...selleks lõi Kõigevägevam talve. Külma ilmaga, lõikavvingete tuultega, madalalt liikuva päikesega. Aga mida tegi see va inimeseloom? Tema üritas Kõigevägevamat üle kavaldada! Varus rohkelt juurikaid ja vilja, et lähikondsetel kõht tühjaks ei jääks. Pügas lambaid, tegi lõnga, lõngast sooje riideid - et talvekülmad näpistama ei pääseks. Ehitas sooja tare, et tuuled ja külmakraadid ligi ei pääseks. Kõige tipuks langetas metsas puid, lõhkus halgudeks, ladus riita - et talvel tares mõnusalt soe oleks.
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...
Kui eile toimetasin tammil ja sättisin jõgepidi allavoolu tulnud sodi ajutiseks veetõkkeks, siis täna on lood sootuks teistsugused. Vesi jões on tõusnud ning väge kogununa kõik mu ilusti-kenasti sätitud raagendused kus seda ja teist lükanud. Vot selline pilt on praegu!
Niisugune näeb praegu välja talvel ilusti-kenasti puhtaks roogitud parkla.
Köögi akna all hostade peenras on oma ninakesed välja pistnud esimesed lumikellukesed. Küll see muld on plink ja toores praegu! Paari sentimeetri sügavusel on ju alles kelts.
Üles leidsin! Välistrepi alumise astme leidsin üles. Natuke jää raiumist, kärutamist ja jälle tükike maakoorest nähtaval. Järjekordne töövõit talvevihkaja kontole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar