Laupäev, 30. märts 2013

Sinised sõrmikud

Seekordsete kinnaste kudumisel valisin põhitooniks sinise lõnga. 

Randmesse püüdsin sisse kududa kõik ülalpool kasutusse võetavad toonid.

Mustriosa sai kokku pandud siin-seal vihikulehtedel katsetatud mustrijuppidest. Lõpuks hakkan rahule jääma ka lilleõiega. Kroonlehtede vahele tuleb jätta põhjatoonist üks silmus, siis ei veni õis liiga laiali. Jälle targem :)

Linnumotiiv on memme kindaräbalatest maha joonistatud mustri kordus. Muutsin vaid lindude vahele jäävat detaili.

Kevad siiski tuleb! Seekordse õuepildi taustaks polegi enam lumi, vaid jääst puhtaks lükatud terrass. Proovisime ühtmoodi ja teistmoodi, aga igale pildile jäi ilmtingimata meie pere kõige tähtsam tegelane - Potsu. Ta kohe on selline pildikratt meil!


Laupäev, 23. märts 2013

Helelillad sõrmikud

Roosad ja lillakad toonid on need lemmiktoonid. Ja nii ei saanudki teisiti, kui ostsin ühe toki sellist veidi sireliõite tooni lõnga. Sinna kõrvale ka musta ja veel ühte tooni, millega on silmused varrastele juba ka loodud. 

Mustritegu oli seekord selline umbmäärane. Mingit ideed ei olnud - lihtsalt kudusin. Eriti udune oli ettekujutus sellest mustaga kootud  mustriosast. See muudkui kasvas ja kasvas kõrgusesse. 

Et kindad tulevad seekord sellised tagasihoidlikuma värvigammaga, andis märku juba randmeosa. Vähe erinevaid toone, kitsad triibud.

                                                       Sellised on need kindad käes.

Eile käis maakas linnas. Oli seal üks koolitus. Maakas sai šoki! Uskumatu, kui jubedad on linnatänavad (just need trotuaarid)! Seal justkui polekski terve talve jooksul lund roogitud. Lumi on kõndijate taldade all paksuks jääkihiks kokku pressitud.
Linna tasuta transport sai ka korra ära katsetatud. Vehkisin rohelise kaardiga selle validaatori ees - ei mina saanud aru, kas ja missugune piuks see registreeriv pidi olema. Lõin käega ja sõitsin edasi. Jälgisin rahvast - nii mõnedki lõid samamoodi käega, osad võsid istet validaatori ees taidlemata. Maakal jälle huvitav - mitte ei saa aru, mis ja kuidas. Ja üleüldse: kui Harjumaa nn keskus on Tallinn (on ju maavalitsus seal), siis miks diskrimineeritakse harjukaid ja nemad seda tasuta lõunat nautida ei või?

Aga täna oli esimene veidikenegi varakevade nägu päev. Hull oli kohe kangesti rahutu - tahaks kangesti miskit teha, miskit tekitada. Aga lumi on põlvini ja jäätunud ülemise kihi all on see lumi teraline, justkui suhkur. Millal see lumi ükskord sulama hakkab? Poiss porises, et ta on esimese supluse ikka aprilli esimese dekaadi sees ära teinud. No kes see keelab? Raiugu auk jäässe ja sulpsaku sisse! :)

Kolmapäev, 20. märts 2013

Erkroosad sõrmikud

Lõpuks jõudis kätte aeg kududa kohe õige särtsakad kindad. Mõnusad hele- ja tumehallid kerakesed olid kahanenud peaaegu olematuks  Nii tuligi kududa sellised, milleks materjali oli. 
 
Juba randme kudumisel jõudsin iga kootud rea järel tõdemusele, et mulle täitsa meeldib selline värvikooslus. Need hallid lõngad on nüüd tõesti otsas - ehk ainult sõrmedele kuluvate silmuste varulõngaks saan neid juppe kasutada.

Mustri pusimisega oli tükk tegu. Seda halliga kootud osa tahtsin tingimata kududa. Vabakäelise joonistusena visandatult oli täitsa lahe, aga kuidas see muster klappima saada, sellega oli tükk tegu. Tumesinise tooni pidin sisse tooma eelpool mainitud põhjusel - hall sai lihtsalt otsa.

                                                              Ja sellised nad on käes.

Plaanisin eile õhtul kinnastega lõpetada, aga....
A. peab ennast väga-väga hoidma ja nii oleme poistega kõik tema teha olnud talvised igapäevased nokitsemised ise ära teinud. Kaasa arvatud tulehakatuse pilbaste tegemine. Tõin selleks tarbeks isegi pisikese pakukese ja Fiskarsi kirve kööki pliidi ette, et seal hea pilpaid teha. Aga eile läks miski viltu. Ei tea, kas oli mingi salaoksa koht või lihtsalt kirves libises, aga nüüd on vasaku pöidla otsast tükk küünt koos selle all olnud pöidla endaga läinud. Väheke küll, aga natuke jama ikkagi...
Õnneks oli vanemal poisil vaba päev ja nii ma ta appi palusingi sõrme siduma. Tema seotu oli aga selline nutsakas, et kudumisest ei tulnud midagi välja. Nii ma siis ühel hetkel seda sidet sõrme küljest harutama hakkasingi. Kahjuks oli see aga liha külge kinni kleepunud. Leotasin  ja sikutasin... Ühel hetkel tundsin, et vähe imelikuks läheb olemine... Istusin köögi laua taha ja toetasin pea lauale. Justkui paremaks läks olemine. Kui siis ühel hetkel silmad lahti tegin, põrnitsesin enda vastasseina jäävat seinakella ja imestasin, miks see nii kõrgel on... Siis hakkasin ümbrusest oidu saama... Pikutasin köögi põrandal, puudekorv nagu padi pea all :) Kuidas ma sinna olin saanud, seda ma ei mäleta... Hea, et tänapäeval on mobiil olemas. Helistasin poisi appi... Kui A. külakoosolekult koju jõudis, oli, mida talle jutustada :)

Aga ega selline äpardus saa kudumist segada - väga palju aeglasemalt läheb, aga valmis need kindad ju said.

Pühapäev, 17. märts 2013

Tumehallid sõrmikud vol 2

Kindamustri koostamine ei edene kohe kuidagi. Üritasin sellist väheke lilleõit meenutavat kujundit paberile panna. Üks asi on muster paberil, teine asi on see kindas. Ühesõnaga - ei ole eriti rahul. ..

Ega kudumise tuju viimasel ajal eriti pole olnud ka. Õnneks hakkab A tervis taastuma. Käime väljas jalutamas. Endine 10 km pikkune ring  ei tule hetkel muidugi  kõne allagi. Täna jalutasime 2 km. Rohkem ei söandanud. Arstide ettekirjutused on karmid. Küttepuude kuhja küüni all võib ta ainult vaadata. Õnneks  kirve vibutajaid meil jätkub. 

Kuigi temperatuurid on märtsi keskpaigale sobimatult madalad, on saabuva kevade märke siiski. Kasvõi tõsiasi, et puhast lund, mille taustal pilti teha, enam ei olegi.
Tomatiseemned ei taha idaneda. Ju on asi selles, et toas ei ole stabiilselt sooja temperatuuri.
Täna külvasin kresssalatit, sidrunmelissi ja rukolat. Kuna A peab tervislikel põhjustel jänese dieedile üle minema, siis tuleb igasugust rohelist juba enne peenramaa valmimist külvama.

Pühapäev, 10. märts 2013

Tumehallid sõrmikud

Lõngakerad hakkasid väikeseks kuluma. Oli vaja veidi varusid täiendada ja nii saigi lõngariiuli ees seistud nagu kits kahe (2+n) heinakuhja vahel. Mida võtta? Mida jätta?

Mul oli hädasti halli vaja, aga poes oli selline tumehall (porihall) lõng. Lisaks võtsin julguse kokku ja ostsin erkroosat lõnga ka. 

Nagu kinnastest näha, esialgu seda erksat tooni väga palju kasutada ei söandanud. Ainult nii prooviks-katseks või niimoodi...

Kindad ise paksud ja soojad. Et sõrmedel ka soe oleks, kudusin need ka träpsulised.

Ilm on nii hullult külm, et seekord tegin pildi toa aknast välja upitades. Prrr! Märts või asi!

Vanaema lõngavarudes sai väikest inventuuri tehtud. Lõngakerad on imepisikesed. Tuleb need pooleks jagada ning siis uut mustrit koostama hakata. 

Hetkel tiksub peas kaks valikut:
a) ainult kahevärviline, kus kasutaks toda porihalli ja erkroosat (vist lapilise randmega)
b) väga kirju ja kärts vanaema lõngajuppidest

Valikute vahel kaalumine võtab ilmselt omajagu aega ja välistatud pole hoopis kolmanda valiku sõelale jäämine...

Neljapäev, 7. märts 2013

Hallid sõrmikud

Võtsin kasutusele vanaema peenikesed sukavardad.Nüüd oli võimalus kasutada mustreid, mis nõudsid vardale suuremat hulka silmuseid...
Randmeosaga jäin väga rahule - ilus tihe kude ja seetõttu ka paksust teisel parasjagu. Randmeosa muster on pärit Kristi Jõeste raamatust "Kirjatud teekond" .

Olin juba kokku miksinud sobiva mustrigi.  Kudusin ja proovisin kätte - suur.... kudusin edasi. No ei tea, kas lootsin, et läheb väiksemaks? Ei läinud. Kui kinnas oli kootud väikese sõrme sissevõtu kõrguseni, tõmbasin vardad välja ja sirrdi - randmeosani maha :(

Uut mustrit otsima. Seekordne kindapaar siis selline. 

Nagu pildilt näha, seekord randmeosa suht lühike - see ju esimene katsetus kududa peenikeste varrastega ja sõrmed olid kudumisest suisa kanged. Püüdsin kududa hästi kõvasti. No kohe nii kõvasti, et varrast silmuse taha saada oli juba paras tegu.  Tean, et olen suht lõdvalt kuduja (lapsena proovisin ema kudumistöid kaasa kududa, aga minu kootu läks hulga laiemaks).

Ühel õhtul kududes mõtlesin, et nooruses mul just sellised kirikindad käes olidki - nii labakud (enda kootud) kui ka kirjatud sõrmikud (ema kootud). Aga kirikindaid pole ma enam hulgal ajal kudunud (mõni erand muidugi on sisse juhtunud). Huvitav, kas polnud moes või mis asi see oli? Nahkkinda kandja pole elu sees olnud, ju siis piirdusin pitsmustriliste lambavalgete sõrmikutega ...
Käsitööliste blogisid lugedes olen jõudnud kummastava avastuseni - rahvuslik käsitöö on taas noorte näitsikute seas moodne. Enamik usinaid kudujaid-heegeldajaid on noored väikeste lastega emad. Seda  on väga meeldiv tõdeda! Rahvuslik käsitöö ei ole unustuse hõlma vajunud, järelikult me kestame edasi!


Pühapäev, 3. märts 2013

Memme kindamustri uus elu

Intensiivne mõttetegevus. Meeleheitlik kindamustrite kaustas tuhlamine. Leidmine. Pettumine. On küll mingid linnud, aga kangesti pardi moodi...

Siis jäi silma üks lustilennul koi. Lõin ta maha. Natukese aja pärast järgmine. Polnud midagi parata, tuli asuda luuretegevusele ja vaenlane kahjutustada. Lõpuks leidsin kolde. Oli mul selline vana-vana-vanade kindanäidiste kotike. Ütle veel, et koi kilet ei söö - sööb küll. Kott oli üsna pude. Olin juba valmis koipesa terve täiega lõkkesse viima, kui tekkis mõte veidi asja uurida. Õues terrassil. Noh ja leidsingi ühe väga pudedaks järatud kindajäänuse. Ja sellel jäänusel olid linnud! (Lambavalge, lambahall, samblaroheline ja roostepruun värvikooslus). Suure pusimise peale sain mustri ruudulisele paberile märgitud. Seejärel läks koikolle lõkkesse. Liiga hilja meenus, et oleks võinud ju pilti ka teha.... Kindad ise olid memme kootud. Eile oli memme 113. sünniaastapäev.  

Noh ja need memme linnud said kootud sõrmikutesse. Kindarandme kudumisega läksin õite hoogu ja nii ongi need kindad kohe eriliselt pika "säärega".

No ei ole mul veel julgust kontrastseid ja esmapilgul omavahel sobimatuid värve kokku klapitada - jään seniks pastelsete toonide juurde.


Memmele mõeldes tärkas mõte, et teine memm oli ju ka kõva käsitööinimene. Ja tema vardad on kindlasti sellised peenikesed. Selgus, et vanaemal olidki tema ema vanad peenikesed vardad alles. Teravate otstega, et susi neid sööks!
Aga vähemasti saan katsetada, kuidas nii peenikestega kududa on.