Rohisin sibula- ja hernepeenart. No ma ei tea, kas herned tuleb tõesti maha panna nii, et neil millimeetritki vahet ei jääks? Igatahes idanemise protsent on allpool igasugust arvestust :(
Olgu sellega, kuidas on, aga ma otsustasin, et iga kord, kui rohimise ette võtan, kaevan ühtlasi läbi ka peenarde vahed. Kas saan lahti sellest piimohakast või ei saa??? Nojah ja valmis ma selle tööga täna ei saanudki.
Siis vaatasin, et see püsilillepeenar kuuri ees - see nuhtluste nuhtlus, tema vaja läbi kaevata. Ja kes see oli, kes taimed nii lähestikku isutanud on? Nüüd ei pääse kuidagi mullale ligi. Ja loota, et tihedalt lillepuhmastega kaetud peenral umbrohtu ei kasva - no see on ja jääb vaid lootuseks. Kasvavad ja oi, kuidas kasvavad!
Noh, aga läbi ma selle peenra kaevasin!
Õitsema hakkab üks minu lemmikutest - sinine väikeseõieline iiris.
No mida ma selle püsikupeenraga küll peale pean hakkama, mitte ei oska välja mõelda, aga rahul ma temaga ei ole. Praegu jah, kui õitsevad lupiinid, siis on enam-vähem OK, aga hiljem pakuvad õieilu ainult kingalilled. Aga need lilled mulle ei meeldi sel proosalisel põhjusel, et kui hakkab õitsema kingalill, siis pole sügis ka enam kaugel.Nende kingalilledega saab muideks väga huvitava heki kujundada. Kui tema varsi kärpida poole lühemaks (ilmtingimata enne jaanipäeva), siis moodustub selline tihe põõsas, millel on hulgaliselt õisikuid, kuigi need on nüüd muidugi tunduvalt väiksemad kui pikal ja omatahtsi kasvada saanud taimel oleksid olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar