Kanuutamas

Õhtul võtsime ette väikese kanuumatka.

Sain lähema võttega natuke parema pildi kollasest võhumõõgast. Ta alles alustab õitsemist. Täies õieehtes on ta tavaliselt jaanipäeva paiku. Kuna tuul oli väga tugev ja külm, otsustasime seekord jõe pealt pöörata hoopis harukraavile. Veetase on kõrge ja saime üsna kaugele sõita. Lõpuks oli kanuu harukraavi põhjas kinni ja seal meie seiklusrikas "merereis" toppama jäi. Kraav oli nii kitsas ka, et kanuu ümber pööramine ei tulnud kõne alla. Nii tuligi üsna tükk maad tagurpidi sõuda.

Mis elukad need siis on? Konnad? "Päris konnal neli jalga, sellel ainult saba on"... nagu üks laulusalm ütleb. Ja neid sabaga täppe oli ikka väga palju!

Mõtlesin tükk aega, et miski vahva lugu oli täna veel, aga no ei tulnud meelde. Lõpuks ikka sain mõttel sabast kinni. Sõitsime Nõiakaevult tagasi koju ja järsku näeme ühte väikest loomakest tee peal. Ma ei pööranud talle esialgu eriti tähelepanu. Kuna sealsamas oli Ave maja, siis arvasin, et ju see on tema noor kass. Aga siis selgus, et see on üks ütlemata rumal loomalaps, nimelt hallis titekarvas rebasekutsikas. Pidime auto peaaegu seisma pidurdama, enne kui ta metsa silgata otsustas. Selle uudistamise juures ununes muidugi fotokas sootuks.

Soode inventuuri tehes oli Arne tänane saak üks väga vana (üks külg valgeks pleekinud) põdrasarv. Niru ta küll on, aga teinekord on mõnele uksele just sellist käepidet tarvis. Mina poleks seda küll märganud. Olen suuremastki sarvest rahumeeli mööda kõndinud. Kui ikka ei oska vaadata, siis ei näe ka.

Homme tuleb kahjuks tööle minna. Käskkirjaga katkestati mu korraline puhkus kaheks päevaks: homme inglise keele eksam ja ülehomme õppenõukogu.