Kunagi sai ühele kruusahunniku põhjale rajatud selline veidravõitu peenar või õigemini peenarde pere. Seal kasvasid erinevad suvikud. Aga siis hakkasid probleemid: läbi kruusa hakkasid kasvama paiselehed, osjad, ohakad, orasheinad. Masendav! Eelmisel aastal polnud seal peale mitmeaastaseks osutunud päevakübarate ja umbrohu mitte midagi.
Sel kevadel istutasin mõnesse osasse püsikuid. Selle tööga on vaja veel pikkamisi jätkata.
Edasi on pildid kolmest Imepeenra osast. Kolmes kasvavad päevakübarad, kolm on tühjad ja ühes vist ka üks-kaks päevakübarat. Ei julge midagi lubada, kuid äkki ikka saan sel suvel isegi Imepeenra jälle selliseks, nagu ta oma algusaastatel oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar