pühapäev, 21. märts 2010

Varakevadine hommik

Nügisin natuke lumevallide otsast lund maha.
Üritasin kasvuhoone küljeaknaid hangedest välja kaevata. Lumel on väga kõva koorik peal. Lumelabidaga raiumisest polnud mingit tolku. Ühe akna sain ikkagi lahti ning loopisin kasvuhoonesse lund. Las niisutab mulda!
Kuulsin puukoristajat.
Kuulsin rähni. Kes see täpselt oli, seda pean asjatundjaga täpsustama. Igal juhul laulis ta umbes nii: "kuik-kuik" :)

Nüüd on teksade sääred märjad, sokid märjad, kummikutest kallasin kena hunniku märga lund välja... ehh, see varakevad..

Täiendatud:
Sai natuke kuivatud...

Kange tahtmine on talve jooksul tekkinud-kogunenud ja äi-läind-taris sodi lõkkesse vedida. Aga võta näpust - hapu... Kaevasingi siis raja lõkkeplatsini.
Säänne rada sai...
Tegelikult tahaks sauna juurde ka raja kaevata. Vaja ju proovida, kas suitsusaun on ka tasemel ja ajab ikka korralikult suitsu sisse või ...... teine võimalus, et ei ahi ei võta üldse tuld ninasse. Igal juhul - hull on rahutu.

Ahjaa! Vesi on jões natuke juba tõusnud. Sellest annab tunnistust veekohin, mida nüüd märksa rohkem on kuulda kui varem. Kui viitsimist on, siis äkki homme läheme mingil ajal pealelõunal ja vaatame, kas Nõiakaev juba teab, et kevad käes ja suur lumi hakkab sulama. No kui see Nõiakaev tänavu kevadel ka keema ei hakka, siis ta ei kavatsegi seda enam kunagi teha.

Olid ikka ajad nii umbes 10-15 aastat tagasi, kui meie tee peal ja teisel pool jõge tee peal oli selline autodevoor, et pane või foor üles, et oma tee otsast ka välja pääseda. Antsul oli igaks õhtuks võhm väljas ja keel sõlmes - kõikidele oli ju vaja jutustada sellest 100 l/s veehulgast, mis kaevust välja voolas.

Näis-näis, kuda tänavu asjad kulgema hakkavad.

Veel täiendatud:

Sain lõkkele tule ninasse. Niivõrd, kuivõrd... Läksin uljalt pika sammuga lõkkele lisa tooma. Küüni. Mis ülalpool mainituna on vett täis. Solistasin siis seal vees. Kuivema koha pealt sain suure sületäie prahti. Hakkasin ukse poole liikuma. Läbi vee muidugi. Aga..... mis on praegusel ajal tolle vee all? Ah? Igal juhul ühel hetkel käis üks tubli solakas, vett lendas igasse ilmakaarde, Potsu hüppas ehmatusest kõige nelja jalaga õhku ja pühkis minema nii et saba sirge.... Ja mina? Ei kommenteeri... Suplussoe see vesi nüüd küll ei olnud... Fotoka koukisin igaks juhuks lahti, käekella panin kaminasimsile kuivama...

Niimoodi, kuulsusetult mu stahhaanovlikud jõupingutused vastu taevast (vabandust, vastu vett) lendasid...

Kommentaare ei ole: