Täna tuli teha veel üks "äraspidine" tort (Anu tort). Meil oli ootamatuid külalisi. Õnneks on mul aeg-ajalt ikka selliseid strateegilisi varusid, mis hädakorral käiku lähevad. Nüüd kulus marjaks ära üks tordipõhi. Külalised saatsin kausiga maasikamaale, ise hakkasin kreemi keetma.Naljakas oli külaliste imestunud nägusid näha, kui tort ei pandudki lauale viksilt ja viiskalt tordialusel, vaid mingi kausi sees! Ja siis tuli seda torti veel ka lusikaga koukida!
Vaatamata väheke harjumatule väljanägemisele ja tavapärasest erinevatele söömisnõuetele sai tort suure vaimustuse osaliseks ning külalised viisid retsepti ka kaasa.
Homme pidi olema Arne suvise puhkuse viimane päev. Olime juba jõudnud unustada, et baasist võidakse helistada. No ja õhtul oligi üks kolleeg telefoni otsas - ole aga hea mees ja tee vahetust, tule homme hommikul tööle. Mis sellest ühest puhkusepäevast siis saab???
Kurb küll, aga Arne tööle minekuga saab natuke nagu otsa ka minu puhkus. Miks otsa saab? Aga sellepärast, et algab jälle see sundärkamise aeg. Homme hommikul siis äratus pool kuus. Järgmiseks hommikuks on ka äratus igaks juhuks valmis, sest mine sa tea, kui hea uni võib olla. Kuigi jah, suvel ei ole poole üheksast äratust vaja läinud, ikka ammu enne seda üleval. Aga kooliaasta lõpus oli küll väsimus nii suur, et ka pool üheksa oli piin üles tõusta.
Aga midagi pole teha, algab tööaeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar