Teisipäev, 30. märts 2010

Kaunis päikeseline kevadpäev

Õhutemperatuur +8 kraadi. Keskpäevaks päike ka väljas. Taevas suured valged rünkpilved.

Kui kevade tulemist natuke järele aidata,
võime peagi näha igasuguseid rohutuuste ja pussakaid. Täna leidsin üles ka seni kadunud olnud põõsa. Oli teine hoopis pajaga õunapuukännu juures.

Hommikul tööle sõites vaatasin põlde, kus esimesed lumevabad mättad välja olid ilmunud. Mõtlesin, et nüüd oleks küll viimane aeg lõokesel ja kiivitajal oma vanadesse pesapaikadesse naasta.
Töölt koju jõudes selgus, et mõlemad linnud ongi kohal! Neid oli nii kuulda kui ka näha. Tore-tore! Kevad tuleb mühinal!

Mayday!

Monika, kui juhtud siia lehele, siis saada mulle üks meil. Ükskõik, kas gmaili või teisele aadressile. Sinu gmaili aadress väidetavalt ei toimi ja teise olen ära kustutanud.
Väga pakiline asi!

Pühapäev, 28. märts 2010

Et inimeseloomal mitte igav ei hakkaks.....

...selleks lõi Kõigevägevam talve. Külma ilmaga, lõikavvingete tuultega, madalalt liikuva päikesega. Aga mida tegi see va inimeseloom? Tema üritas Kõigevägevamat üle kavaldada! Varus rohkelt juurikaid ja vilja, et lähikondsetel kõht tühjaks ei jääks. Pügas lambaid, tegi lõnga, lõngast sooje riideid - et talvekülmad näpistama ei pääseks. Ehitas sooja tare, et tuuled ja külmakraadid ligi ei pääseks. Kõige tipuks langetas metsas puid, lõhkus halgudeks, ladus riita - et talvel tares mõnusalt soe oleks.
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...
Kui eile toimetasin tammil ja sättisin jõgepidi allavoolu tulnud sodi ajutiseks veetõkkeks, siis täna on lood sootuks teistsugused. Vesi jões on tõusnud ning väge kogununa kõik mu ilusti-kenasti sätitud raagendused kus seda ja teist lükanud. Vot selline pilt on praegu!
Niisugune näeb praegu välja talvel ilusti-kenasti puhtaks roogitud parkla.
Köögi akna all hostade peenras on oma ninakesed välja pistnud esimesed lumikellukesed. Küll see muld on plink ja toores praegu! Paari sentimeetri sügavusel on ju alles kelts.
Üles leidsin! Välistrepi alumise astme leidsin üles. Natuke jää raiumist, kärutamist ja jälle tükike maakoorest nähtaval. Järjekordne töövõit talvevihkaja kontole!

Laupäev, 27. märts 2010

Kevad võtab tuure üles

Täna hommikul 5. 30 oli väga paks udu. Lausa värviline. Valge. Nähtavus võib-olla kuskil paarkümmend meetrit ehk.
Nüüd, kell 9 nii hull see udu enam pole. Väike lootus jääb, et ehk isegi päike piilub millalgi päeva jooksul pilvede vahelt välja.

Linnukevad on alanud. Iga päev lisandub keegi oma lauluga ühendkoori häält võimsamaks muutma.
Kurb on vaid see, et linnukestel ei ole ju mitte midagi süüa. Hommikul autoga sõites peletasin iga mõne meetri järel linde lendu. Ju nad, õnnetud, üritavad teepervedel üksikute rohutuustide vahelt ivakesi leida.

Tänasega on sookurgede saabumise paljude kevadete viimane tärmin kukkunud. Selleks ajaks on ka kõi-ge hilisema kevade puhul need linnud kohal olnud. Aga tänavu ei ole.
Pole sookurge, pole põldlõokest, pole kiivitajat - järelikult see ikka üks vale-kevad on!

Kell 10.20 - ilm on peaaegu päikeseline! Päike üritab suurema või väiksema eduga end pilve- ja udumassist läbi trügida. Tuleb vist üks kena ja soe päev.

Üle seitsme soojakraadi meil täna välja ei venitanud. Aga kui eile lumi veel kandis, siis täna ta seda enam üldse teha ei taha. Vaene Potsu on harjunud lumel jooksma, täna on ta aga koledal kombel hädas - vajub lumme, rabeleb, lõpuks roomab (!) lumeaugust välja. Nagu partisan!

Mis siis tehtud sai?
Kasvuhoones laotasin lund laiali. Natuke ka koristasin kasvuhoone eesruumi ja tegin lõket. Loopisin lumehangesid laiali - õue peal on tõeline plögandus!
Vaatasin, et tammi taha on ujunud kobraste tekitatud sodi. Võtsn pika varrega reha ja libistasin end järsust kaldast alla tammile. Noja, lumi täna ju ei kanna enam.... Aga ikkagi natuke riisusin veepinda. Kütet sain ka. Kobras oli kase allavoolu lasknud. Ta oli selle puu peaaegu õigesti ära ka "järganud" - noh, selline laias laastus kahemeetrine kasepuu juhtus olema. Mereand olevat jumala and. Arvan, et kuna meil merd pole, siis käib see samamoodi ka jõe kohta.

Reede, 26. märts 2010

Pikeerimine

Taimede pikeerimine.
1. Pikeeritud 28 paprikataime. Õnnestus see mu munakarbi-katse! Taimede juured ei saanud üldse aru, et neid teise anumasse ümber tõsteti.
2. Lobeelia "Regatta Lilac" kahes väikeses kassetis. Pikeerisin iga viimase taimekribala, kuna idanevus oli väga niru.
3. Vasakul lobeelia segu, paremal kaks kasti päsmaslilledega.

4. Pikeeritud on 60 tomati "Koit" taime. 5. Pikeeritud on 20 tomati "Vilma" taime.

Järgmine foto näitab selget pilti tõsiasjast, et mu tööasjad on ennast kitsamatesse oludesse kehitanud. Ei tea, mis siis veel saab, kui mulda juurde saab hangitud ning ülejäänud taimed ka pikeeritud saavad! Ülemise korruse väikestel akendel on kole kitsad aknalauad, neile just palju taimepotte ei paiguta. Kui kevad ise ei mäleta, mis suunda jääb Eestimaa, siis tuleb talle see asi viisakalt ja vihjamisi selgeks teha.
Kella 12-ks päeval on õues juba 7 kraadi sooja, kusjuures päikest ei ole (üsna pilvealune ilm). Kas see kevad nüüd lõpuks siis tulebki?

Kolmapäev, 24. märts 2010

Jalutuskäik Tammikus


Kõigepealt hüva uudis: Mesilastel on puhastuslend tehtud! Päike paistis mesitaru uksest sisse ja uudishimulikumad ja julgemad tegelased olid päikesesoojal taruseinal kõndimas.
Ja lumel oli märke puhastuslennust.
Küll on tore, et mummid raske talve kenasti üle elasid! Kuuldavasti hakkab suvel meite kandis suur mesikapõld lõhnama. Siis vast on tööd!

Pärastlõunal on ilm päikeseline ja soe. Seda muidugi päikese käes. Kuhu päike peale ai paista, seal hakkas juba kahutama.
Panime Potsule rakmed ümber ja läksime. Küll oli metsas palju huvitavaid lõhnu! Koera meelest muidugi. Teed suurt polnud. Üks segane oli oma jeebiga üritanud metsateel sõita. See oli rohkem selline sõjatantsu moodi karglemine olnud. Paar pilti ka metsateelt.
Tammiku nimepuu tamm.
Heinamaade äärsed kased.

Millal ometi see lumi otsa saab?

Mõista, mõista, mis kuul on see pilt tehtud?
Ehhee! On märts. Ja üsna oma lõpujoonel tegelikult juba.
Pilt on tehtud 24. märtsi varahommikul. Vaade köögiaknast.
Oi, ma ei talu seda "ne mjaso, ne rõba" ilma!
Üks võllanali ka vahepeal, muidu läheb meelest ära: Tallinna joogivee hinda tuleb tõsta, kuna lisandub kütuse aktsiisimaks.

Aga üldiselt on kuulda, et Eestimaad on tabanud uus titebuum. Ja õige ta ongi. Praegusel sandil ajal ongi hea kodus beebi eest hoolitseda ning siis, kui ajad paranevad, taas tööle minna.

Teisipäev, 23. märts 2010

Lumine teisipäev

Oh, kes oli see sinisilmne tola, kes pikisilmi kevadet oodates lumevaiba kahanemist mõõtis? Nähh! Jälle sajab!
Aga lindudel on kinnisvaraturg elavnenud. Täna hommikul valminud ja kasvuhoone otsaseina metsviinapuude vahele paigutatud pesakast on arvatavate üürnike poolt juba ülegi vaadatud.
Eile jalutamast tulles haakis üks peni end meie sappa. Ja ära minna ei tahtnudki. Istus trepil ja kui ukse paotasime, kippus tuppagi. Potsu oli päris endast väljas! Sai juba mõnesse peresse helistatudki, et äkki neil mõni peni puudu. Päris mure hakkas juba tekkima - sellist koerakest ju ööseks õue jätta ei saa ning kui ta poleks koduteed ise üles leidnud, oleksime pidanud midagi ise ette võtma. Lõpuks ta ikkagi ära läks.
Hommikul läheb nii vara valgeks, et mitu tundi enne tööle minekut saab juba toas toimetatud. Täna alustasin seeliku tuunimisega. Esialgu küll ainult äärepitsi "põhja" heegeldamisega, aga pea see pärist-pitsi osa heegeldatud ei saa. Kui asi juba ilmet võtab, ilmub ka pilt.

Esmaspäev, 22. märts 2010

Jalutuskäik loodusesse

Pärastlõunal käisime jalutamas. Kõigepealt vaatasime, et Põrsakivi on lumevalli tagant nähtavale ilmunud, endal kärss kenasti küla poole suunatud. Kruusateel on autode rattarööpais kruus väljas ja sulaveed voolavad vulinal. Kaunikesti sant on mööda sellist teed ukerdada. Järelikult Nõiakaevule täna ei jaluta. Liiga pikk maa selliseks ukerdamiseks.
Võtsime suuna Otiveski poole. Mööda lumest vabaks sulanud asfalti oli kaunis kena kõndida.
Ülejäänud pildid panen looduspiltide blogisse.

Pitsilise seelikuga kevadesse

Ma olen talveveerandist ja talvest tervikuna niiiiiii väsinud, et praegu on põhirõhk magamisel. Nii ei olegi jõudnud peas tiirutavat mõtet teoks tegema hakata.
Ajaleht jõudis minust ette.

Ajalehest Maaleht.Atikkel asub siin.
Talvine seelik saab kevadisema näo, kui kaunistate seda heegeldatud pitsiga.

Suvi ja pitsivahus seelikud käivad käsikäes. Talv ja pitsid seevastu tunduvad tõelise väljakutsena. Kuid pärast pikka kampsunihooaega hakkab hing ihkama küll juba midagi kergemat ja õhulisemat.
Kuna suveni on veel pikk maa minna, võib olemasolevale talveseelikule anda heegeldatud pitsiga uue välimuse. Töö valmib kiiresti – kuna seelik on paksemast materjalist, ei pea ka pitsi heegeldama teab kui peenest lõngast.

Mustreid võib leida nii vanadest ajakirjadest, raamatutest kui ka Internetist.
Kasulik on heegeldada pits enne valmis ja alles seejärel seeliku alläärde õmmelda, sest enamasti on pitsi eluiga pikem kui seelikul. Kui seelik ära kulub või tüütab, saab pitsi lahti harutada ning kasutada mõne teise eseme kaunistuseks.
Töö käik:
Esmalt mõõtke üle seeliku alläär.
Tehke heegelpitsi tööproov, mille abil saate arvutada pitsile sobiva silmade arvu.
Soovitatav on teha pits alläärest natuke kitsam (2–3 cm), sest pitsi tuleb pärast valmimist läbi õhukese riide õrnalt aurutada ning see annab talle laiust juurde.

Kuigi talveseeliku pits on heegeldatud jämedast lõngast, võiks selle all-ääre külge õmmelda siiski sama tooni niidiga – töö jääb tugevam ning õmblus on peaaegu nähtamatu.
Ka õmbluse koha võib läbi riide aurutada, nii langeb pits paremini.

Kena värske lumekiht

Eks ta ole, hakkaski teine, too lumi muidugi, kuidagi kahtlaselt õhukeseks kuluma. Täna hommikul kohe kena vaadata - jälle lumivalge vaip maas. See oli nüüd muidugi sarkastiliselt mõeldud...

Aga jah, õhtul sadas esimest päris vihma selle aastanumbri sees. Mulle kohe meeldis see vihm! Tal ju omadus lumekihile halvasti mõjuda. Täna hommikul kell kuus avanes aga selline vaatepilt (muidugi mitte päris selline, päikest siis veel polnud).

Loodetavasti teeb tänane päike seda, mida ühelt märtsilõpu päikeselt oodatakse.

Looduskaamera pilt näitab aga selget märki päris-kevade tulekust - merikotka mamma istub juba pesal!

Pühapäev, 21. märts 2010

Kevadet provotseerimas

Tänaseks oli jäänud terrassile see kõige paksem jääkiht. Oli see tekkinud tuulekoja katuse päästeaktsiooni käigus. Katuselt maha potsatanud lumi osutus aga nii tihedaks ja raskeks, et sinna see kuhi jäigi. Kuni muutus jääks.
Täna aga oli aeg küps, et ka sellest jääst lahti saada. Täna piisas kõigest paarist -kolmest toust, kui juba eralduski parajas möödus jääkamakas. Ja nii ikka edasi, kuni terrass puhas. Vot sellised jääkamakad on praegu terrassi ees! Pesin terrassi kenasti puhtaks ning vedisin aiamööbli kasvuhoonest välja. No ma tahan seda asja kaeda, kas tõesti ei õnnestu enne neljanda veerandi algust kordagi terrassil päikese käes mõnuledes kohvi juua! Eelmisel aastal tõin mööbli välja 8. mätsil. Ei ole aastad vennad! No kohe üldse mitte!
Orus käib vana koolimaja pargis puude otsas kõva kisa. Töötab künnivareste korterikomisjon.
Uue koolimaja ees on kole kõrged "lamavad politseinikud" välja sulanud. Varsti hakatakse jälle muruplatsi kaudu neist ringiga mööda sõitma.

Varakevadine hommik

Nügisin natuke lumevallide otsast lund maha.
Üritasin kasvuhoone küljeaknaid hangedest välja kaevata. Lumel on väga kõva koorik peal. Lumelabidaga raiumisest polnud mingit tolku. Ühe akna sain ikkagi lahti ning loopisin kasvuhoonesse lund. Las niisutab mulda!
Kuulsin puukoristajat.
Kuulsin rähni. Kes see täpselt oli, seda pean asjatundjaga täpsustama. Igal juhul laulis ta umbes nii: "kuik-kuik" :)

Nüüd on teksade sääred märjad, sokid märjad, kummikutest kallasin kena hunniku märga lund välja... ehh, see varakevad..

Täiendatud:
Sai natuke kuivatud...

Kange tahtmine on talve jooksul tekkinud-kogunenud ja äi-läind-taris sodi lõkkesse vedida. Aga võta näpust - hapu... Kaevasingi siis raja lõkkeplatsini.
Säänne rada sai...
Tegelikult tahaks sauna juurde ka raja kaevata. Vaja ju proovida, kas suitsusaun on ka tasemel ja ajab ikka korralikult suitsu sisse või ...... teine võimalus, et ei ahi ei võta üldse tuld ninasse. Igal juhul - hull on rahutu.

Ahjaa! Vesi on jões natuke juba tõusnud. Sellest annab tunnistust veekohin, mida nüüd märksa rohkem on kuulda kui varem. Kui viitsimist on, siis äkki homme läheme mingil ajal pealelõunal ja vaatame, kas Nõiakaev juba teab, et kevad käes ja suur lumi hakkab sulama. No kui see Nõiakaev tänavu kevadel ka keema ei hakka, siis ta ei kavatsegi seda enam kunagi teha.

Olid ikka ajad nii umbes 10-15 aastat tagasi, kui meie tee peal ja teisel pool jõge tee peal oli selline autodevoor, et pane või foor üles, et oma tee otsast ka välja pääseda. Antsul oli igaks õhtuks võhm väljas ja keel sõlmes - kõikidele oli ju vaja jutustada sellest 100 l/s veehulgast, mis kaevust välja voolas.

Näis-näis, kuda tänavu asjad kulgema hakkavad.

Veel täiendatud:

Sain lõkkele tule ninasse. Niivõrd, kuivõrd... Läksin uljalt pika sammuga lõkkele lisa tooma. Küüni. Mis ülalpool mainituna on vett täis. Solistasin siis seal vees. Kuivema koha pealt sain suure sületäie prahti. Hakkasin ukse poole liikuma. Läbi vee muidugi. Aga..... mis on praegusel ajal tolle vee all? Ah? Igal juhul ühel hetkel käis üks tubli solakas, vett lendas igasse ilmakaarde, Potsu hüppas ehmatusest kõige nelja jalaga õhku ja pühkis minema nii et saba sirge.... Ja mina? Ei kommenteeri... Suplussoe see vesi nüüd küll ei olnud... Fotoka koukisin igaks juhuks lahti, käekella panin kaminasimsile kuivama...

Niimoodi, kuulsusetult mu stahhaanovlikud jõupingutused vastu taevast (vabandust, vastu vett) lendasid...

Laupäev, 20. märts 2010

Kevade tulemist jälgides

Kuigi täna on vaba päev ja pere kodus, siiski oleme toas. No mitte ei kipu õue! Lipumastis lehviva vimpli järgi vaadates puhub meite kandis üsna tugev ja sealjuures külm läänetuul. Nüüd, poole kuue ajal õhtul, tuli päike ka lõpuks välja. Oh, ta oleks võinud seda kohe hommikul teha!

Vaatamata suht sandile ilmale käisin ikka väikese tiiru õue peal (niipaljukest, kui lumi lubas).
Mõned pildid õuereidist:
Kiuslik, püdel ja kohati põhjatuna tunduv lumesupp teeb autoga sõitmise üsna vaevaliseks.
Oi, ja mis see siis on? Need ju rohulibled! Mis sellest, et selle koha peal, kust sai lumi ära roogitud! Ikkagi nüüd siin paljas maa ja rohi!!!
Eile tegime poisiga katusel peesitavale lumele ja jääle "puust ja punasena" selgeks, et tagumine aeg oleks katuselt maha libiseda. Aitab juba sellest räästaste tilkumisest! Öösel oli madalahäälse kohina järgi kuulda, et kuskilt on suur lahmakas lund maha vajumas. Hommikul kontrollides selgus, et kõige vasakpoolsema vintskapi välisnurk on puhas! Nüüd on lund veel vaid veranda katusel, aga selle sulamine võtab aega, kuna sinna paistab vaid õhtupäike. Maja taga idakaares võib ka lund olla, aga sinna vatama ma ei pääse, lumi on liiga kõrge.
Lõpuks ometi on katus oma õiget värvi!
Noh ja kuidas on lood puhkamise ja tööle mitte mõtlemisega? Hmm.... suusoojaks öelda hea küll....noh ja hea tükk neljanda klassi inglise keele materjale on juurde tehtud :)

Kevad!

Täna on kevade esimene päev.Või hoopis talve viimane päev? Ikka kevade, sest 19.35 ta ju tuleb!

Kui nüüd ikka päris aus olla, siis ega tegelikult pole põhjust seda lund nii hullusti siunata midagi. Lapsepõlvest mäletan, et millegipärast algas sügis ammu enne astronoomilise sügise algust (kuskil septembri esimestel päevadel juba), aga vot see kevad ei märganud mitte astronoomilise kevade alguses tulla. Nii ju praegugi. Kuigi jah, ei saa salata, et midagi on juba muutunud.

Paar pilti kevade voogamisest...
jõel.......ja terrassil...
Aga täna ei ole ilm nii mõnus, nagu ta seda eile oli. Praegu on pilves, temperatuur +3 kraadi, aga kole vinge tuul rikub kõik meeldiva ära. Kinnasteta kohe kuidagi ei kannata olla.

Teisipäev, 16. märts 2010

Varahommik

Päevad on pikad. Valgust on palju. Selle pildi tegin hommikul kell 6.40 - päike piilub pilveviiru tagant. Kui meid vaheajal natukenegi rahule jäetaks, oleks ehk lootust ellu jääda. Praegu on seis küll selline, et see igast nurgast peale pressivatest probleemidest ja muredest kokku kuhjunud pinge tahab tappa! Käin ainult tööl. Kodus ainult magan. Sõna tõsises mõttes! Ko-hu-tav väsimus on kallal!

Pühapäev, 14. märts 2010

On ärkamise, tärkamise, märkamise aeg

Pealkiri selline ajendatuna tänasest emakeelepäevast.

ärkamine - talveunest, talvisest masendusest
tärkamine - seemnest, sibulast, mugulast
märkamine - enda ümber muutuva maailma imede võlust ja valust osa saamine

Minu arvates on eesti keele kõige ilusama kõlaga sõnad reeglina liitsõnad. Aga see on kõigest minu subjektiivne arvamus.


Tomat "Koit". Vasakpoolne tops oli aknale lähemal. Seepärast istus ta tänase öö veel kilekotis soojas. Taimed ise sellised suht kenakesed. Las kasvavad veel! Varsti ootab neid pikeerimine.

Eksperimenteerimise külv: rõdu-/potitomat "Vilma". Külv ei ole suurem asi. See tühjem külg oli taas aknaklaasile lähemal. Külm on! Talv ju ikkagi.
Lobeeliate segu. Kumb tops oli aknaklaasile lähemal? Vastus: parempoolne. Ülejäänud lobeeliaseemned ei tea ilmaelust veel midagi. Magavad alles.
Mehhiko päsmaslill. Tõusmed on väga ilusad.

Lootusetu

On 14. märts. Ja jälle sajab tihedat lund. See WFS vist ei sulagi ära, enne tuleb sügisel uus ports seda ollust vanale otsa. Vist. Praegu tundub küll niimoodi. Ainuke kevade hääl on kasside laul. Kui see nüüd just laul on. Hugobert oli trepi peal ja täpselt samasugune üleni must kass oli trepi ees. Ja seal nad siis undasid... Ometi pole meil enam ühtegi emast kassi, kelle pärast duelli pidada või lauluvõistlust korraldada.

Laupäev, 13. märts 2010

Pilved on ilusad, pilved on põnevad

On 13. märts. Laupäev. Lume järgi oleks nagu talv, aga natuke nagu ikka ei ole ka. Kell pool kuus oli äratus. No ei olnud enam pime!

Teine kevade saabumise märk on vähene kütmine. Kuigi öösel olid üsna krõbedad kümakraadid ( - 15).

Kolmas kevade saabumise märk on suurpuhastus. Talvehilbud pakitud ja enne oktoobri lõppu neid välja ei võta. Selline otsus. Paar toalille ümber istutatud.
Noored sätivad mingit länni värki üles. Küpsetasin neile suure laari kaneelirulle ning veel suurema laari tegin kartulisalatit.
Eelmisel nädalavahetusel tehtud külvidest on osa üles tulnud. Tomat näiteks. Paprika seemned magavad mullas veel õndsa und.

Akna peal kõõludes imetlesin kaharaid valgeid pilvi. Selleks ajaks, kui kummikud jalga ja jope selga said, olid pilved ennast juba teise poosi sättinud. Tegin esimesed selle aasta pilvepildid.

Mäe peal sissesõidutee otsas tehtud pildid vaatega itta:


...kagusse:
Küüni taga tehtud pildid vaatega edelasse:
..... ja põhja, piki Rootsi Teed.

Reede, 12. märts 2010

Ilmarindel muutusteta

Global warming :(
Märts on poole peal, aga ilm on täiesti lolliks läinud. Meie Potsu on talve ja lund nautinud täiega. Täna hommikul tegin terrassi ukse lahti, aga..... koer vaatas välja ning keeldus õue minemast! Isegi looma arvates ei olnud õues avanenud vaatepilt normaalne!

Tööle sõitmine oli analoogne 23. veebruari kojusõiduga. Eriti jubedaks läks sadu Kolu-Äksi teelõigul sõites. Kose valla sees oli üks jäljerida ees. Sõitsin, nina vastu esiklaasi ja jälgisin üle kapotikaane neid lumme mattuvaid jälgi. Siis ühel hetkel keerasid jäljed õue. Edasi oli kõik üks ühtlane valge ollus. Ei taevast, ei maad. Teest rääkimata. Püüdsin orienteeruda teeäärsete määrdunud lumega vallide järgi. Valla piiril järsu kurvi eel oli tee peal jälle see hull või siis marutõbine metskits, kes tavatseb auto ees tee peal joosta. Tema järgi orienteerumine polnud ka eriti hea mõte, sest lõpuks ta ikka metsa vahele keeras. Kirivalla väljade vahel sõitmine oli tõeline õuduste labürint. Paar korda müksasin ka teeäärseid valle. Kord auto parema, kord vasaku küljega.... Vaene auto sai üsna põhjaliku ülevaate eesti keele vandumise ja kirumise sõnavarast ... kuigi tema, õnnetu, polnud ju tegelikult milleski süüdi.
Ühes kohas ma hakkasin isegi aru saama, kus olen - üle lume tundus, et vasakule jääb Aini maja katus. Uhh! See lõik teest sai sõidetud! Lõpuks tuli pääsemine - Lutsu külast oli üks auto välja keeranud. Sain jälle ettesõidetud jälgede järgi edasi kulgeda.

Koju sõitmise ajaks oli tee Kõue valla piires kenasti lahti aetud ja nähtavus hea. Peale libeduse polnud mingeid probleeme. Probleemid algasid koduvalla piiridesse jõudes. Sahka polnud see tee küll näinud. Tee oli piki teed kulgevaid rööpaid täis. Just nii, nagu autod seda lõiku nühkinud olid. Vastu sõitis üks sahaga traktor, aga sel oli sahk ontlikult üles tõstetud...

Ja nädala pärast lähevad lapsed kevadvaheajale. Ja kahe nädala pärast keerame kella suveajale.
Sellist talve pole ma elu sees varem näinud! Töökaaslase 85-aastane memm pole ka sellist talve näinud. Vähemasti Põhja- ja Kesk-Eestile sellised talved küll omased pole.

Kolmapäev, 10. märts 2010

Suurt midagi e toimu

Hapukurgihooaeg.
Mitte midagi ei toimu. Mitte midagi pole uut. Mitte midagi pole huvitavat.

Kui, siis niipaljukest uut ju on, et ka kõrvalised asfaltteed hakkavad lumest välja sulama. Päike paistab, räästad tilguvad, tihased laulavad uuematest trendidest sitsikleitide turul. Kogu talve ei näinud kodukandis ühtegi harakat. Nüüd lippab neid ringi igal pool.

Eile õhtul hakkas Potsu järsku ägedasti haukuma, tõusis kahele jalale püsti ning nõudis õue laskmist. Ma muidugi lasksin ta siis välja. Alles seejärel nägin, kelle peale koer kurjustas - üks jultunud rebane oli Potsu territooriumil! Otse lõkkeplatsi juures. Koer tormas piki lumeuurdeid jõe poole, mina hüüdsin teda tagasi (niipaljukest, kui häälest ära hääl võimaldas). Ma nii kartsin, et kui Potsu rumalast peast seda rebast ründab, võib vaenlane talle 1:0 teha. Õnneks tuli koer siiski toa juurde tagasi. Ju ta sai minu lärmi löömisest aru, et targem on taanduda.

Mul tekkis üks mõte. Ega asjata pole olemas koolitusi avaliku esinemise oskuse arendamiseks. Kehakeel on ikka väga arusaadav keel ja see keel reedab nii mõndagi. Ja ühes kontekstis reetis see väga suurt ebakindlust. Kahju kohe! Nii et - kui jalavarjud on viletsad, siis olgu vähemalt jutt hea.

Pidev ebakindlus, pinge ehk siis stress - küll kurnab, küll väsitab, küll muudab ükskõikseks! Puhkust tahaks!

Esmaspäev, 8. märts 2010

Oh seda ilma küll!

Täpselt aasta tagasi tegin pildi, mis näitas, et märtsis tõesti on kevad algamas. Pilt asub siin.
Täna on ilm sootuks teine: sajab lund ja tuiskab.
8. märts 2010 on selline:

Pühapäev, 7. märts 2010

Külm! Oh, mis külm!

Üks õige pidu pidavat ikka pauguga lõppema. Tundub, et tänavune talv lõpeb ka pauguga - pakasepauguga. Kell on 22. 20 ja väljas on - 17 kraadi!!! Kindlasti pole see veel kõik, mida talvetaadil demonstreerida on.

Auto on varju all, vatitekid katteks peal - täpselt nagu jaanuaris... No kuhu see ilmaelu sedasi küll välja viib?


Esmaspäeva hommikul kell 6 oli -18,5 kraadi.

Algas aiandusaasta 2010

Lugesin Köögikata blogist, et tal külvid tehtud. Võtsin kätte ja asusin ka lõppude lõpuks asja kallale.
Tehtud on paprika ja tomatiseemnete külvid.
Asusin lobeeliaid külvama. Teadupärast on sellel lillesordil sellised udupeened seemned. Suur oli minu üllatus, kui "Lilac" pakki avades avastasin sellest pisikese ampulli, kus loetud arv üsna suuri seemneid. Vaatasin pakile kirjutatud sordinime, vaatasin seemneid, kehitasin õlgu ja külvasin maha.... kui suured seemned, siis olgu nad suured, kui tahavad.
Teised kaks sorti olid oma tavapärases udupeensuses.
Mehhiko päsmaslillel, sindrinahal, ka sellised pea nähtamatud seemned. Kah külvatud!
Lugesin Maalehest ariklit paprikate kasvatamisest. Selgus, et paprika on tujukas ja ei talu pikeerimist. Nojah ja kuna emakest Maad tuleb säästa ning igasuguseid pakendeid korduvkasutada, siis seekord külvasin paprikaseemned munakarpidesse. Iga seeme oma isiklikku pesasse. No ja kui on aeg suuremasse potti istutada, eks ma siis leotan veidike seda munatopsi ja koorin teda õhemaks või lõikan põhja sootuks alt ära. Igal juhul püüan juurekava kahjustamata toimetada. Näis, kas on miskit vahet või pole teps mitte!
Poiss vaatas, et ma külvasin seemneid võitopsidesse ning pakkus välja omapoolse säästunipi: tema ettepanekul külvasin lobeelia seemned viilutatud vorsti karbikese sisse.
Ilmast. Ilmataat näikse täna oma aidas lumekotte revideerivat. Vist hakkavad varud otsa lõppema. Lumesadu on just selline, nagu saputataks kuskilt kotinurgast veel viimaseid peeneid ja poolpiduseid jäänuseid välja. Aga ülesanne saab ju täidetud - sajab, lund sajab :S
Tänase päeva jooksul pole isegi räästas veel tilkuma hakanud. Külmakraadid on sellised veidi ülespoole -10st. Ja vasti on juba märtsi keskpaik käes!

Laupäev, 6. märts 2010

Päikeseloojang

Kontrolljoon "saun" on kaugelt ületatud! Järgmine kontrolljoon on küün.