pühapäev, 21. juuni 2009

Tartu-reis

Laupäeval oli vennapojal tähtis päev - ta lõpetas Trefneri gümnaasiumi. Suure kooli lõpuaktus toimus mitte koolimajas, vaid "Vanemuise" kontserdimajas. Sisse lubati ainult lähimad sugulased ja kutsetega.
Suurem jagu külalisi saabusid kodusele peole.

Hommikul kodus vaatasime, et ongi hea sõitu minemise päev, sest sajab ning aias ja maja seina kallal toimetada nii või teisiti ei saa. Lõunast algasid aga suured paduvihmahood. Esimese paduvee saime kaela Kose tanklas. Samas enne Ardut oli asfalt täiesti kuiv. Nii edasi ikka paduvihma hoog teise järel. Sellist kerget tibamist me vihmaks ei pidanudki.
Esimene pilt täiendab tegelikult seda laupäevast pilvepiltide jada. Tehtud pärast sajuala läbimist kuskil peale Tallinn-Tartu - Põltsamaa-Jõgeva ristmikku. (Pidavat olema Puhu ristmik - iiimelik nimi.)
Emajõe magasin muidugi suurelt jaolt maha. Aga niipaljukest nägin, et luha peal on ikka vett küll. Mitte nii palju, kui tõelise üleujutuse ajal, aga siiski.
Ühe pildi siis kähku ikka tegin ka - mingi puhkekoht vist jõe ääres.
Inglise keelt tuli palju rääkida.
Üks sugulane oli tulnud Torontost, tema poeg ja minia aga hoopis Bangkokist. Kokku ei saadud mitte ümberistumise lennujaamas Vantaas, vaid viimases punktis - Tallinnas.
Ja nii see eestlus välismaal hääbubki... Ants räägib küll eesti keelt, aga tugeva aktsendiga ning kui vähegi võimalik, siis vuristab ikka inglise keeles. Kirk ja Julie ei räägi üldse eesti keelt (no ja milleks peaksidki). Ants on Eestis üle 35 aasta. Ma natuke mäletan ka tema eelmisest reisist. Olin siis alles alustanud inglise keele õppimist ning Jo-Anniga rääkimine piirdus tol ajal vaid nime ja vanuse ütlemisega noh ja "no" ja "yes" olid ka jõukohased.
Kirk ja Julie on õpetajad. Julie õpetab bioloogiat ja keemiat, Kirk aga filosoofiat, eetikat ja usundiõpetust. Nad on praegu puhkusel. Eestist lähevad nad kõik kolmekesi koju Torontosse. Koos hulga ümberistumiste ja ootamistega kestab reis 24 tundi marsruudil: Tallinn- Helsingi - London - Toronto.
Mul oli ülimalt hea meel kuulda, et mu poistel on inglise keel suus. Ja nii kurb, kui see ka pole - sellist vabalt vuristamise taset ei saavutata usina õppimisega klassis, vaid suhtlemisega reaalse inimesega. Poiste puhul siis on-line mängudes, kus neil tuttavaid Jaapanist Leeduni. See on see koht, kus minu nurisemine arvutimängurluse üle põrkub vastu kindlat müüri - "aga tänu sellele me valdame keelt täiesti vabalt".

Tegin ühe pildi, kus 1/3 aknast (või seinast) pildile ei mahtunudki. Selle klaasi taga on köök. Minu lemmikkoht selles majas!
Tagasi jõudsime juba pühapäeva sees. Küll on ikka ilus see jaanieelne aeg - pimedaks ei lähe kohe üldse!


Kommentaare ei ole: