Neljapäev, 30. juuli 2015

Järg vanale postitusele ehk ühe vaegtööga sain ühele poole.

Muutsin blogi pealkirja. "Tööd ja tegemised" olid seotud kõigi mu hobidega ja ka ametiga. Nüüd katsuks siin ainult aiaga seotud teemasid kajastada, kuna amet on muutunud ja enam tööd koju kaasa ei too.

Just täna käis neli prouat-aiakülalist (tulid ette teatamata - hää, et vaba päev juhtus olema). Jalutasime aias ja siis üks kena proua ütles, et meie aed on ehtne metsaaed. Ise nagu nii ei arvakski, aga jutul oli jumet ja selline metsane aed meeldib tegelikult ka - no miks siis mitte metsaaia blogi..

Aga tegelikult tahtsin juttu teha vanast ja kogu aeg "kalevi alla" veeretatud ülesandest, mis täna lõpuks tehtud ka sai. Nimelt sai katte alla osa (väike osa) Rootsi Tee äärsest istutusalast, millega olen "maadelda" üritanud juba tükk aega.  Vaadata tasub vana postituse viimaseid pilte. 

Noh, jah - see on ju see ala, mis tõstmist tahtis. Vedasin terve aasta täitematerjaliks küll taimede pealseid, küll orgaanilisi jäätmeid, küll Sundseisu Peenra juurikaid, küll puulehti. Noh ja mingi osa on käesolevaks hetkeks vähe kõrgemasse seisu jõudnud ka. 

See ala jääb nüüd teadmata ajaks "laagerduma"  mõttetööks on ju ka aega vaja. Kattena läks käiku must kile (oma kolmandale ringile), puistevilla pakendid ja raskuseks vana eterniit. 


Ala iseenesest on küllaltki lai ja pikk.  Esimene vaade on aia poolt, teine vaade on Rootsi Tee poolt.


Jalutasime aiakülalistega. Mõtlesime, arutasime ja unistasime. Mõõtsime rajamist ootava istutusala pikkuseks 80 sammu. Mitte meetrit, vaid normaalset naisterahva sammu.  Pildil on see siis maatagune   eemalt paistva kaseni ja natuke lisaks ka. Pildi vasakust servast paistva kikkapuu alune ei lähe arvesse. Seal on paks kiht vahtralehti, millest mõned umbrohud läbi on kasvanud. Kitkun selle osa puhtaks, katan paksu paberikihiga ja loodan, et poodi minnes on sisemine kröösus kogemata kombel maha jäänud ja ma saan rahumeeli veidi jämeda fraktsiooniga männikooremultši osta.

Oh issver-sussver, mida ma sinna siis ikkagist istutan (kunagi)?

Pühapäev, 12. juuli 2015

Puhkuse esimene pool on otsakorral

Kõige raskem uue töökoha juures on kohanemine lühikese puhkusega. Kui enne oli kaheksa nädalat puhkust jutti, siis nüüd vaid neli ja sedagi kahes jaos. Need esimesed kaks nädalat on kadunud, justkui poleks neid olnudki. Üht koma teist sai ikka tehtud ka.

Suve iseenesest oli ehk esimese nädala sees 3-4 päeva. Ülejäänud aeg sadu, padusadu, jälle sadu.... Ja külm on ka. Eelistan kolmekümne pügala külje alla jäävat suvesooja, nüüd vaid kesiselt üle kümne. No kus selline asi kõlbab! Suveriideid pole õieti kapist välja võtnudki...

Aed on korras. Endalgi kena vaadata :D Aiakülalisi on käinud uskumatult palju. Nii selliseid, kellel soov taimekesi saada, kui neid, kes tulid rahu, avarust ja rohelust nautima ja pildistama meie pool-looduslikku aeda.

Käisime soos aasta orhideed, kärbesõit otsimas. Kesiselt on see taimeke sel suvel esindatud, aga päris tühjade kätega nüüd ka ei jäänud.

Käisime kakerdaja rabas. Küll seal oli ilus! Minusugusele sobib laudtee suurepäraselt, siis ikka saan ringi ka vaadata. Muidu ainult ukerda  ja kuku ja jälle ukerda - no mida sa seal sedasi nina maas ikka näed. Miskit ei näe!
   
      Laukad on ägedad!

Poiss soovis küüti Vana-Vigala hard rock laagrisse pääsemiseks. Sõbrad olid ees ära sõitnud ja vaene töölt tulija pidi vaatama, kuidas ise kohale saab. Noh, nägime ära sinna kogunenud tegelased. Oli seal ikka karvaseid ja sulelisi! Üks ägedam kui teine. Koduteel põikasime läbi Varbolast ning tegime tiiru linnusemail.



Traditsiooniliselt sai käidud ka Rosmakori roosipäevadel.


1. juulist on noorem poeg ajateenistuses ja see nädalavahetus oli siis esimene külastusaeg. Muidu pole poisil miskit häda, ainult vähe ekstreemsemas olukorras löövad vanad vead välja. Põlv on nii valus, et raske on käiagi, lonkab ja liipab seal. Kui kord käima saab, siis pikapeale kaob lonkamine ära, aga hommikujooks on tõeline piin. Kui kõik hästi läheb, pääseb poiss kuu aja pärast esimest korda nädalavahetuseks koju käima.

Ilmad on olnud hullud, sõduriema staatus uudne, puhkuse lõpp terendamas silme ees - vaim on täiesti maha käinud ja aias pole juba mitmel päeval lillegi liigutanud. Tänane jalutuskäik aga näitas, et pidev ja katkematu umbrohuga võitlemine on näitamas tulemusi - ei olegi enam neid umbrohukesi nii hullult palju. On, aga mitte häirivates kogustes.

Nüüd tööle ja uut kahenädalast puhkust ootama. Siht peab ju silme ees olema.

Aga kahel järgmisel nädalavahetusel olen tööl nagu viis kopikat. Augusti graafikut veel ei tea, loodetavasti siis mõni vaba laupäev-pühapäev ikka sisse satuvad, et mõnest üritusest osa saada või poissi vaatamas käia.

Mõned pildid tänasest jalutuskäigust aias.
Kureisand või siis -emand lõunaooteks söödavat otsimas.


 Üks jaapani enelatest uuel dekoratiivpõõsaste istutusalal.

 Kusti oli täna minu kaaslaseks sel aia- jalutuskäigul.

 Kadri elulõng õitseb uhkesti.

See kivi oli nuhtluseks murutraktorile. kaevasin sipelgamättad kivi pealt ja ümbert ära ning oligi olemas koht, kuhu ümberistutamist vajanud nelgid kükitada. Muidugi tuleb seda ala pikapeale suurendada, aga sellega on aega. Pole hetkel erinevaid lihtõielisi nelke. Vähemalt ei pargi murutraktor end enam selle kivi otsa.