Reede, 31. august 2018

Labidaga lahingusse vol 2

On augustikuu viimane päev. Ilm on tagasi suviseks pööranud ning mina jätkan kaevamisega.
Hommikul oli küll selline tunne, et kõik kohad on kanged mis kanged ja kaevamisest ei tule suurt midagi välja, aga võta näpust . vähese "soojenduse" peale läks juba päris kenasti.

Aga siga on siga. No ei viitsi ühte sirget joont mööda kaevata. Ikka kärss siin maasse ja siis, kärss seal maasse.
Tegelikult läksin köögiviljamaa teise otsa, lootuses, et ehk on siin maa natukenegi pehmem kui ta on seal, kuhu eilne järg pidama jäi.
Tehtud sai natukene. Karta, et kui iga päev kaevata, siis ikkagi tubli nädal selle töö peale veel kulub. Maa-ala on ikka petlikult suur.


 "Sõjasaagiks" sain iseenese tarkusest kasvanud "seakate" järelkasvu. Pole paha!

Labidaga lahingusse vol 1

Köögiviljamaa on mitu aastat söötis olnud. No oma 2-3 aastat kohe kindlasti. Asi selles, et ühel hetkel tundsin - ma ei jaksa piimohaka, hariliku ohaka ja mis kõige hullem - kassitapuga võidelda.

Nüüd oleme mõlemad kodused. Mis teha, kui inimesed koondatakse sellepärast, et nad on VANAD. Samas pensioniiga aina tõstetakse, eks ole....

See on päris piinlik, kui maad omav inimene läheb agropoodi ja ostab kartulit võrkkottide kaupa. Jube häbi! See jama tuleb lõpetada! Nii alustasingi eile sõda söödimaa vastu.

Üritasin juba suvel, kuid siis, seistes kahe jalaga labidal, ei läinud see mitte maa sisse. Samahästi oleksin võinud seda akrobaatilist harjutust harrastada betoonkõnniteel.

Nüüd on veidi sadanud ja olukord on sootuks teine.
Alustasin kõige lihtsamast osast - seal oli veel eelmisel aastal peenramaa ning tänavu mõned kurgitaimed, mis kõrgpeenrasse ei mahtunud. Mõned sibulad samal põhjusel ning suvikõrvitsad. Ja kilemaja taga oli kartul maas.

See osa on nüüd kaevatud! Plaanikohane töö.


 Natuke sai plaani ületatud ka. Me kõik tuleme ju oma lapsepõlvest, eks ole. :)

Kolmapäev, 29. august 2018

Sügis ei ole enam mägede taga

Kuidagi järsku sai see mõnusalt kuum suvi läbi. Nüüd on jälle tavalised ilmad oma päikese, pilvede ja kohatiste vihmahoogudega. Vahtrad on juba nii sügise tuuril, et kole vaadatagi. Mõni toomingas on sootuks raagus.
Aga aias on veel värve.
Astilbed on tänavu viletsakesed. Ainult madalad jaapani astilbed on vähe kobedama väljanägemisega.

See vana taluaia floks on ülimalt pika õitsemisega. Oma intensiivse värviga pakub ta meie suures aias efektset silmailu.
 Dekoratiivpõõsaste park hakkab end sügisvärvidesse rüütama.





Nendel õrnukestel on Vahtraalustes lõpuks ruumi kasvada.
 Poiss lõikas kevadel seda puud üle väga paljude aastate. (Kui seda üldse keegi varem lõiganud ongi.). Kuna ühe lõikusega ei saa puud korda, siis järgmisel aastal tuleb jätkata. Lõikamisest on kasu näha juba sel aastal - nii palju õunu pole see puu veel kandnud.
 Ja õunad on palju-palju suuremad kui me harjunud nägema.
 Hiline õitseja veel täies ilus.
 Hiid-iisop pole meie viletsal pinnasel just märkimisväärselt "hiid", aga ta meeldib mulle iga päevaga aina rohkem. Kui vaid õnnestuks teda ületalve hoida!
 Nagu hea aiasõber õtles: Nemad on hurmurid igas arengufaasis.
 Esimest korda üritan jorjenit kasvatada.
Kui suvel tundus, et sel aastal jääme õunamahlast ilma, siis nüüd näib, et midagi peaksime ikka saama.

Pühapäev, 26. august 2018

Veest tühjaks lastud Paunküla veehoidla

Niisugust vaatepilti pole ma Paunkülas varem näinud. Alles see oli, kui noored seal ujumas käisid!

Vesikupu juured kõik kuival.

Järvekarbid



Haigrutel on pidu.


Räni-kardheina kuivanud väljad.


Siin on meie lemmik supluskoht...

Ikka meie lemmikkoht.



Tallinna linn peab ikka väga janus olema....



Nuhtlus - paneelide kuhi.

Kunagi nii 30 aastat tagasi olid teised ajad ja nii arvasid mõned, et linnast maale taluperenaiseks tulnud inimene kohe kindlasti tahab lauta neljakümnele sarvloomale... No ei tahtnud ju! Nii need paneelid seal seisavad ja seisavada ja ... lagunevad.

Täna lükkasid noored vihased mehed kolm ülemise kihi paneeli alla ja kogu see monstrum sai märkimisväärselt madalam. Nüüd võib hakata ideid genereerima, et kuidas sellest nuhtlusest aiakujunduses oluline element tekitada.

Minu üks uitmõtetest on järgmine:

a) kaevata välja kõik takja-nõgese-orasheina-jumalteabmille juured
b) hankida spetsiaalset võrku, millega tehakse kiviaedu.
c) võrgu taha poetaks aegamisi igasuguseid kive, mille puudust meil teps mitte ei ole (eriti kui mõelda kartulipõllu peale).
d) paneelide peale organiseeriks õhukese kihi mulda
e) paneks sinna kasvama aed-liivatee. Las ta siis roosatab seal ja pakub mummidele ninaesist.


Armas sõber Ameerikast pakub välja oma idee:

Cover it with rocks and make a terace! Plant trees around it and put a couple benches there!

See monstrum-kuhi on nüüd märksa madalam.



Pikkust -laiust on tal omajagu.


Monstrumi peitmise tulemus peaks harmoneeruma kiviaiaga, mis asub vaid paari meetri kaugusel.

Kõrrelised, uu-uuuuu!

Täna sai jälle natuke kiviaia juures toimetatud. Kaasa kaevas suure kivirahnu tagust ala, et see saaks tasaseks ja seega ka niidetavaks. Mina tegin kiviaia kõrgema pinnasega serva istutusala kõrrelistele.

Nagu ütleb üks armas inimene: kõrrelisi lihtsalt peab aias olema. Nüüd oleme valmis kõrreliste vastuvõtuks.

Aia see osa on ka väga-väga tuuline - las need kõrred siis heljuvad seal tuules.

Kiviaiast vasakule jääv ala saab olema murutraktori töö-ala. paremal pool on värskelt rajatud istutusala.


Siin kivirahnu taga oli mäletamatutest aegadest mingi mätaste susser-vusser, mida isegi trimmeriga oli suhteliselt ebamugav niita. Nüüd on maa ilus ja tasane.


Metsaaia muinastulede öö

Muinastuled süüdatakse ikka enamasti mere kaldal, aga kui vett käepärast pole, siis ajab asja ära ka lõke süütis kartulipõllul.

Ühtlasi saime kaks kärbest ühe hoobiga kätte - traditsioonist kinni peetud ning kuuseheki langetamisel tekkinud oksahunnik ka põletatud.

Lõkke hakatus niisama lihtsalt ei läinudki, sest vihma tibas ja kuivanud kuuseoksad olid üsna ligunenud.


Nagu ikka kuuseokste põletamisel - tossu on maa ja ilm täis.


Mul on hea meel, et kaamera ka sädemepilve suutis kinni püüda.
 


Tulekuma valgustas keldri seina omamoodi müstilisel moel.


Esmane hoog on lõkkel taltunud ning ümbrus on pimedusse mattunud.


Külatee pealt vaadatuna polegi veel pilkane pimedus käes - taevas on veel väheke valguse kuma.



Reede, 24. august 2018

Ümberkorraldused Pikas peenras ja Kuurirõdu peenras

Juba mõnda aega on mind häirinud värvigamma hilissuvises-sügiseses Pikas peenras. Enamasti on seal valged, mitut tooni roosad ja lillad värvid, päevakübara kollane on kui sadul sea seljas.

Olen tasakaalustamise mõttes päevakübaraid juurde lisanud, kuid kasu asemel oli nendest hoopis rohkem kahju - veel hullemini riivas see kollane silma.

Täna sai labidas kätte haaratud ning asi ära organiseeritud.

Terrassil istudes või köögi aknast välja vaadates riivas silma suur päevakübara puhmas. Pildil teda enam ei ole. Hiid-iisopite vahel haiutab tühi koht.


Pika peenra laienduses oli päevakübarate "tasakaalustamise-katsetus". Neid seal enam ei ole.


 Istutasin päevakübarate asemele hoopis delfiniumid, mis oma vanas kasvukohas mitte edeneda ei tahtnud. loodan, et uus paik neile paremini sobib.


 Kuurirõdu peenras on kollaste ala. las nad siis hullavad seal. Hiljem tahan veel Prževalski kobarpeade puhmaid ka veel jagada. Neile näikse selles peenras meeldivat ja mulle nende pikad-kõrged küünlad meeldivad.