Pontšo

Lugu sai alguse tol päeval, kui meil oli kursuse kokkutulek. Kuna läksin linna selle ainumase bussiga, mis meite külast läbi sõidab, siis oli kella kaheni ikka kole palju aega. Nii ma siis tuuseldasin ringi peamiselt turgudel. Hommikul oli olnud ilus ilm ja ma ei kannata, kui kaasas on üleliigseid asju, nagu vihmavari või mingi äkki-läheb-külmaks-hilp. Aga hakkas sadama. Ja kõvasti sadama. Nii tegin esimese "olude sunnil" ostu - ostsin turult vihmavarju.
Vihm tõi kaasa ka jaheduse. Mis sa hädaga teed - turul kaardiga maksta ei saanud. Ja ei öelda ilma asjata, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem... Ei olnud see just mingi eksklusiivkaltsukas, aga paarikümne krooni eest sain omale pontšo. Must värv sobib iga riidega ja mõtlesin, et ah, käib kah.

Ühel hetkel tekkis aga mõte, et tuuniks õige seda pontšot. No kuidas kootud asjandust tuunida? Eks ikka lõngaga ja mis sa muud ikka oskad välja mõelda - mõned lilleõiekesed-lehekesed peale ja jälle nagu uus asi.

Üks probleem on ka - praegu on tikand pontšo esiosas. Kas teha tikand ka teisele küljele? Vaja veel mõelda. Igal juhul lõngasid veel ära ei pane, küllap õhtuks on plaan valmis mõeldud.

Pilt on tehtud ereda päikese käes. Värvid on kõik valed.