Mõnus pühapäev

Nüüd on siis lõplikult selge, et kirstkülmikusse ei ole enam midagi võimalik toppida. Juba täna oli kaane sulgemisega vähe rohkem tegemist. Aga pole hullu - tavalises külmikus on ju ka sügavkülma osa. Väike küll, aga kui seal natuke ümberkorraldusi teha, ehk õnnestub veel midagi sinna paigutada.

Kevadel jagas kolleeg mingi imeliku kurgi seemneid. (Kuskil kevadel on sellest juttu ka olnud.) Noh, kasvasid need kaks taime kenasti. Aga õitsema ei viitsinud hakata. Kui siis lõpuks õitsemisega peale hakkas, tundus küll, et sel sindril emasõisi ei tulegi. ... Lõpuks ikka mõni tuli. Vähe küll, aga siiski. Sellised naljakad on need (India või Egiptuse - ei mäleta) kurgid.

Ilm on suviselt soe ja kange isu tuli seenele minna. Kõneldakse, et kollased seened on ka hakanud ennast näitama. Egas midagi - võtsimegi suuna soosaarele. Oh sa juttas! Just õigel ajal sattusime sinna! Lühikese ajaga saime ämbrid kuhjaga täis (peamiselt võiseened, veidi kuuseriisikaid ja mõned harvad haavapuravikud). Siis läks ilm pilve ja soosaarel muutus õige hämaraks. Ja kuskilt kostus ka kõuekõminat. Kuna kodus jäid kõik aknad ristseliti lahti ja vanaema pelgab äikest, siis tuligi kodutee jalge alla võtta. Oi, kuidas oleks tahtnud veel metsas ringi kõndida. Kaks kilekotti oli ju veel tühjadena taskus.Pildile jäid kärbseseened.
Tänastest seentest tegin seenekastet, marineerisin väikesi võiseeni, suuremad seened said purki (ikka kiht seeni, sip-sip soola, tillivarsi, mustsõstralehti ja nii purk tihedalt täis kuni kaelani). Kaas peale ja külma. Lõpuks jäi veel veidike seeni üle. Need said hakitud ja kilekotiga sügavkülma (see tänane viimane "tilk" külmikusse).
Järgmise treti soosaarele saame teha alles teisipäeval, kui töölt koju jõuan. Oleks siis vaid ilmakest!

Kasvuhoone ühelt küljelt võtsin üles porgandid. Mittestandardsed tahaks ära kaapida ja tervetena külma panna (oh issake, oleks vaid ruumi).

Lõpuks tegin veel õunamoosi. Valge klaari üliküpsed õunad said kooritud ja üsna õhukesteks viiludeks lõigatud. Väga mõnus moos tuli! Keetmisel moosilt riibutud vahtki oli sordile kohaselt lumivalge. Seda moosi tahaks veel teha. Kas homme.... või ülehomme või....

Aga öösel oli meil "action".
Jube palav oli ja aken oli ristseliti lahti. Järsku ärkasin üles mingi luust ja lihast läbi lõikava hääle peale. Ma pole sellist häält kunagi varem kuulnud! Märtsikasside võistulaulmise moodi see ei olnud. Oli mingi terav, krigisev-kiunuv hääl. Potsu leidis, et see hääl ikka head ei tähenda ja oli õite kuss. Proovisin midagi näha, aga või sa selles pea südaöises augustiöös miskit näed. Hõikasin õue: "Kes seal on?" Seepeale jäi vaikseks.
Uus kisa algas öösel poole kahe ajal. Seekord oli neid elukaid mitu. Igal juhul minu rahulolematus öörahu häirimise pärast pani elukad jooksma ja maja nurga juures võeti veel kaklus ka ette (muidugi koos koleda kiunuva kisaga). Vanaema allkorrusel oli nagu detektiiv ja püüdis taskulambi abil sissetungijaid avastada. Mul oli korrus kõrgemal väga hea valgustatud aeda vaadata. Elukaid muidugi ei näinud.
Hommikul läkisme koos Potsuga õunaaeda vaatama. Vana martsipanimaitselise õunapuu all ei olnud mitte ühtegi õuna. Vaid mõned hambajälgedega südamikud hakkasid silma. Ja muru oli päris usinasti tambitud. Potsu nuuskis jälgi ja saba oli tal üsna sorgus (tema nina vist väitis, et need elukad eriti koerasõbralikud ei olnud).
Kui töömees hommikul koju jõudis ja meie kirjeldused ära kuulas, arvas ta, et õuntega käisid maiustamas kährikud. (Nad pidavat õunu õite hääl meelel sööma). Hääle põhjal ei osanud ta midagi täpsustada, kuna lihtsalt pole olnud juhust säänset häält kuulda. Tema muidugi loodab, et täna öösel sama etendus kordub ning loodab õue luurates elukaid lähemalt näha.Eks näis, mis saab...