Tänased toimetused

Hommikul sai natuke arvutiekraani põrnitsetud. No aga kui ikka vaimu peal pole (on teine teadmata suunas jalga lasknud), siis ei tee ka midagi.

Seega - õue! Vihma ei saja, tuul pole ka just märkimisväärne. Nii et: marss, marss!

Kirikuõpetaja ei pidavat ühte ja sama jutlust kaks korda pidama. Aiapidajal /aiaomanikul see asi nii ei käi. Täna siis lehtede riisumise kolmas raund. Seekord tundub, et töö ei olegi selline mõttetu rabelemise laadi - puud on nüüd juba enam-vähem raagus ja need üksikud lehekesed, mis veel maha pudenevad, need enam suurt ei morjenda.

Pea kohal lendavad luigeparved. Ikka üks parv teise järel. taevavõlv on nende kurblikku kluutamist täis. Ilm on nii hall, et ma mitte ei üritanudki neid luikesid pildile püüda. Mulle ei meeldi see sügisene rändeaeg. See on nii kurb... Üks parv lendas väga madalalt. Vaatasin üht lindu, teist ja kolmandatki ning mõtlesin, kas tema või tema või siis hoopis tema - kas nad ikka tulevad kevadel tagasi. Või on see nende viimane pikem maine teekond.

Postkastist leidsin tuttava inimese saadetud provokatiivse kirja. Oi, ma viskaks teda mingi raske asjaga, kui seda läbi interneti teha saaks!!!!! Ta andis omast arust head nõu, et mul tuleks vaim valmis panna, oma nägemus valmis kirjutada ning kandideerida järgmisel suvel ühe Eestimaa kooli direktori ametikohale. Ei noh! Tore jah! Ei tea, mistarvis mina peaksin see loll olema, kes sinna dzotile viskub! Jääb ära! Kõige olulisem vastuargument on see, et ma ei kavatse elukohta muuta. Otsigu mõni teine, kes sellisele libedale teele on nõus astuma.

Kell on varsti kaks. Kõigest. Aga käel on villid katki nühitud (Siidikäsi sihuke!) ja mul on villand! Nüüd üks tass kanget kohvi ja võin jälle koolitöö asju ajama hakata. Nende virn on masendavalt kõrge :(

"Aruanne":

Köögi akna alt hostade lehed koristatud, muru riisutud.

Kõnniteede vaheline murulapp maja ees riisutud.

Auto platsi ja väikese aiamaa vaheline muru riisutud.

Poisid aitasid lehed kompostihunnikusse vedada.

Redelid maja najalt maha võetud ja küüni alla veetud.

Olles iseendaga ülemat nõu pidanud, sai puhtaks riisutud ka kasvuhoone ja kõnniteede vaheline murulapike. Vähe küll, aga mis sellest! Kes piskut ei oska hinnata, ei pea lugu ka suurest. Vot! Ennast tuleb ju kuidagi õigustada :)

Vahtra tüvel vudib puukoristaja ning piilub koorepragudesse. Rasvatihased koputavad aknaraamile... On hilissügis....