli koht puhtaks noppida, kuhu järgmise sammu puhuks jalg toetada.
Samas - eelmisel sügisel oli samas kohas totaalne tühjus.....

Sealt metsast me sohu siirdusime.


Nopi, mis sa nopid - ämbrit täis ei saa.


Seal eemal on soosaar nimega Naerismägi. Meie lemmik seenemets.


Jõhvikamammud.



Rabas on värve. Igal aastaajal on seal ilus.


Esmaspäev, 11. september 2017

Seenele tuleb minna varahommikul

Kuna mees tuli hommikul 24-tunnisest töövahetusest ja tahtis veidike tukastada, siis saime metsa alles lõunasöögi järel. Noh ja kuidas siis oli?  Kõikides meie seenekohtades oli kui laulupidu või kaubanduskeskuse parkla - auto autos kinni. Seetõttu seenesaak jäi väga kesiseks. Mõne pildi ikka tegime.

Kuuseriisikad:


Kaks ilupilti mulle tund matutest seentest:




Leidsime raielangi servalt hiiglasliku kasepaha. Ämber on võrdluseks kõrvale seatud.

Laupäev, 9. september 2017

Tulbisibulad

Rapla Maarahva poest ostsin järgmised tulbisibulad:




Juhani puukoolist sai tellitud järgmised tulbisibulad:










Uued marjapõõsad

On käes sügisene istutusaeg ja ka meie aeda saabusid mõned uued põõsad.

Hansaplantist ostsin lodjapuulehise põisenela "Diablo",mis on olnud kogu suve mu unistuste nimekirjas.


Juhani puukoolist tellisin  kaks söödava kuslapuu põõsast. Nimed  "Tundra" ja "Aurora"


Lisaks hankisin juurde neli uut mustsõstrapõõsast. sordinimeks  "Gofert".


Laupäev, 2. september 2017

Küüniotsa peenar septembris 2017

Aiatöö tegemise ind on koos suve lõpuga kuskile kadunud. Nüüd tuleb end suisa sundida istutusaladel sügisest hooldust tegema. Täna sai lõpuks korda küüniotsa peenar. 


Kevadel Baltic Barkist tellitud euroalusetäis kooremultši on otsas. Ilmselt tellin uue alusetäie veel sügisel ära. Need osad, kus multš peal - no ei ühtegi rohuliblet (võilillelehte).
Sooduspakkumiste ajal said hangitud ka solarpatareidel töötavad valgustid. Pimedal ajal on nii ilus!

See võimas kukeharjahekk annab ennast juba ka jagada. Ma nüüd ei teagi, kas jagada kevadel puhmaid ning istutada need praeguse kukeharjaheki ja elulõngaseina vahele või jätta see vahe niiöelda teenindusrajaks. Mõte vajab talve jooksul laagerudumise aega.


Sellel mustal laigul kasvavad ostrovski laugud. Kuna juhani Puukooli veebipoest sai tellitud paras ports madalakasvuliste tulpide sibulaid, siis ilmselt panen mõned sibulad ka sinna.


Tulevane tulbiala lähemalt.


Madalad kukeharjad on hullult kiired kasvajad. Vahel ajavad nad kohe hinge täis, kuid siis vaatan suviseid pilte, kus nende säravkollased laigud silma paitavad ning rahunen jälle maha. :D


Maranad on ilusad. Kaks valget olid kunagi imepisikesed. Eks nad seepärast nii lähestikku istutatud saidki. Nüüd tahaks nad välja kaevata ning roosa ja kollase marana vahele vaid ühe valge põõsa jätta.


Roosa ja valge marana vahelt võtan selle kukeharja ära. Tema läheb ilmselt keldri lõunavallile.


Mustad alad ootavad ikka neid madalakasvuliste tulpide sibulaid.


See kukehari tuleb ühel hetkel üles kaevata. Seda aga alles siis, kui kevadel istutatud väikesed maranad on kasvamise jõu kätte saanud.


Kollane iiris "Sun Fairy" on üks ütlemata armas varane madalakasvuline lill. Ta armastab meie viletsat mulda väga ning kasvab hullult võimsaks. Ma olen neid juba igasse võimalikku kohta jaganud.  Kuhu neid veel panna - ei oska mitte arvatagi.


Lihtsalt üks armas kooslus.


Kanada kuusk "Ladie´s White"on üliaeglase kasvuga. Siidiselt pehmed okkad on kevadsuvel kaunilt kollakasvalged.


Veel üks kena kooslus valgete valgustimummudega.


Jään põnevusega ootama kevadet, mil uued tulbid küüniotsa peenras värvilaike hakkavad tekitama.

Reede, 1. september 2017

Esimene september aias

Aias on õitsemas sügislilled. Aeg ju on nii kaugel. Üks ütlemata päikeseline ja rõõmsailmeline lill on särav päevakübar "Goldstrum" (?)


Tänuväärne lill on kõrge karikakar. Lapsepõlvest mäletan, et keegi pahalane sõi tema õied alati ära. Kas uuema aja sort ei maitse pahalastele või mis,..... aga meie aias on need lilled küll imelised. Ja oi kui pikalt nende ilu ja sära nautida saame! Usun, et kahest puhmast saan uuel kevadel jagamise teel mõne lisapuhmakese juurde.


Tähkjas liatris on tänavu silma rõõmustamas suurema hulga õisikutega. Mitu aastat olen teda kulm kipras vaadanud ning endamisi mõtisklenud, et mis sellele taimele selles peenras ei meeldi. Tänavu tundub, et kasvamise hirmust on taim nüüdseks vist üle saanud. Ja ilus on ta küll tõesti.


Kobarpea " Britt-Marie Crawford" (?)


Pealtvaates ka.


Üks keskmise kõrgusega kukehari. Varred on õrnukesed ning seetõttu kipub ta õisikute raskuse all veidi lamanduma. Õied on ilusad intensiivsed roosad ning püüavad pilku juba kaugelt.



Üks tänuväärne päevaliilia. Esimest korda õitseb ta meie aias nii rohkelt. Hädasti vajab ta laiali jagamist. Aga kuhu? Kes peenra ette valmistaks?


Minu arvates on ütlemata armas taim tõmmu kurereha. Kaunis õitsemise ajal ning kaunis enne ning pärast õitsemist.


Himaalaja jalglehe värvus viitab sügise vääramatule saabumisele.


Heleenium on veel üks taim Pikas peenras, mis kohe kuidagi ei taha suuremaks kasvada. On ta ju üks ilus hilissuve-varasügise õitseja ja tahaks tema õisi märksa hulgalisealt näha. Tegelikult tahaksin veel teisigi heleeniumi sorte juurde hankida.


Budleiad on vastu sügist kõvasti kõrgust visanud, ulatudes töötoa katuseräästasse. Mõned julgemad õisikud hakkavad ka juba värvi näitama.


Kadaka aiast Metsaaeda kolinud hosta on meie aia kõige hilisema õitsemisega hosta sort.


Metsviinapuu sai töötoa laudise löömisel maha lõigatud, aga ta on visa taim ning noorenenud võrsed on usinasti pikkust visanud. Lehed aga värvivad oma paled juba sügise toonidesse.


Mustikas "Northland". Viljad valmivad ebaühtlaselt, kuid järjepidevalt.


Sügis on varba ukse vahele lükanud ning rind ees, põsed punnis tuult puhumas üritab suvele selgeks teha, kes lahkuma peaks ja kes tulema peaks. Loodetavasti suvi liiga kergelt alla ei anna ning rõõmustab meid kogu septembrikuu.