pühapäev, 4. oktoober 2009

Tormise pühapäeva hommik

Käisime kutsikaga hommikusel reidil. Heinassoo - poolse osa jõudsime läbi jalutada, siis hakkas taas külma vihma rabistama. Aga reidi muljed on sellised:
Öösel sadas väga tugevasti. Selle kinnituseks on häälekas veekohin jõel. Normaalset vihmasadu ei kuule isegi öövaikuses. Pole meil ju võimendina toimivat plekk-katust. Täna öösel aga ajas vihmakohin üles. Ja katusel käis selline tramburai, et anna aga olla!

Nukrad sügisvärvid looduses. Tegelikult tuleks nende meiepoolsel kaldal kasvavate pajudega midagi ette võtta, aga no kuidagi ei viitsi seal ligelibedal järsul jõekaldal ukerdada. ja mehi ka ei usalda praegu sellel tööle saata - nemad ju veel hooletumad selles libeduses.

Jõel oli hämmastavalt rohkearvuline sinikaelpartide parv, aga kui otsisin sobivaimat kohta pildistamiseks, otsustasid nad minema lennata. Ja üle sünkhalli taeva kaikus hanede hõikeid. See rändele siirduvate lindude hääl teeb meele nii kurvaks. On alati teinud. Lapsest saati. Veel eile olid uue pargi noored haavad ilusad kollased. Täna hommikul aga sellised. Öine torm on neid karmilt kohelnud. Masendav... Selle eest, et meie laiuskraadil ei ohusta meid ei tsunaamid, maavärinad ega vulkaanipursked, tuleb meil ikkagi lõivu maksta. Ja selleks on vähemalt minu arvates elu aastas seitse kuud raagus seisvate puude all. Tee pealt on vesi kohinal meie parki voolanud. Murul on sõna tõsises mõttes porilomp. Mõnikord kevadise suurvee ajal on konnad leidnud, et siin on täitsa tasemel kudemispaik. Ainsad värvikillukesed nukras sügishommikus. Vahtrate ilus rüü on juba õige viledaks kulunud. Sarapuud on küll veel ilusad kollased, kuid kauaks sedagi enam. Veel eile hõiskasin, et sel aastal ei olegi kolletamispäeval mets raagus. Täna on pilt hoopis teine ja karta on, et kõik siin looduses käib ikka endiselt oma kindlat sissetallatud rada mööda.

No ei meeldi mulle sügis. Kohe üldse mitte! Nüüd saabub aeg, mil tuleb omale leida huvipakkuvat tegevust kas kodus või kodust väljas, et veidikenegi edasi lükata, pehmendada saabuva kaamose mõju.

Muideks, järjest enam hakkab mulle tunduma, et vähemalt mu vanemast pojast on saanud täiskasvanud inimene. Tema vaated ja suhtumised on väga tõsiselt muutunud. Ükspäev tuli ta lagedale jutuga, et mul oleks tagumine aeg hakata jälle oma huvialadega tegelema, rohkem kodust väljas käima ja "käskis" hakata elu nautima. Põhjendas veel, et see aeg on möödas, kus tuli mõelda vaid laste heaolule ennast sealjuures täiesti ära unustades. Hmm! Mõtlema pani see jutt...

Tegin ära vajalikud sissekanded kooli e-kroonikasse.

Kommentaare ei ole: