Esmaspäev, 31. juuli 2017

Sundseisu peenar

Olude sunnil tekitatud peenar keldri lähedal on suve teise poole kuninganna meie aias. Mullu sealsed taimed küll õitsesid juba juulis, kuid tänavu on kõik märksa hilisem ja täies õieluksuses saame Sundseisu peenart  näha ehk alles augusti keskel. Küll aga on esimesi, kes juba hakkavad näitama, et kohe-kohe...

Lavendli seemnete idanevus oli väga madal. Pikeerkastis nägid taimed ka üsna äbarikud välja, kuid maha nad said istutatud, et ehk miskit neist ikka tuleb. Nüüd on nad teisel õitsemise ringil ja tänavu on õisi kohe rohkesti.


Esimene roosadest monardadest hakkab ka juba kergelt jumet võtma.


Ungari mesiohaka seemikud läksid esimesel talvel pea täielikult välja, kuid alles jäid tugevamad nendest ning tänavu on nad juba kenasti kõrgust visanud ning ohakanutid on ka kenad suured.


Ühes teises kohas meie aias on punane monarda kui üks puserik. Ei saa mina sotti, kus on tema ots, kus hakatus. Pikali maas, varred kõverad... Ühesõnaga - ei tegu ega nägu. Viisin osad taimed sealt Sundseisu peenrasse. Olid nad mis nad olid mullu suvel, kuid tänavu on nad kõrged, püstised ja sama hästi kui õitsemas juba. Kusjuures neid sai suve hakul ikka kõvasti rapitud  - lehti oli ju vaja tee tegemiseks varuda.


Minu ületamatud lemmikud - jaapani ülased, on kohe-kohe õitsemist alustamas. Ja neid õisi ikka tuleb tänavu!



Esimene uudishimulik piilumas floksist naabritädi külje alt.


Kolmest tõrust kasvatatud punase tamme titest üks kooles ära, teine kiratseb ning kolmas on sel suvel eriti jõudsalt kasvanud ning sirutab end juba üle lopsakate püsikulatvade maailma uudistama. Pole meeles olnud Urvelt küsida, kas ja kuidas tema tamme-tited kasvavad.


"Veiniõun" oli viljade all lookas mullu ning on seda ka tänavu. Oks, mis kooldub üle Sundseisu peenra, tahab kohe kindlasti kiiremas korras toetavat õlga, et mitte murduda või muidu püsikuid lämmatada.


Praegu on "Veiniõun" veel väga tumedat tooni. Küpsedes muutub jume veidi klaarimaks.


Ei tea, mis valu see ajas täna kõrvalesta näppima, aga kuidagi liiga paks tundus see näppude vahel. Võrdlesin teise kõrvalestaga - see normaalne. Lasin siis kaasal vaadata, et mis värk selle paksu kõrvaga on. Puuk oli. Juba neljas sel suvel, kes muidusööjana minu kulul maiustamast avastatud sai.

Pühapäev, 30. juuli 2017

Küttepuude saaga

Heh! Kaasa tegi kevadel suuri plaane, et tema aprillikuise puhkusejupi jooksul peavad küttepuud saama saetud ning lõhutud ka. Riita ladumine ei käi arvestuse sisse, sest seal žongleerin ainult mina.
Aga nagu plaanidega tavaliselt, nii ka seekord - vett vedama nad lähevad. Eks omajagu on siin põhjuseks ka see, et meie puukuur mahutab kuskil 80 ruumi puid ning hetkel on oma poolteise kütteperioodi jagu kuivi puid olemas. Seega motivatioon rügamiseks suhteliselt madal. Aga kuna mulle meeldib igasuguste ootamatuste vastu kindlustamise mõttes "ette elada", siis sai ka sel talvel veidi puid tehtud.


Kuna aprilli-puhkuse jooksul asi ikkagi tehtud ei saanud, siis venima ta jäigi. Ja hoolega venis. Kogu raha ees, nagu öeldakse.  Isegi viimane "õlekõrs" - avatud talude päev ei aidanud. Vabanduseks jälle omajagu õige fakt, et ega taluaed ei ole mõni veatu piltpostkaart, seal ikka elu ja töö käib aastaringselt.

Avatud talude päev sai läbi, emotsioonid on laes, veel nädal hiljemgi saabuvad positiivse tagasiside sõnumid head meeleolu hoidmas - nii saigi lõpuks kuuri taha suundutud, et vahepeal saetud puud lõpuks ära lõhkuda ning katuse alla saada.

26.juulil oli seis selline.



27.juulil oli juba väikest edasiminekut märgata.



28. juulil sai koeraga "maailma otsas" tohtri juures käidud, õhtul merd otsitud ning puukuuri taha ei jõudnudki.
Seevastu 29. juulil sai tööle kõvasti pihta antud ja olemasolevad notid ongi lõhutud. Homme pean ilmselt jälle laduma ronima, muidu uus ports enam kuuriuksest sisse ei mahu.
Pilt on tehtud veidi enne päikeseloojangut. 


Aga oleks selle asjaga nüüd kõik. Kus ta siis on, kui osa ronte veel välja vedamist ootavad. Siis saagimist, lõhkumist ja ladumist. Vägisi on tunne, et mul tuleb oma sõnu sööma hakata. Ei olegi neid puid nii vähe, nagu ma kevadel torisesin....

Käimata jäi täna Aalujate kokkutulekul, Kose valla kohvikutepäeval ning isegi suhteliselt lähedal, Märjamaa kandis toimunud aiagrupi kokkutulekul. Kui ikka ei vea, siis ei vea. Kaasa tööl, mina valves. Midagi pole parata.
Juba kahel suvel on kokkutulek toimunud Raplamaal. Põhjapoolne rahvas plaanis järgmise aasta kokkutulekut meie Metsaaeda. Kuid ka lõunas on meie grupiliikmete aedu. Kahjuks siis järgmisel suvel piknik meie õues ikkagi ei toimu. Kahju. Ma juba lootsin. Eks mõni teine kord siis.

Kui ilm lubab, tuleks homme aiale tiir peale teha - ehk on mõni umbrohi vaatamata kõrbekuivusele innukalt kasvada visanud.


Esmaspäev, 24. juuli 2017

Avatud talude päev 2017

Eelmisel aastal olime avatud talude päeval külaliste rollis. Vaimustusime külastatud taludest ning pikapeale hakkas küpsema mõte, et mis oleks kui...
Tegime oma majapidamise kohta niinimetatud SWOT analüüsi ning jõudsime otsusele - me osaleme ka! Mõeldud, tehtud! Esimene kogemus on käes ja emotsioonid on laes.
Ürituse organisaatorite poolt jagatud punasid viitasid oli ilmselgelt vähe meie jaoks. Meile pääseb enam kui kahest kohast. Miinimum kaks viita oleks veel vaja.


Päev oli ülitihe. "Hommikukohvi" joomiseks leidsime aja lõpuks õhtul kella seitsme ajal.  Söömiseks aega ei olnud. Korra lõuna ajal küsisin vanaemalt, kas otsin talle midagi hamba alla, aga ta ei tahtnud. Ütles, et tal nii põnev ja ta ei raatsi tuppa minnagi.
Päkad lõid õhtul tuld välja, aga seda sellepärast, et päev läbi sai kõnnitud. Aiaekskursioone tegin rohkem, kui päevakava ette nägi. Vahva oli vaadata, kuidas inimesed vaatasid kella, uurisid seinal päevakava ning siis kes säras, et "oh, jõudsime", kes ohkas, "näe, hiljaks jäin".
Inimeste suure huvi tõttu tegin kaks töötuba tsemendist aiavaaside, -pottide valmistamisest. Seda just tolle venelanna pärast, kes oli hilinemise pärast väga kurb. Hõikasin siis üle aia, et tuleb veel üks tsemenditöö workshop, kas huvilisi on. Oli. Palju enam, kui see üks vene proua.
Hea on teha töötuba, kui on näidata valmis tööd ja tema reaalset kasutust, on näidata, milline anum tuleb, kui kasutada õhukest kangast ning milline anum tuleb, kui olla ülisäästlik ning kasutada ära see viimane tsemendivesi kausi põhjast. Nii said inimesed visuaalselt selgeks, mida jälgida, mida mitte.


Aiaekskursioonidel olid tõelised aiahuvilised, kes kuulasid huviga ja hoidsid kenasti gruppi, et kõike kuulda. Eks sellepärast avatud talude päev ongi väga tore üritus, et inimesed saavad valida just selle paketi, mis neid enim huvitab.
Üks inimene nägi, et meie kivirahn uue projekti ootuses alal meenutab Eesti uut brandi, on rändrahnu täpne koopia.
Mitmed inimesed tundsid huvi, kui palju töölisi meil on (???) 
Käsitöönurgas läks ka päris hästi. Armas abiline oma pikaajalise pedagoogitöö kogemusega oskab ju rääkida ning reklaami teha ning inimesi "mõjutada".
Arne ajaloo- ja arheoloogiaekspositsiooni juures oli ka pidevalt huvilisi. Päeva sees oli üks moment, mil rääkida tuli lausa poolteist tundi ühtejärge. Nii palju oli pidevalt inimesi ümber. 
Inimesed leidsid kena olemise aega kohviku nautlemiseks, kiikumiseks, jõekaldal või lõkkeplatsi pinkidel istumiseks. Mitme autoga tulnud venekeelne seltskond olid kangesti aiahuvilised. nende lapsed jäid aiatuuri ajal ühest külastatud talust ostetud pisikese kassipojaga Kivikõrbes mängima.
Pärast aiaekskursiooni, kui olin ära seletanud meie mullastiku eripära ning kui inimesed nägid, et vaatamata ülihalvale mullale meie taimed kasvavad kui "põrgulised", siis sooviti ka kohe taimi endale soetada. Oli taimi, mida kaevasin ka kohapeal peenrast välja. Soovitasin taime varsi kohe kõvasti kärpida. selle peale tuli nördinud "miiiiiiiks?" Aga sellepärast, et taim vajab keset suve ja keset õitseaega juurdumiseks palju jõudu, mida ei ole otstarbekas kulutada liigse lehemassi ning õite toitmiseks.
Keegi tuli ühel hetkel minu juurde ning sosistas, kas ma tean, et Eva Luigas on ka siin. Issver-sussver, kust ma peaksin seda teadma!?! Natuke nagu ehmatas küll, kuid samas oli uhke tunne, et selline spetsialist meie aias jalutab.
Külalistele rääkisin, milline on meie aia kontseptsioon. Selgitasin, et me oleme Metsaaed, kus järgime kooskõla loodusega ning meie aed läheb sujuvalt üle parkmetsaks. Me ei aja taga inglise muru. ei noki välja võililli ega hoidku taevas, valget ristikut. Need taimed on osake ehedast loodusest ja kuuluvad meie aia juurde. Osutasin, et hetkel lisab meie murule värvi käbihein. Rääkisin ka sellest, et kui aiapidajad enamasti on mures sambla pärast oma aias, siis meie suhtume samblasse stoilise rahuga. Kui ikka valgusrežiim on selline, nagu ta on ning sammal eelistab seal kasvada, siis las ta olla. Ongi alati roheline ning hea pehme astuda. Me ei hakka loodusega sõdima ning oma tahtmist peale suruma. Me teeme loodusega koostööd. Võib-olla just sellepärast taimed meie juures end hästi tunnevadki, et me töötame käsikäes koos eheda loodusega.
Rääkisin ka sellest, et kui aia rajamisel soovitatakse alustada aiaplaaniga, siis sellises aias, kus kõrghaljastus on ammu enne meie aega paigas, kus mitme põlvkonna elukogemusest lähtuvalt on puud just seal, kus nad on, siis meie mingit aiaplaani tegema ei hakanud. Meile ütleb loodus ise, kuhu mis ja kuidas tuleb. Eks ole ju seegi üks koostöö vormidest.

Minu endised õpilased andsid päeva jooksul kaks etendust ning esinemiste vahel olid tublideks vabatahtlikeks kohvikus, registreerimislaua juures ning käsitööpoekeses.

"Lava" on etenduseks valmis.


Harmi kooli endised ning praegused õpilased andsid vahva etenduse "Vanamemmed omavahel" Publikut jätkus, inimesed naersid ning etenduse lõpus kõlas maruline aplaus. :D




Jäime kaasaga mõlemad päevaga väga rahule. Olime ju mõlemad omas elemendis,kuhu me kuulume. Ning boonuseks giiditöö, mis meile mõlemale väga meeldib,kui saame rääkida sellest, mida armastame, millest hoolime, mida väärtustame ning millele oleme oma elu ja aja pühendanud.
Aitäh külastamast, aitäh osalemast! Aitäh kuulamast-vaatamast! Järgmise korrani!

Laupäev, 15. juuli 2017

15.juuli varahommikune jalutuskäik aias

Varahommik oli karge oma +5 kraadiga, kuid päeva edenedes tõusis temperatuur jõudsalt, küündides kella kaheksa paiku juba +13 kraadini.

 Pikk peenar on täies õieehtes. Peagi lisanduvad floksid oma roosa ja valge õievahuga.


Küüniotsa peenr hakkab muutuma. Erinevatele okkalistele näikse seal meeldivat ja nii nad siis laiutavad aina enam ja enam. Praegu annavad rohelisele lisaks värvisärtsu täidisõielised nelgid, erkroosad nurmnelgid ning kollased kukeharjad.


Esimest aastat on Kadri elulõng meil nii võimas. Eks ikka sellepärast, et nüüd on taimedel võrk, mida mööda ronida. Tundub, et nad tahavad veel ka teist võrgupaani lisaks, sest paljude taimede ladvaosa on juba üsna pikalt alla kooldunud. Ega siis midagi - järgmisel varakevadel lisame teisegi paani. Saame siis näha, kui kõrgeks need elulõngad jaksavad kasvada.


Armsad roosad martagonliiliad on lõpuks ka meie aias oma õiekuljused avanud.


Kuurirõdu peenras lisavad kirjule lapitekile valgeid laike võsa-raudrohu puhmad. Palju tänu Kadakale!


Isekülviga valesse kohta sattunud seemnest on kasvanud elujõudu ja -jonni täis taim, mis üllatab koguni kolme õisikuvarrega. Ütle siis veel, et lill kasvamiseks mulda tahab.


Ebajasmiini kännutüügaste otsas kükitav lillekast on tänavu õige lopsaka soenguga uhkeldamas.


Dekoratiivpõõsaste pargis alustavad peagi õitsemist jaapani enelad.


Sundseisupeenar on olude sunnil vist väga heale pinnasele sattunud. Küll sealsed asukad on võimsa kasvuga!

Kohe- kohe hakkavad õitsema laialehised kellukad.


Lavendlipuhmad talvitusid hästi ja on tublisti kasvanud. Varsti on nemadki õitsemas.


Minu suured lemmikud - jaapani ülased on nii suured-suured. Ootan juba nende õisi. Taaskord suur tänu Kadakale!


 "Veiniõun" ja ohakanutt - eks igaüks leiab ikka endasuguse -mummud nad ju mõlemad.


Vaegtöö lõpetamine keldri ümbruses

Daatum keldri seinal osutab 25 aasta tagusesse aega, mil Eesti Vabariik oli noor, meie noored, põnevil ja hakkamist täis. Nii valmis meilgi 1992. aastal suur kelder, mis paelahmakal paiknemise tõttu pidi jääma maapealseks. ka asundustalu pärisperemees oli kunagi just samalekohale keldri ehitamist plaaninud,kuid tööjäi katki paepinnase tõttu. Tol ajal pidiüks õige kelder ikka maakera sisse süvistatud saama.
Keldri ühel küljel sai mullavalli toestav kivitiib kenasti üles laotud, kuid teisel küljel sai nimetet tiib valmis alles selle suve hakul. Miks nii hilja? 
Aga sellepärast, et kelder oli siis aiast väljas sissesõidutee ja kartulipõllu vahel. Maja poolt vaadates jäi kõrge ploomihekk hoonet varjama. Seega - mis silmist, see meelest.
Siis aga ühel hetkel sai ploomiheki aeg läbi ja üllatus-üllatus, aia piir oli korrapealt nihkunud külatee servani. No mis sa teed või oled, aga kelder oli sellest peale osa meie aiast. Nii tuligi pikalt lohisenud mõisaköis lõpuks kokku kerida ning aastaid seisnud vaegtöö lõpuks valmis teha.




Teisipäev, 11. juuli 2017

Ja ta ongi valmis!

Nimelt valmis meie aia hull kaheaastane projekt, millele andsime nime "Vahtraaluste". Algas see sireliräpsiku raadamisega 2015. aasta juuni alguspäevil ning lõppes 2017. aasta juuni lõpus. Tegelikult isegi vist juuli esimestel päevadel. Oli see vast ettevõtmine! Teist korda ma sama reha otsa enam ei astuks.
Aga eks iga valu ja vaev ununeb, kui tulemust näen. Ilus on! Rahul olen! Las need taimed nüüd kosuvad ja kasvavad. Sealvon küll veel paar väikest tühja laiku, kuid süda ei luba taimi jagada keset juulikuud. Iga asi ikka omal ajal.

Enne:



Kaks aastat hiljem: