Esmaspäev, 4. mai 2015

Tormi ennast nagu polnudki, aga kurja ta tegi.


Küll on raske kahte jumalat teenida, aga eks ma siis natuke püüan. Enne, kui aasta eelmisest postitusest  möödub. Blogi on jäänud tahaplaanile, kuna Näoraamat on suurem sõpradega sidepidamise ja piltide jagamise vahend. Aga siiski, täna siis üle pika aja..

Kevad on olnud tuuline, seevastu talvel polnud ühtki tuisu nime kannatavat ilmastikunähtust. Vot ja siis jõudis kätte jüripäev koos tuulega. Sellel tuulel oli nii palju väge ja rammu, et lõhkus meie armeeritud kilega kasvumaja sootuks ära. Kile muidugi, mitte sõrestiku.
Enne jüripäeva,

 
 ...pärast jüripäeva...

Nüüd on kasvumajal üll tavaline kile. Noh ja kus siis kannatamatu hing sai oodata - paar päeva tagasi istutasin prooviks 2/3 kasvuhoonesse ka tomatitaimed ära ning tassisin välja pea kõik lillekastid. Katteks sai peale tõmmatud kahekordne katteloor.

Noh ja täna hommikul oligi aknast välja vaadates näha see, mida karta oligi - maa oli valge.....
Alles pärast keskpäeva söandasin minna ja katteloori kergitada - ülla-ülla, vähealt esialgu tunduvad taimed elus olevat. Ehk läheb seekord õnneks. Mullu tuli elus esimest korda tomatitaimed osta. Tänavu on suurem osa taimi alles toas aknalaual kannatamatult välja pääsemist ootamas.