Ja praeguse vana pargi puud on veel nii tillukesed. Sauna juures oli nii lage, et rajasime sinna isegi lillepeenra. See on nüüdseks hävinud, kuna jäi pargipuude all pimeda kätte.
Ja teine see pilt allpool on selline, mida vaadates on alati tunne, et hakka või nutma. Nii masendav oli see meie kodu tema algusaastatel. Ja kui mõelda selle peale, milline ta oli siis ja milline on ta praegu, siis pole ju miskit imestada, kui nii veidrate muutuste tõttu hakati meid "külahulludeks" nimetama. Mõelda vaid, tegelevad mõttetustega. Talupidaja peab loomi, kasvatab põllul söödapeeti, kirub elu jne, jne. Meie aga hakkasime tegema seda, mis mitte midagi sisse ei toonud. Tõi tegelikult küll, aga see polnud rahasse ümber pandav, see oli hingerahu. Meil on siiamaani jäänud aeg-ajalt kasutatavaks killuks mulle noomituse korras öeldud külamammi sõnad: "Maal on olemas ainult kahte liiki rohumaad. Üks on heinamaa, mis niidetaks paljaks. Teine on karjamaa, mis süüakse paljaks. Ja ärgu ma siin eputagu midagi mingi linnavurle mõttetu muruga ja veel mõttetuma ostuga - muruniidukiga.
Nojah, sellel jubedal pildil on värskelt maha lõhutud laut - ait, mis oli nii kipakil, et loomade jaokski ohtlik, rääkimata sellest, et oli väikeste laste mängumaal.
See suur lubjakivihunnik on pärit maaparanduse ajast. Töödejuhataja kauples, et kopp saaks jõe põhjast välja rammitava kivi meie territooriumile laiali ajada. Selgitas, et sellest lohust kooritakse pinnas, mis pärast kivide peale jälle tagasi pannakse. Midagi ei kooritud! Pinnase tasandamisest üle jäänud kivid lükati meie õue kuhja. Ei noh, tore, eks! Tegelikult pikapeale me kasutasime suurema jao nendest kividest ära ka. Üks seik oli isegi veidi naljakas: kaev õues, millest võtsime loomade joogivett. Aga maaparanduse tagajärjel jäi see kaev kuivaks. Mõtlesime siis, et teeme talle ilusad rakked ümber ja jääb selliseks dekoratiivelemendiks õues. Järgmisel päeval vedasime kaevu kive täis! Nimelt oli tulnud uus mõte - teeme sinna lipumasti koha. See on praeguseni olemas - lipumast ja ringpeenar. Hakkasime maja juurde terrassi rajama. See sai ka sama kivihunniku materjaliga täidetud. Lõpuks jäi kuhja põhi - tihedalt kokku surutud klibu, mille lahti kangutamiseks oleks vaja läinud sutsuke dünamiiti. Siis tuli mõte, mis reaaluses kannab praegu nime Imepeenar.
Sellele vanale vundamendile sai ehitatud puukuur koos oma "kuulsa" kuurirõduga. Juba see näitab, et hullud on hullud - kes see enne on näinud, et ühel ausal puukuuril on rõdu??? Aga külahulludel, näe on.
Ahjaa! Kui seda jubedat pilti vaadata, siis on näha, et kivide peal on erinevat värvi pinnast. Muld sai tekitatud.... millest? .... küttepuude saagimisel tekkinud saepurust.
Sellest perioodist on pärit meie kohaliku tähtsusega "kohanimed":
Imepeenar - ükski normaalne inimene ei tee lillepeenart kivihunniku põhjale. Sai tehtud. Ja kuna ta on selline ebatraditsioonilise kujuga ja kuna seal olude kiuste lilled tõesti kasvama hakkasid, siis sellest selline nimi.
Kivikõrb - kaldaala, mis on vähemalt poole meetri paksuselt kaetud paekividega. Mulda on minimaalselt. reageerib koheselt igasugusele vähegi põuasemale ajale. Kõrb mis kõrb...
Kuurirõdu/suvetuba - rõdu, mis on ehitatud puukuuri ette.
Vana park - esimene puude istutusala .
Uus park - sõidutee ääres endisele karjamaale rajatud puistu. Eesmärk oli "kinni kasvatada" pikalt avatud vaade otse meie õuele + tuuletõke + lumetõke.
Need tohutud muutused tõid kunagi aastate eest üsna mitmel korral tunnustust kohaliku tähtsusega "Kodu kauniks" konkursil. Kusjuures ega me ise ennast nominendiks ei seadnud. Luure olevat tegutsenud, nagu siis öeldi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar