teisipäev, 17. juuli 2018

Aiagrupi kokkutulek Metsaaias.

Laupäeval, 14. juulil oli Metsaias vahva päev. Meie aeda kogunesid aiagrupi aktiivsed liikmed, et ka reaalses maailmas kohtuda, juttu ajada, taimi vahetada ning hea ja paremaga maiustada.

Olen ääretult tänulik võimaluse eest nii toredate inimeste kokkusaamist võõrustada.
Tohutult lisas motivatsiooni kiidusõnade laviin, ahhetamine siin aianurgas ja ahhetamine seal aianurgas.
Meie seas on ka üks toimekas keraamik, kes elab ja toimetab Tallinnas, kuid aia eest hoolitseb Lõuna-Eestis. Olen väga tänulik imearmsa kannu eest!


Hästi tore oli kohtuda inimestega, keda nägin küll esimest korda, kuid kes oli nii oma ja omane.

Nii südantsoojendav oli näha, et inimestele meie aed meeldis, pildistati ääretult palju ning isegi tehti visandeid oma aias millegi samasuguse loomiseks.


Mõned sissekanded Metsaaia külalisteraamatust:

Et armsa pererahva plaanid saaks teoks ja unistused ei lõppeks!
Aitäh, mõnus, innustav ning inspireeriv päev oli!
Aed on suur ja võrratu. Suur austus pererahvale selle ilusa aia, pika jalutuskäigu ja külalislahkuse eest!
Aitäh, et meid oma imedemaale lubasid! Huvitav oli vaadata ja kuulata, kuidas keegi oma talus majandab. Jõudu ja jaksu selle olemasoleva eest hoolitsemiseks, aga ka häid ideid uute alade rajamiseks. Tervist, tervist ja veel kord tervist sulle ja su abikaasale!
Tänud imelise päeva eest!
Näha aeda, mis on kirjeldamatult kaunis, jalutada selles maises paradiisis - sellist õnne ei saa osaks mitte igaühele. Aitäh!
Oh, te olete vapustavalt harmoonilise keskkonna loonud! Tänud näitamast!

Järgmisel suvel kohtume Olja kaunis aias!

kolmapäev, 11. juuli 2018

Alpiaia loomine

Oli meil Imepeenar. Aga nagu ikka juhtub, vajas see ala totaalset ümber tegemist. Kui varem oli Imepeenar graniitkividega sektoriteks jaotatud ja seal kasvasid püsikud, siis nüüd mõtlesime, et meil ju üldse polegi niinimetatud alpiaeda. Teeme siis Metsaaeda väikese alpinurgakese.

Töö on menetluses ja vaikselt edeneb. Vaikselt, mitte üks-kaks- kolm ja korraga.
Enam-vähem looma hakkab alles pisi-pisikene osake.

Mägisibulad....


Mägisibulad....


Mägisibulad ja leviisia.


Harkjas asorell.
Ja killuke kanarbikku. Prooviks.


Uue aiaaksessuaari varjuline koht

.... saab olema eesaias kaskede all. Kaskede võrad varjavad leekiva keskpäeva päikese eest, samas alumiste okste õrn võrk lased vaadelda eesaia erinevaid kohti.
Olen väga rahul. Aitäh meistrimehele!




teisipäev, 10. juuli 2018

Jalutades aias, rohelises aias.

Oi, kuidas mulle meeldib värskelt niidetud muru lõhn! Oi, kuidas mulle meeldib aed, kui muru on just äsja niidetud!
Mõned vaated Metsaiale.








Aiapink

Metsaaed on väga suur ja juba seepärast on istumiskohad hädavajalikud. Ja paerm, kui neid kohti oleks palju.
Nüüd sai üks väga ilus aiapink valmis. Seljatoega ja puha. Valmistatud saarepuidust.
Olen väga rahul. Aitäh meistrimehele!



laupäev, 7. juuli 2018

Aalujate kokkutulek 2018

Seekordsele kokkutulekule pani oma õla alla ka ilmataat, kes terve eilse päeva tegeles aia kastmisega ning täna laskis külalistel nautida aia ilu lõõskavas juunikuu päikeses.

Aed asub väheviljakal rannikualal, kuid pererahva südamega tehtud töö ning nähtud vaev on loonud rikkaliku, lopsaka ja õitseva aia. Ilus! Lihtsalt imeilus!

Suured puud loovad aias imelisi varjulisi sopikesi, kus siiski on piisavalt valgust, et taimed lopsakalt kasvada saaksid.



Väga ilusate ja ümbrusesse sulanduvatena mõjuvad puupakkudest kõnnirajad.



Peenrapiiretena on kasutatud nii paekivi, graniitkivi kui ka palke.

 Väga korrektsena mõjuvad hoolikalt valitud kastmisvee tõkendid peenarde nurkades.



Kivid, need kivid!


Mida me teeksime hostadeta? Ühed parimad taimed meeleoluka aia rajamiseks.


Ja milline rikkalik, puhas ja hästi läbi mõeldud köögiviljamaa! Sügav kummardus pererahva ees! Niisugune peaks olema iga aed. On väga suur õnn saada koduaiast värsket toidukraami lauale ning hoidiste materjali talvekuudeks. Köögiviljamaast pole mul ühtegi pilti. Olin aia sellest osast sedavõrd lummatud, et pildistamine ununes sootuks.

esmaspäev, 2. juuli 2018

Kodutalu maasikamuru

On juulikuu teine päev. Sompus ja hall. Võiks öelda, et suisa pime. Nii pime, et pika põua tagajärjel pisikesteks kribalateks jäänud metsmaasikaid tuli suisa kummargil otsida.

Väikese vihmapausi ajal läksin aeda jalutama. Kaamera kaasas, nagu alati. Pilte eriti ei klõpsinud. Ikka selle pimeduse pärast. Õues on nii jahe, et jakihõlmad tuli vaheliti tõmmata. No ei ole suvetunnet! Mitte ei ole. Aga kodutunne on.

Jalutasin ja mõtisklesin. Aed on elusolend, ta on sõber. Hea sõber. Kannatlik sõber. Ustav sõber.

Usun, et meie aed on rahul võimalusega olla ja jääda loodusaiaks, kus rohumaid ei songita terava oraga, et kätte saada see viimanegi võilillejuur. Kus samblalaikudele ei puistata koledat mürki. Sammal ei olegi ju nii halb. Ta on osake ökosüsteemist, sündinud meie loodusaia valgusreziimist. Pealegi nii mõnus ja pehme palja päka all. Meie muru on hoopis maasikamuru. Maasikad on madalakesed, sest aeg-ajalt sõidab üle nende peade raider, kuid nad õitsesid rikkalikult ning mammud on tänaseks päevaks juba pea viimseni põske pistetud.Paar viimast sain veel pildile.



Meie aed kujuneb looduse ja meie koostöös. Eriti palju võimalusi meil rikkalike lillepeenarde rajamiseks polegi. Aed paikneb maastikul nii, et kõrghaljastus jääb valdavalt kagu-lõuna-edela suunda. Ja puudel on kombeks kasvada. Kõrgustesse. Ja suhteliselt kiiresti. Põhjasuunas on asundustalu mälestusena säilinud kõrge kuusehekk, milles ajahammas juba korrektuure kipub tegema. Idasuunal oli vanasti rähasel pinnal üles haritud kartulipõld, millest nüüdseks on saanud dekoratiivpõõsaste park. Ja oi, kui raske oli sel maal põõsaste jaoks istutusauke kaevata! Kivi kivis kinni!

Jõekalda suunas on õhukese raske mulla all kivisillutisega Rootsi tee ning Kivikõrb, mille tekkes on osaline maaparanduse "kriim käsi".
Seetõttu on meil palju avarust. Vahel olen mõelnud, kas rajaks kivisele pinnasele kõrgemad istutusalad, noh, et ikka rohkem lilli oleks. Aga milleks? Esiteks ei taha me vaateid kinni istutada ning teiseks on meie aia motoks "Roheline ja rahulik". Üks ingliskeelne fraas sobib samuti aia motoks imehästi: "Less is more". Mõnes aias see nii ei oleks, meil aga küll. Ja me oleme rahul.

Aed on elusolend. Ta elab ja hingab. Aia igapäevasesse ellu kuulub nii sünd kui surm, elu lahutamatud osad. Nii jätkubki meil tegemisi igaks päevaks, samas aina rohkem jääb aega ka nautimiseks.
Suur osa istutusaladest on niiöelda täiskasvanud, mis tähendab, et tööd ja vaeva on nendega vähem just rohimise vaatevinklist vaadatuna.
Aed rõõmustab ja aed kannatab. Sel kevad-suvel on see kannatusterada olnud üsna pikk. Oleme jõudumööda aia janu püüdnud kustutada, kuid ilmselgelt on sellest väheseks jäänud. Ehk annavad juuli ning august rohkem vihma, et taimed saaksid kosuda ning talveks valmistuma asuda.

Meie aed on metsaaed, mille tõendusena saime eelmisel suvel imetleda loodusliku orhidee suure käopõlle sirgumist Vahtraaluste kõrval rohumaal. Sel kevadel ilmus veel teinegi suur käopõll Vahtraaluste istutusalale. Käol võiks ju vähe erksavärvilisem põll üll olla, kuid mis teha - on,  nagu on.


Tuul ulub ja vihm on muutunud sügiseseks uduvihmaks. Linnud on vait. Isegi ritsikad kükitavad rohukõrte all, koivaviiulid külmast kanged. On juulikuu teine päev....

kolmapäev, 27. juuni 2018

Aiaskulptuur

Viljandi Kujud korraldab oma toodetele enampakkumisi.
Mul oli õnn saada armsa kärnkonna omanikuks. Tema koht on nüüd hostade istutusala servas vana elektriposti "kännu" otsas.


Lillemuru

Metsaaed isegi mitte ei unista inglise murust. Metsaaia muru on metsik ja..... lilleline.





teisipäev, 26. juuni 2018

Ühe taime kaks nägu

Kõige lihtsam on teha lilledest pilte püsti seistes. Tulemuseks on "lagipea" pilt. Natukenegi madalamalt pildistades muutub pildi meeleolu tugevasti.







Halli varjundid suvises aias


Talvised must-hall-valged pildid on nukrad, kuid suvine aed võib hallides toonides isegi huvitav


olla.Klõpsisin Küüniotsa peenrast neli pilti ning kõikidel on ka hallides toonides paariline.