neljapäev, 2. juuli 2009

Palavusest roidunud

Me oleme selle palavuse käes täpselt sellised nagu meie Hugobert - astu või peale, no ei viitsi kassiroikam ennast liigutada.
Nii kasutut päeva pole ammu olnud, kohe mitte ükski töö ei edene. Eile õhtul ladusin kuuris poiste lõhutud puid. Kell üksteist tuli mees konstateerima, et selline poolpimedas koperdamine olevat ilmselge patoloogiline näitaja ning lubas mulle homseks st tänaseks tubase režiimi kehtestada. Ehhee - kehtestagu endale, kui tahab! Päikesele vastupidises suunas aiatooli nihutada on õues palju mugavam kui toas.
Tegin tiiru peenarde juurde. Keisrikroonid on hetkel oma parimas seisus.
Esimesi õiekesi avab ka imepisikeste õitega tagetes. Kui ta üleni õide on läinud, siis teen uue pildi - ta on siis väike kena kollane pallike.
Roosad liiliad on oma esimesed õied avanud.
Ja Imepeenras on avanemas esimene päevakübar.
Kunagisel kartulipõllul õitseb nüüd kukehari. Põllumajandus meitel seesugune!
Selleks, et südametunnistus laseks õhtul magama jääda, tuli natuke ikka tööd ka teha.
Sõnajalad keldri seina ääres on sel aastal kohe eriti lopsakad. Ainult siin eespool ei taha nad millegipärast edeneda. Kitkusin välja need üksikud ohakad ja põdrakanepid, kellel oli olnud jultumust sõnajalamüürist läbi tungida.
Tegelikult on keldritagune ka juba suht talutavaks kujunenud. Kunagi sõna otseses mõttes paekivi sisse istutatud kuused kiratsesid ikka tõsiselt kaua, aga nüüd on nad mitmel viimasel aastal päris kenasti kasvanud. Niitsin need kaks-kolm kõrt ka maha, mis muru aseainel ennast püsti olid ajanud.
Ma kohe ei tea, mida peale hakata selle keldrivalliga. Kunagi vundamendiaugust välja kaevatud rähk sai valli lükatud, kerge mullakiht peale ja me siis arvasime, et kohe selline tore peenar meil olemas. Algusaastatel olid seal isegi väga uhked araabise padjandid ja veel mingid tundmatud padjantaimed... Nüüd aga ainult karikakrad. Ja iga aastaga aina hullemaks läheb... Ja kunagisel kartulipõllul ootab kuiv loog heinalisi :D
Tegelikult on asi nii, et orashein muudkui kasvas mühinal. Ühel hetkel sai sellest küll ja trimmer tegi sellele kasvamisele lõpu. Nüüd oleks vaja "loog" kokku riisuda ning kivikoristus teha. Siis jälle üks plats juures, millel murutraktoriga rallitada.
Tegelikult on veel üks plaan.
See meie sissesõidutee on peamine põhjus, miks minust talvevihkaja on saanud. Tuisuse ilma järel ei või mitte teada, kas auto murrab hangedest läbi või ei. Aga 25 km taha tööle jalgsi ikka ei lähe küll. Vot ja siis lugesin kevadel kuskilt x-ajakirjast, et kõige odavama heki pidi saama magesõstrast. See kannatavat kenasti pügamist ning on kiire kasvuga. Ei tea, äkki teemegi tembu ära - tõmbame nööri sirgu ja istutame magesõstrad hekihakatuseks maha. Samas aga, eh, millal neist ükskord lumetõke saab?

Kommentaare ei ole: