Hapukurgihooaeg.
Mitte midagi ei toimu. Mitte midagi pole uut. Mitte midagi pole huvitavat.
Kui, siis niipaljukest uut ju on, et ka kõrvalised asfaltteed hakkavad lumest välja sulama. Päike paistab, räästad tilguvad, tihased laulavad uuematest trendidest sitsikleitide turul. Kogu talve ei näinud kodukandis ühtegi harakat. Nüüd lippab neid ringi igal pool.
Eile õhtul hakkas Potsu järsku ägedasti haukuma, tõusis kahele jalale püsti ning nõudis õue laskmist. Ma muidugi lasksin ta siis välja. Alles seejärel nägin, kelle peale koer kurjustas - üks jultunud rebane oli Potsu territooriumil! Otse lõkkeplatsi juures. Koer tormas piki lumeuurdeid jõe poole, mina hüüdsin teda tagasi (niipaljukest, kui häälest ära hääl võimaldas). Ma nii kartsin, et kui Potsu rumalast peast seda rebast ründab, võib vaenlane talle 1:0 teha. Õnneks tuli koer siiski toa juurde tagasi. Ju ta sai minu lärmi löömisest aru, et targem on taanduda.
Mul tekkis üks mõte. Ega asjata pole olemas koolitusi avaliku esinemise oskuse arendamiseks. Kehakeel on ikka väga arusaadav keel ja see keel reedab nii mõndagi. Ja ühes kontekstis reetis see väga suurt ebakindlust. Kahju kohe! Nii et - kui jalavarjud on viletsad, siis olgu vähemalt jutt hea.
Pidev ebakindlus, pinge ehk siis stress - küll kurnab, küll väsitab, küll muudab ükskõikseks! Puhkust tahaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar