Jägala joal 30.12. 2017

Facebooki Loodusesõprade grupis vaatasime ilusaid pilte ning otsustasime, et biskviidipõhja küpsetamine, lihapirukate täidise keetmine võivad veidi oodata. Tarvis aasta viimane väljasõit teha.
Kõige lähem vaatamisväärsus on Jägala juga. Sinna sõitmine oli õige otsus, sest kardan, et viimati nägin nii veerohket juga kunagi teismelise eas. Poleks uskunud, et minu silmad ellist vetemängu veel kunagi näha saavad. Aga said. Elamused on võimsad!

Vett on 2/3 võrra rohkem kui me harjunud oleme nägema.

 Natuke julgesin ka vees kõndida. Vee surve saabastele muutus aina tugevamaks ja nii tuli tagasi pöörduda.

Vägev elamus!

Järgmine pilt on zuumitud. Tegin selle pildi, et imetleda värvitoone, mis vees helklesid. Kujutlesin, kuidas oleks seda pilti tikkida ning milliseid värvitoone tuleks valida. Vesi ju ometi, eks.

Jõulu teisel pühal jõe kaldal jalutamas

Ilm on hall ja pime. Õhus on uduvihma niiskust. Temperatuur üle pluss kolme kraadi. Veetase jões on tublisti alanenud.

 Kriimu on meie kolmest kassist ainus, kes meiega jalutamas käib. Seekord ta küll peamiselt luuras Rekut.

Jõulukuu tuli lumega

Kui eile oli maa põhimõtteliselt lumevaba, siis täna hommikul üllatas meid jõulukuu algus kena lumevaibaga. Sadas kogu päeva.

Kased on lumrüüs eriti ilusad.

Sõrmed sügelevad. Oi, kuidas sügelevad

 On küll alles veebruar, aga näib, et üleilmne kliima soojenemine on ka meite valda jõudnud. Igal juhul on ilm kevadine kui märtsi koolivaheaja lõpus ning hing on hullult rahutuks muutunud. Iga päev saab aias tiir tehtud, et kas on mõni ninake maapinnale ilmunud, aga võta näpust -vaikus. Isegi lumikellukesi pole.

Ema pidas põhjalikku aianduspäevikut ja tegi võrdlevaid külve Thunide külvikalendri järgi ja suvalisel kuupäeval. Ma siis võtsin ka esimest korda vaevaks seda kalendrit järgida.

4. veebruaril said külitud paprikad ja tšillipiprad.

8. veebruaril külvasin lobeeliaid ja petuuniaid.

6. veebruaril külitud porru saab varsti kilerulli pikeeritud.

Kaasa hakkas mulle taimede silte valmistama. Esimesed 25 toorikut said valmis. Vajavad nad veel muidugi tublit peitsimist.

22. ja 23. veebruaril on viljapäevad. Siis külin  tomatiseemneid. Tanja saatis mulle põnevaid Venemaa tomatisorte. Väljanägemine on neil viljadel küll enam kui kummaline, aga katsetamine tasub igal juhul ära.

Vanaemale olen tuppa värvirõõmuks ostnud nartsisse ja hüatsinte. Täna ostsin sellise kummalise priimula. Tundub, et on tubane taim. Suveks igal juhul kükitan ta kuskile peenranurka. Las saab vihma ja värsket õhku ka.

Veebruari heitlikud ilmad

Suurem osa talvest on tõenäoliselt ühele poole saanud ja seda minule sobival moel - suhteliselt sooja ja vähese lumega. Veebruari alguses tegi aga külma ja seda kohe nii mitu päeva, et võttis tugeva jää peale isegi meie jõele.

4. veebruariks oli jõel peegelsile ja ülimalt libe jää, mis lume segava faktorita oli tume, nagu rabaveetoitega jõe vesi ning nii-nii läbipaistev. Alati on Potsu meiega koos jääl jalutamas käinud, aga nii kahtlaselt vee värvi jää peale ta kategooriliselt keeldus astumast. Saatis meid kaldal ja pärast mõningast mõtlemist hüppas üle kraavi isegi naabertalu maale, et vaid mitte oma pererahvast silmist kaotada.

 11. veebruariks oli mingi õhuke lumekirme jääle sadanud ning nagu näha - Potsu on meiega jääl jalutamas. Uhked uisukaared on jääle vedanud naabrimees. Ta sai ikka väga uhke ja pika uisutrassi, mis oma tubli 3 km pikkune.

Kopraonud koguvad oma pea kohale musti pilvi, kui nad kohe menüüd vahetama ei hakka ning Heinassoos kaskede asemel paju järama ei hakka.

20.veebruariks on jää sulanud ning ühtlasi on ka veetase märkimisväärselt kerkinud.

Õhus on igal juhul kevadet tunda.Tihased sidistavad juba varahommikuses hämaruses ning ajavad üksteist taga vahtravõrades  ja elupuus. Isakassid kräunuvad ümber maja ja vahel lahmivad üksteist käpaga, aga mammaaa Piu on stoiliselt rahulik, sest teda hoiavad vallatutest mõtetest eemal igal reede hommikul manustatavad "anti-beebi-billid". 

20. veebruari ilm on kaunikesti nutune. Varahommikul sadas tihedat vihma. Paari tunni pärast olid vihmas juba ka lörtsilärakad. Hetkel sadu ei ole. Ilm mõtleb. Minna külmaks, nagu sünoptiku-tädid lubanud või jääda edasi vesiseks, nagu meile meeldib

.

28 aastat tagasi, kui sõbrapäeval sündis meie vanem poeg, olin haiglas pikalt ja koju sain just päev enne sini-must-valge lipu heiskamist Pika Hermanni torni. Tol varakevadel õitsesid sarapuud kui meelest ära ja talve (loe: lund) oli vaid mardipäeva paiku.

Küünlapäev

Läbi aasta on mul erinevad kuupäevad olnud erinevate loodusmärkide tärminiteks. Nii ka 2. veebruar. Sel päeval tähistasime kaasa vanaema sünnipäeva. Täna on Lonni 115. sünniaastapäev. Küllap olid aastate eest talved rohkem pakaselised ja päikesepaistelised, sest Lonni sünnipäev on minu jaoks olnud tärminiks, mil kell 5 õhtul juba valge on. Tänase ilmaga sama küll väita ei saa, juba kella nelja paiku tuli lambivalgus appi võtta. Lonni oli võrokene ning rääkis ainult võro murrakus. Tänu temale on mul passiivne võro keel täiesti olemas - aru saan, aga ei räägi.

Kuukingasid on meil mitut karva, aga üks orhideeline on meil teist-kolmat moodi. Silt lillepotis ütleb, et tegemist on Zygopetalumiga. Õitseb ta alati varakevadel. Tänavu juba veebruari esimesest päevast. Kahjuks pole me üle ühe õisikuvarre temal veel näinud. 

Ka punane pegoonia õitseb oma pisikeste kahvatute õitega.

Ja inglitrompet otsustas, et aitab magamisest, tarvis roheline rüü selga tõmmata. Tema kasvatamise kogemus mul täielikult puudub, sain tema alles mullu augustis.

Kammisin hommikul just juukseid, kui Terevisioonis öeldi, et küünlapäeval ei tohi juukseid kammida. Muidu pidavat välja langema. Vot siis! Tea, kas nüüd jään oma kahest karvast kolmes reas sootuks ilma? Villaga ka ei ole soovitav täna tegeleda, kraasimine-ketramine pidavat tragil perenaisel selleks kuupäevaks juba tehtud olema. Õnneks mul seda kiusatust ei ole lambakarja puudumise proosalisel põhjusel.

Küll aga sai küünal süüdatud. 

Tänane on juba kolmas talvine kuupäev, mille kohta öeldakse, et on taliharjapäev. Ju see talv ikka üks draakoni moodi koletis on, kelle seljal mitu harja turritamas. Olgu sellega, kuidas on, aga nüüd on need harjad kõik murtud ja liigume mõnusasti kevade poole.

Jaanuari kokkuvõte

Jaanuarikuu on nipsti läbi saanud. Homme algab juba küünlakuu ja seda jätkub vaid 28 päevaks, misjärel - juhhuuuu, tuleb esimene kevadkuu. 

Õnneks on minusuguse talvepõlguri jaoks enam-vähem talutav jaanuar olnud. Üks kunagine kolleeg kooli ajast kolis oma perega Hispaaniasse, ära maapakku külma ja rõske kliima eest. Nüüd on neil seal viimase 30 aasta karmim talv. "Külmalaine" ajal oli +3 kraadi ning sadas paar tiba lumelörtsi. Koolid suleti ja lapsed jäeti külmapüha pidama. :)

Meie jaanuaris on olnud täiesti lumeta päevi.

"pakast", mis isegi meie maa sees soojas voolanud jõele õhukese kaane peale tõmbas, 

natuke ka lumesadu (õnneks mitte üle paari cm), 

tihedat piimjat udulaama. Ilmapalett on olnud kirju.

Küpsetatud sai leiba.

Küpsetatud sai kõrvitsasaia.

Mehed nokivad küttepuid teha. Üllatavalt hästi annab puitu Rootsi tee serv jõe kaldal.

Käsitöös on nüüd lõpuks ometi aega ka kevad-suvise hooaja asjade peale mõelda, sest üritusi on suvel mitmeid tulemas.

Tikitud sai padjakatteid,

ja kinkekotte .

Ei kilekottidele! Kangast kotte on õmmeldud nii- ja naasuguseid.

Eriliseks lemmikuks on hetkel arhailine tikand. Saab seda nii tagasihoidlikult ühevärvilisena kui ka värvirõõmsana tikitud.

Täna jäi poes käies jälle ka mõni seemnepakk näppude külge.

Loodan, et veebruar jätkub samasugusena, nagu ta jaanuaris oli.