Pühapäev, 28. august 2011

Mõnus pühapäev

Nüüd on siis lõplikult selge, et kirstkülmikusse ei ole enam midagi võimalik toppida. Juba täna oli kaane sulgemisega vähe rohkem tegemist. Aga pole hullu - tavalises külmikus on ju ka sügavkülma osa. Väike küll, aga kui seal natuke ümberkorraldusi teha, ehk õnnestub veel midagi sinna paigutada.

Kevadel jagas kolleeg mingi imeliku kurgi seemneid. (Kuskil kevadel on sellest juttu ka olnud.) Noh, kasvasid need kaks taime kenasti. Aga õitsema ei viitsinud hakata. Kui siis lõpuks õitsemisega peale hakkas, tundus küll, et sel sindril emasõisi ei tulegi. ... Lõpuks ikka mõni tuli. Vähe küll, aga siiski. Sellised naljakad on need (India või Egiptuse - ei mäleta) kurgid.

Ilm on suviselt soe ja kange isu tuli seenele minna. Kõneldakse, et kollased seened on ka hakanud ennast näitama. Egas midagi - võtsimegi suuna soosaarele. Oh sa juttas! Just õigel ajal sattusime sinna! Lühikese ajaga saime ämbrid kuhjaga täis (peamiselt võiseened, veidi kuuseriisikaid ja mõned harvad haavapuravikud). Siis läks ilm pilve ja soosaarel muutus õige hämaraks. Ja kuskilt kostus ka kõuekõminat. Kuna kodus jäid kõik aknad ristseliti lahti ja vanaema pelgab äikest, siis tuligi kodutee jalge alla võtta. Oi, kuidas oleks tahtnud veel metsas ringi kõndida. Kaks kilekotti oli ju veel tühjadena taskus.Pildile jäid kärbseseened.
Tänastest seentest tegin seenekastet, marineerisin väikesi võiseeni, suuremad seened said purki (ikka kiht seeni, sip-sip soola, tillivarsi, mustsõstralehti ja nii purk tihedalt täis kuni kaelani). Kaas peale ja külma. Lõpuks jäi veel veidike seeni üle. Need said hakitud ja kilekotiga sügavkülma (see tänane viimane "tilk" külmikusse).
Järgmise treti soosaarele saame teha alles teisipäeval, kui töölt koju jõuan. Oleks siis vaid ilmakest!

Kasvuhoone ühelt küljelt võtsin üles porgandid. Mittestandardsed tahaks ära kaapida ja tervetena külma panna (oh issake, oleks vaid ruumi).

Lõpuks tegin veel õunamoosi. Valge klaari üliküpsed õunad said kooritud ja üsna õhukesteks viiludeks lõigatud. Väga mõnus moos tuli! Keetmisel moosilt riibutud vahtki oli sordile kohaselt lumivalge. Seda moosi tahaks veel teha. Kas homme.... või ülehomme või....

Aga öösel oli meil "action".
Jube palav oli ja aken oli ristseliti lahti. Järsku ärkasin üles mingi luust ja lihast läbi lõikava hääle peale. Ma pole sellist häält kunagi varem kuulnud! Märtsikasside võistulaulmise moodi see ei olnud. Oli mingi terav, krigisev-kiunuv hääl. Potsu leidis, et see hääl ikka head ei tähenda ja oli õite kuss. Proovisin midagi näha, aga või sa selles pea südaöises augustiöös miskit näed. Hõikasin õue: "Kes seal on?" Seepeale jäi vaikseks.
Uus kisa algas öösel poole kahe ajal. Seekord oli neid elukaid mitu. Igal juhul minu rahulolematus öörahu häirimise pärast pani elukad jooksma ja maja nurga juures võeti veel kaklus ka ette (muidugi koos koleda kiunuva kisaga). Vanaema allkorrusel oli nagu detektiiv ja püüdis taskulambi abil sissetungijaid avastada. Mul oli korrus kõrgemal väga hea valgustatud aeda vaadata. Elukaid muidugi ei näinud.
Hommikul läkisme koos Potsuga õunaaeda vaatama. Vana martsipanimaitselise õunapuu all ei olnud mitte ühtegi õuna. Vaid mõned hambajälgedega südamikud hakkasid silma. Ja muru oli päris usinasti tambitud. Potsu nuuskis jälgi ja saba oli tal üsna sorgus (tema nina vist väitis, et need elukad eriti koerasõbralikud ei olnud).
Kui töömees hommikul koju jõudis ja meie kirjeldused ära kuulas, arvas ta, et õuntega käisid maiustamas kährikud. (Nad pidavat õunu õite hääl meelel sööma). Hääle põhjal ei osanud ta midagi täpsustada, kuna lihtsalt pole olnud juhust säänset häält kuulda. Tema muidugi loodab, et täna öösel sama etendus kordub ning loodab õue luurates elukaid lähemalt näha.Eks näis, mis saab...

Pühapäev, 21. august 2011

Teisipäev, 16. august 2011

Ei ole teisele planeedile kolinud

Tsiil on tabanud naelapea pihta, kui avaldas arvamust, et vaikus blogis tähendab hullult kokkamist ja hoidiste tegemist.
Nii ta on jah!

Mis siis tehtud on:

Punased sõstrad mammudena sügavkülmas.
Punasesõstra mahl.
Moos õuntest ja punastest sõstardest. (Pole sellist kooslust varem keetnud, aga tasus ära - väga maitsev moos kukkus välja.)
Meliss kuivama pandud.
"Hiidsibulad" (nad polegi nii väga hullult hiiud) kuivama pandud.
Seguhoidis neljas 3-liitrises purgis: tomat, kurk, pprika. Peale keev marinaad ja ööpäevaks vana vatiteki sisse mässituna "hauduma".
Suur ämbritäis kurke hapnema pandud (hea soovi korral kohe jooksu pealt haarata).
Kukeseened searasvaga praetud ja sügavkülma pandud.
Uus sats aedube kupatatud ja sügavkülma pandud.

Kõige vahvam oli aga kukeseente järel käimine. No oli see ikka ekstreemne matk! Koju jõudsime rampväsinuna, kuid kahe suure ämbritäie kukeseentega. (Mõned haava- ja kivipuravikud ning pilvkud lisaks.)Puravikest sai kaste ja pilvikutest salat sibula ja hapukoorega.

Loetelu ei saanudki nii üüratult pikk, aga kõik need ettevalmistused õtavad ikka mega-palju aega.

Kolleegilt saadud kahest "kahtlasest" kurgiseemnest on kasvanud lopsakad taimed. Algul tundus, et nad kannavad vaid isasõisi, kuid nüüd on juba näha ka mõned veidra kujuga viljahakatised. Näis, mis vigur neist lõpuks saab.

Varsti kisub kartulivõtuks.
Aiamaalt on vaja üles võtta veel seemnest kasvatatud sibulad, aedubadega ühele poole saada, punapeet üles võtta, keeta, hakkida ning sügavkülma kupatada, tillivarred on juba pruuniks tõmbunud, kuid üles võtta neid ei raatsi, sest tahaks ju ka seeni veel soolata (samamoodi kui kurke).

Üldiselt tundub, et suurele kirstkülmikule tekib varsti kuhi peale :) Tea, mida säärane talveks valmistumine peaks tähendama?
Kui nüüd veel pool siga (terve oleks veelgi parem) saaks, siis mingi valemiga üritaks selle toppida teise külmikusse. Noh ja kui siis ikka tikke ja soola ka varuda (nagu vanasti olla olnud kombeks öelda), siis võiks peaaegu et polaartalvele vastu minna.

Laupäev, 13. august 2011

Õunad

Kaks aastat on meie õunapuud pea tühjad olnud. Sel suvel on õunu palju.
Seepärast kasutasime juhust ja tegime eile esimese satsi õunamahla. (Natuke vähem kui 60 l, aga see lahtine purk on nüüdseks juba peaaegu tühi.) Kuna tegime mahla maha potsatsnud õuntest, siis oli mahl magus. Oi, kui magus!

Mõtlesin küll, et rohkem õunamoosi ei tee, aga.... Punane õunapuu on ju samuti õunu täis. Tegin siiski moosi. Seekord püreemoosi (ei ole vaja koorida ja suurt tükeldada).

Nüüd on vaja vaadata, mida teha paprikatest.
Tomatitest hetkel hoidiseid ei tee - praegune ports on reserveeritud. Eks hiljem paistab, mis saab.
Aedoad ootavad, et nad sügavkülma paigutataks.
Sibulad kuivavad.

Esmaspäev, 8. august 2011

Roosid ja sügise hingus

Vaatasin eelmise suve postitusest järele - välja on läinud pinnakatteroos "Volare". Ülejäänud kolm on alles ja ka suht-koht kosunud sellel suvel. (Kevadel olid ääretult viletsas seisus).
"Denise"
"Fairy"
Juba ostes lipikuta roos
Ja lõpuks potiroos. Oli neid taimekesi selles potis tervelt kolm. Üks läks välja, teine on kidurake, aga kolmas õitseb ja tervelt kuus õienupukest on tal.

Eelmisel sügisel ostsime Juhani puukoolist kaks põõsasmaranat. Kollane näitab oma esimesi õisi. Teine (vist roosa) on veel väikseke.

Õitsemist alustavad hilised kõrged kukeharjad. Esimene "pääsuke":

Õhus on tunda sügist. Juba liiga palju on puudes kollaseid lehti. Toomingas tõmbub punaseks ning kui nii edasi läheb, on ta peagi raagus.
Pildil kask jõe kaldal.

8. august lillepeenras

Öösel ja varahommikul sadas. Ja päris tugev sadu oli. Praegu lauspilves. Temperatuur +17 kraadi.
Mõned lillepildid. Domineerivad erinevad kollased (tagetesed) ja roosad toonid (siilikübarad, floksid).

Madal intensiivselt helekollane tagetes. Väga kompaktne, lopsakas ja ümaravormiline taim. Kõrge tagetes. Tänavu ääretult lopsakas ja kõrge, kuna sai kasvama vasttekitatud kasvukohale. Lihtõieline kõrge tagetes. Erinevalt täidisõielisest sugulasest on tal õied märksa väiksemad ja õisi on ka palju vähem. Kevadel seemnest kasvatatud päevakübarad. Tänavu väga lopsakad ja õisi on taimedel väga palju. Kas Kadaka või Köögikata aiast on meie peenrasse jõudnud veel üks uus püsik. Tundub, et meil on nüüd püsik-päevakübar! Aitäh! Aitäh! Ja viimane sel aastal õitsema hakanud uutest liiliatest. Mäletan, et selline oli kunagi mu lapsepõlvekodu aias.Jäneda lillelaadalt ostsin suureõielise roosa ja helekollase liilia sibulaid. Need loodetavasti näitavad oma õisi järgmisel suvel.
Ja oh üllatust- paar väikest elulõngataime on ka õitsema hakanud! Aitäh Köögikatale nende elulõngataimekeste eest!