Läbi sai...

...üks kahest hullumeelsest nädalast. Teine veel ees.

Mu sõbrad teavad, et mulle meeldivad igasugused "kulinad": kõrvarõngad - lihtsad, aga see-eest originaalsed.

Homme on üks kole tihe päev ees ootamas.
Linna tuleb minna. Mul pole mitte midagi jalga panna! Pontsu on mu suvekingad pintslisse pistnud. Eurosid on ka vaja.
Ja siis kohvrit pakkima! Läpaka võtan reisile ikkagi kaasa. Fotoka mälukaart on küll suur, aga parem laen pildid kohe arvutisse. Võib-olla teen isegi kaustad eri päevade kohta. Ja reisipäevikut saan ju kirjutada ka internetita. Eks pärast ole aega Wordi failist copy-paste teha.

Võib-olla reisilt tagasi tulles suudan asjale positiivselt tagasi vaadata. Praegu küll mitte. Oleks ometi juba 24. oktoober ja me tagasi kodus!

Kõikse hullem on see, et seni on meile alati lennujaama vastu tuldud. Nüüd peame Portost omal käel bussiga kas Viseusse või ühte teise kohta (nime ei mäleta peast) sõitma. Alles seal kohtume Susanaga. Ja talle tuleb helistada. Teades eri rahvuste ja keelte puhul häälduste erinevust, võib telefonis inimesest aru saamine olla suht keeruline. Ja Balkani poolsaare rahvad ei ole millegipärast erilised inglise keele rääkijad. Meie Stephanie puhul on ju kuulda see häälduse värk.

Meie direktor teab, kui väga ma selle reisi pärast pabistan. Eks tema on ju ka meie pärast mures. Palus, et ma iga päev temaga ühendust võtaks. Kui internetti pole ja meili saata ei saa, siis helistada ju ometi on võimalik.

Vaatasime oma mõisamajas ringi. Nüüd, mil meile nii vajalik Mõisakoolide Ühenduse projekt volikogus kenasti-lahkesti maha hääletati - kas jätkub veel motivatsiooni edasi minekuks??? Millegipärast vaadatakse selle küsimuse puhul kohe minu poole... No ja kui palju ühel löödud kaardil seda motivatsiooni siis peaks olema? Tartust Arduni arutasime, mida kõike võiks teha ja peaks tegema. Nüüd aga: unustame ära, midagi pole räägitud!