Pühapäev, 16. jaanuar 2022

Äratus! Metsaaed, äratuuuuuus!

 Väga õige on ütlemine, et kahte jumalat üks inimene teenida ei jõua. Ma siin nüüd mõtlesin, et kui õige katsetaks, kas jõuab (kui väga sihikindel olla) või ikka tõesti-tõesti ei jõua. 

Kunagi oli aastas ikka megapalju postitusi, siis vajus ja vajus allapoole, kuni lõpuks soikus sootuks. Eks suurem jagu tolleaegseid postitusi olid seotud mu töö ja armastusega - õpetaja ametiga väikeses mõisakoolis. Nüüdseks on see rong läinud ja kogu oma energia suunatud teisele armastusele - aiandusele. Aednik on enda kohta liialt suureline öelda, aga eks diletantide teekond võib ja ka teinekord täitsa vahva olla. :)

Mis siis toimub Metsaias 2022. aasta jaanuarikuus?

Toimub intensiivne mõttetegevus, inspiratsiooni ammutamine, tellitud raamatute lugemine ja märkmete tegemine, seemnete tellimine ja seemnepakkide silitamine. :) Seega, tegemist on palju. Niipaljukest, kui 24-tunnistest töövahetustest aega jääb.

2022. aasta algas ilusa ja valgena.



Jaanuari teise poole hakatusel on päeva valgenemise osas tublisid edusamme märgata. Juhhuuuu!

Koroona on mu talvisele käsitöö hobile halvavalt mõjunud. Kuna enam mardi- ja jõululaatadel ei käi, siis pole nagu suurt mõtet kududa-tikkida ka. Jäänud on vaid kolme mehe käte-jalgade soojashoidmise rõõm. Õnneks seda osatakse hinnata ja sokisoove avaldavad aeg-ajalt ka noorte meeste sõbrad. (On nad kõik ju sellised "metsa poole" tegelased. :)

Oma lapsepõlvekodust sain ära tuua mõned ammused näputööd. Näiteks see kootud pikk linik on mu tudengipõlvest pärit. Aastaid (aastakümneid) seisis see hästi hoituna ema kapis. 


Üks tumm tunnistaja mu ootele jäänud käsitöö-hobist on Reku seljas. Terve eelmise talve käis meie aluskarvata koerake õues ilma oma tuulevestita. Nüüd leidsin selle üles peenvillaste tikkimislõngade kastist. Põrnitsesid mind süüdistavalt nii tikkimislõngad kui ka koera tuulevest.... Sorry!

Ahjaa! Aiainimese tegemised kesk talve - no loomulikult seemnete varumine. Mõtlesin küll, et rohkem istutusalasid ei raja, aga never say never, nagu öeldakse. Nüüd on meil mummimajanduse hakatusega algust tehtud, esimene oma mesi igapäevaselt laual. No mida üks maal elav inimene teeb? laiendab. katsume piirduda nelja taruga, et asi väga lappesse ei läheks. Aga et mummidel oleks alati ninaesine võtta, tuleb aednikul veidi ise ka kaas aidata. Nii saabki tänavu hulgaliselt meetaimi külitud. Maitse- ja ravimtaimi muuhulgas. On nad ju kõik samal ka kenad ning dekoratiivsed. :)


 Metsaaed läheb nüüd levist välja ning asub tugitoolisportlase vastutusrikkale postile laskesuusatamist vaatama.

Loodan, et tänane äratus ei jää hüüdjaks hääleks kõrbes!