Ei jäänudki siis üle muud, kui tuli otsida neile ülekasvanud taimedele uus plats.
Ühel suvel oli terrassi serva rajatud suvikutele peenrake selle mõttega, et muruniidukiga müüri äärest peensusteni niita ju ei saa. Olgu siis lilled. Eelmisel suvel aga tegemata see peenrake jäigi..
Ega siis muud - labidas kätte ja jälle kaevama. Nüüd on terrassi servas sellised lilled. (Nime ei mäleta, kuna seemnepakk on ammu kadunud.)
Paja puhul on omadus vett pidada ülimalt tervitatav nähe juhul, kui ta peab esinema veeanuma rollis. Meil aga on ta kutsutud ja seatud lillepotti mängima. No ja mis siis juhtus? Nagu pildilt näha, on võõrasemad vastupidiselt rõdukasti sugulastele sellised ütlemata nirud. Põhjus selline proosaline: nad on uppunud. Vihma muudkui kallab ja kallab, mina ka kallan pajast liigset vett ära, aga ju ma seda ikka vähe olen teha jõudnud...
Ei siis muud, kui nirud taimed välja, lirtsuv - märg muld sama teed. Paja põhja ladusin paraja kihi paetükke. Noh, et filtriks või nii.
Peale kompostmulda ja taimed kasvama. Vot nii!
Vahepeal tegin pildi ka sellistest väikestest lilledest, mille nimi samuti koos seemnepaki kadumisega ära kaduma läks. Võrsuvad kenasti ja loodetavasti pakuvad nad suve keskel kena vaatepilti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar