pühapäev, 5. juuli 2009

Imeilus laulupidu!

Nii palju ei ole vist varem sini-must-valgeid lippe lauluväljakul lehvinud. Vähemasti mitte laulupidudel Hea meel on tõdeda, et isamaalisus ei kuhugi kadunud. Pigem on see taas tugevamaks muutunud. Ilmselt seovad rasked ajad inimesi tugevamalt kokku.
Tänane kontsert oli tõeline "üheshingamine". Meeletu, meeletu rahvahulk!!!!

Laulud olid imeilusad! Poisid olid väga ärritatud ja ähvardasid mitu korda teleri kinni panna, kui ema nutmist ei lõpeta. Kes see nuttis? Pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid, sest nii ilus ja südamlik õhkkond oli laululaval ja mäenõlval.
Ma siis ütlesin neile, et minu jaoks on laulupidu oluline 69.-st aastast alates. Selle peale natuke mõeldi - ilmselt arvutati. Siis järgnes imestunud konstateering: "Aga sa olid siis ju mingi pätakas alles."
Just nimelt - pätakas.
Teadlikuks olümpiavõistluste jälgijaks sain märksa hiljem - alles 1976. aasta Innsbruckist alates.

Õnneks pidas ilm ka täna kenasti vastu. Paar sahmakat kedagi ei heidutanud ja pidu oli super-super - super!!!!!!!
Aitäh laulvale Eestimaale!!!!!!!!

Kommentaare ei ole: