Täna saab viis aastat isa surmast.
Selle päeva hommikul läkin haiglasse isa külastama. Isa oma palatis ei olnud. Oli viidud tagasi intensiivi. Läksin sinna. Intensiivpalatis oli õde. Küsisin, kas arstiga ka rääkida saaks. Kadus õde ja tükk aega ei ilmunud ühtegi arsti.
Nii palju Peda-aegsetest meditsiiniõpingutest ikka kasu oli, et nende aparaatide näitusid lugeda oskasin ja need näitasid, et asi on halb. Väga halb.
Lõpuks tuli raviarst. Küsisin otse, et kas isa tuleb veel sellest välja. Arst oli ka otsekohene ja ei hakanud keerutama. Ütles, et kui õhtuni vastu peab, on juba hästi... ja palus mul lahkuda. Pidavat mulle kergem olema... Õhtul heliseski kodus telefon...
Isa oli tõeline töönarkomaan. Kuldsete kätega töömees. Karm, kuid õiglane isa mulle ja vennale.
Hea abikaasa meie emale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar