Kartulimaa sai hommikul kõblatud selle riistapuuga, mis millalgi oli kõblas, nüüd aga ..... eeee... ei oskagi öelda, mis asi. Nojah, aga tehtud see töö on.
Hakkasin selle kunagi-kõblas-olnud asjaga maasikapeenarde vahesid kõplama, aga vot see üritus läks nüüd küll vett vedama. Muld peenravahedes on selline betooni sarnaselt kõva ja kõplamine oli rohkem osa selline noh, tagumise moodi. Katki see üritus jäigi.
Sidejaoskonnad kaovad maakohtadest üksteise järel. Nii andis otsad ka Oru sidejaoskond. Posti tuuakse suure postiautoga. Ilmselt Koselt, kui kohaliku tähtsusega cityst. Kuulsin, et auto peatus. Maja eest läbi minnes - no ole sa lahke, vernanda trepil pisike must kassipoeg! Seda metslast olen korra tuulekasti serva alt isegi näinud. See on Hallu poeg. Sain ta trepinurgast kätte. Oh sa püha müristus! Metslane on metslane! Küll ta pures mind! Lõpuks õnnestus see elukas liikumatult fikseerida. Läksin postkasti juurde, postiauto ikka veel seal ja sohver rääkis telefoniga. Tore jutukas onu oli! Uudistas temagi seda musta jeekimist ja muidugi sai ka kõvasti rappida :) Tuppa jõudsin lisaks verd tilkuvale sõrmele ka verise ümbrikuga - vaat siis, millist hirmsat lahingut tuleb lüüa, et oma ajakirja kätte saada! :D
Puhkus on täiega peale hakanud. Ma ei suuda isegi oma mobiili kuskilt leida! Kõik jutud saavad räägitud skaibis ja nii see mobiil tähelepanuta ongi jäänud. Kui poisid oidu võtavad, siis helistamisega saame ehk välja peilida. Siis saan oma mehele helistada ja kohutavat ülekohut kaevata.
Osta tuleb paar uut välkkõblast ja kassipoeg tuleb naaberkülasse kassitädile sokutada.
Parema käe nimetissõrm on ikka hullusti ära rapitud, isegi trükkimisel pole temast kasu ja hiireklahvi vajutamine ka hästi välja ei kuku.
Ilmselt tuleb täna "time out", sest kui ma midagi kardan, siis on see teetanus ja katkise näpuga ma mulla sisse surkima nüüd küll ei lähe, isegi kinni seotud näpuga mitte.
Panen siia hoopis ühe puslepildi ja mõtlen järele, mida siis täna õigupoolest teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar