Puhkuse neljas päev

Hakkab vist jälle soojemaks minema, igal juhul öösel tuli aken lahti teha, et magada saaks. Nüüd, hommikul raadio ilmateade ütleski, et Tallinnas on varahommikul 14 kraadisooja.

Vaatasin saadet "Õhtusöök viiele", kus külalisi kostitas Katrin Karisma. Ta tegi ringkäigu oma kaunis kodukohas.
Nii tore oli vaadata lapsepõlve suvede juurde kuulunud kohti! Treppoja, suured männimetsad, Klooga - Ranna raudteejaam, rand ise. Kõik asjad on omavahel seoses. Aastate eest vähendati hullumoodi rongiliiklust liinil Tallinn - Klooga-Ranna, nüüd kurdetakse, et rand on tühi. Ometi oli aeg, mil see rand oli nii rahvast täis, et keset päeva randa tulles liivale siruli viskamise ruumi küll polnud. Soodsa tuule puhul oli vesi Klooga lahes supp-soe. Saates näidati ühte rannapaviljoni. Aga neid oli seal kunagi palju. Lisaks rannarestoran. Kõikide juures lookles pikk-pikk saba. Mängiti sulgpalli, võrkpalli, käidi jooksmas. Vetelpääste tegutses. Randa jälgiti tornist, poidest väljaspool tiirutas meeskond vetelpäästepaadil. See "minu aeg" jäi eelmise sajandi seitsmekümnendate teise, kaheksakümnendate esimesse poolde.
Nüüd on liivarand uskumatult rohtu kasvanud ja inimtühi. Ometi on/oli (ei tea, pole ammu seal käinud) metsaalune täis pikitud suvilaid. Kas need majad on praegu tühjad? Kas inimesed oleksid paremate olude korral tahtnud need suvilad aastaringselt elamiskõlblikeks kohendada? Ei tea. Kuhu on kõik inimesed kadunud? Elektrirong sõidab uuemal ajal kolme vaguniga, vanasti oli kuus vagunit ja kõik pilgeni täis nii hommikul kui ka õhtul. Kui kooliajal suuskade ja pungil koolikotiga ennast rongi tamburisse õnnestus suruda, siis mõni tädikene ikka leidus, kes "kooliõpilastest huligaanide" peale koledasti pahandas. Suuskade koolis hoidmise kommet siis polnud, sest suusad panime alla ka väljaspool kehalise kasvatuse tunni "sundust".
Aga tore siiski, et Kloogaranna - Treppoja kant päriselt välja pole surnud, et sinna isegi uusi maju on hakatud ehitama!

Looduskalendri kaamera Klaara ja Klausi pesas võib selleks kevadeks lõpetada. Ainasana elujõuliseks kasvanud kakupoju tukkus veel eile hommiku pesanurgas. Varem olen näinud teda ka pesasuul istumas, aga täna hommikul on pesa tühi. Kord juba pesast lahkunud kakupoeg pessa tagasi ei tule. Tuult tiibadesse, kakupoeg!

Tänased tööd:
Päeva esimene pool kulus ära kasvuhoones. Jälle rohisin! Kastsin hästi põhjalikult, väetasin.
Sidusin viinamarjavääte üles. Viinamari sätib ennast õitsema!
Tomatid 10. juuni seisuga: õitsevad, väiksed viljad on ka küljes. Lehekaenlast ajavad hullult kiiresti uusi võsusid - muudkui korrasta neid.Kasvuhoonekurk on selline igerik alles. Ette ei kasvatanud, pistsin seemned otse kasvumaja mulda.Kunagi kevadepoole olin väga üllatunud, et meie eelmise suve kurk on seemneid andnud. Nojah, eks need üllatust põhjustanud taimehakatised olid tol ajal sellise idulehestaadiumis tited. Istutasin nad teise kohta, sinna, kuhu kurgid plaanisin külvata. Üks taim tuli hiljem maa seest välja. Siis selgus tõsiasi, et see ei ole teps mitte kurgitaim, vaid hoopis päevalill! Kust sihvkad kasvuhoonesse said? Arvata võib, et see küsimus tuleb esitada tihastele. Kuidas nad aga talvel toidulaualt haaratud toidupalaga kasvuhoonesse said??? Kas tõesti lume raskuse all purunenud katuseosast? Sellisel juhul tekib küsimus, miks olid need sihvkad just seal, kus mullu kurgid kasvasid ja mitte kuskil mujal? Aiakoomika meite moodi...
Siin siis üks nendest "kurkidest". Nagu ma kuskil eespool mainisin, on meie aias seda betoonilaadset mulda äärmiselt raske rohida. Ainult vihmamärg muld on väheke pehmem.

Nojah, nüüd see muld on pehme. Kiikasin üsna pahuralt kahe porgandipeenra poole... Porgandeid polnud näha... Umbrohi oli üsna nähtav. Läksin siis külg ees ja vastumeelselt neid peenraid rohima. Aga .... küll on kärss kärnas, küll on maa külmunud... Noh, igal juhul pärast kahetsusväärselt lühikese jupi rohimist (umbes 2m) andsin loobumisvõidu ... sääskedele. Nad, saadanad, tahavad inimeselooma elusast peast nahka panna!

Puhkuse kolmas päev

Esimese asjana: tuli kaminasse - suvi missugune:)
Mõned pildid ka:
Naadipeenar oma praeguses lopsakuses: Naadipeenra iirised:Tänane töö. Pika peenra servast lõikan mätta välja. Et oleks parem kurjameid ohjata ning et muruniiduk pooli lillelehti ära ei hekseldaks.
Pikk peenar (48 sammu pikk) sai lõunaks korrastatud.

Puhkuse teine päev

Sajab. Tuul on ka üsna tugev.

Tuleb kaubareis. Vaja on päevavarju terrassile. Päevavarju puudumine ongi põhjus, miks ma ei saa õiget puhkusetunnet kätte - ma ei saa terrassil istuda ning näputööd teha. Ja päevavari on alati ka mõisapäeval kaasas olnud. Kudamoodu seda "arveraamatut" seal vihma käes täidetakse - ikka läheb katust pea kohale vaja. Meie mõisas on vastuvõtt väravas. Tean, et meie külalistele on see väga hea mulje jätnud. Eelmisel suvel, kui kolleegidega mööda mõisaid tuuritasime, saime enda jaoks hea tagasiside, et me oleme oma külaliste jaoks hea lahenduse leidnud.

Plaanisime sõita Raplasse. Viljandi maanteele jõudes selgus, et tee on kinni. Ümbersõitudega jantida ei tahtnud ja nii keerasime hoopis Kohila peale. Seal muidugi sõidu peaeesmärgiks olnud päevavarju müügil ei olnud. Küll aga astusin sisse lasteaeda lootuses juhatajat tema tänasel sünnipäeval õnnitleda. Kahjuks oli ta ära nõupidamisel. Vanad olijad tundsid mind. Kes kohe, kes natuke aega takseerides. Piinlik küll, aga ma ühte inimest küll ära ei tundnud. Ta ütles, et olime isegi ühes paraadnas elanud (?!?)

Ilkusime natuke aega meie kõigi "kõrge vanuse" teemal ja siis jätsin endised kolleegid lapsi lõunasöögiks ette valmistama.

Lõpuks saime päevavarju kätte. Laagri Maksimarketist. Tükil ajal on peas tiirutanud mõte, et välisukse juurde oleks midagi vaja. Mis see "midagi" olema peaks, seda ei osanud välja raalida. Aga kui mõte on, siis tuleb see teoks teha, eriti veel siis, kui teisel inimesel on ka üks peaaegu analoogne mõte. Nii ka seekord - kaks pead on ikka poole rohkem kui üks pea. Ja nüüd on meil selline ummamuudu ampliraagendus. Minu meelest väga lahe! Igatahes kellelgi teisel sellist ei ole.

Naadipeenar sai rohitud. Tegelikult küll läbi kaevatud. See ju ainumas moodus naadijuurte püüdmiseks. Istutasin paar puhmast sinna peenrasse juurde ka, kuigi pole enam miski istutamise aeg. Noh, olgu sellega, kuidas on, aga vähemasti ei kuulu sellesse peenrasse enam ühtegi suvikut. Mis oli ka taotluseks.

Puhkuse esimene päev

Kuidas siis puhkamine edeneb?
Mõnusasti! Koduselt! Päikeseliselt! Soojalt! Ehhee! Puhkaja elu on lust ja lillepidu :)

• Nagu eelpool juba mainitud, jäime mesilassülemist ilma.
• 30 kurgitaime avamaale istutatud.
• Kuuris puid laotud.
• Veidi lilli kastetud.
• Varahommikul inglise keele tööplaanide põhjad tehtud.
• Viinamarjal õisikuteta võrsed tagasi lõigatud.
• Uues pargis noorte haabade võrad "korrale kutsutud".
• Saunale kolm ringi peale tehtud ja selle tegevuse käigus veidike uut ideed genereeritud :)
• Viimased lillekonteinerid õue taritud.
• Üritasin porgandipeenart rohida. Betooni ei ole just lihtne rohida. Hapu! Ootame vihma!

Rohelisel elukäsitlusel on omad miinused ka. No kuhu see prügi siis panna tuleb? Keeran vana T-särgi sisse? Eh? Selleks ju ometigi läheb vaja neil killer-kotte! Nii olemegi paaril viimasel poetretil pakkinud ostud vana tava kohaselt kilekotti. Nokk kinni, saba lahti.

Linavästrikel on praegu tuline kiire - tuleb ju pidevalt näljasele pisiperele maiuspalasid otsida. Olin täna ühe sellise linnuga päris hädas! Endal nokk mutukaid ja ussikesi pungil täis, aga ikka veel sibab mööda muru, ilmselt lootuses leida veel mõni paluke. Oi, ma oleksin tahtnud näha, kuidas selle täisnokaga uusi siplasi püütakse! Nii ta siis sibas ja ma pidin muudkui jälgima, et hulljulgele linnule viimati peale ei astu. Siis aga tuli Potsu. Tema peab meil aias linnuhordide seas korrapidaja ametit. Niipea kui linavästrik koera nägi, nii ta minema lendas. Koer ei ole ikka nii usaldusväärne kui inimene.

Sülem kahjumis

Mesilaste hingeelu tundev inimene laabib kuskil Kadja küla kandis mööda sood ning nuumab parme, meie peame siin mesilastega jantima.

Huvitav, et maja juurde polnud midagi kuulda, aga kui läksin kuurirõdule lillekaste kastma, kuulsin valju suminat ning ohhoo - nägin suurt mesilaste parve ühe koha peal lendlemas. Kahjuks olid nad üle marjapõõsaste lennanud ning tantsisid suure lageda murulapi kohal. Kutsusin poisid ka vaatama, et mis siis nüüd nende elukatega teha tuleks... Tõin igaks juhuks sülemikasti ka kohale, et äkki nad võtavad vaevaks ise sinna sisse ronida (kärjest peaks ju ometi meelõhna tulema). Kahjuks olid mesilastel omad plaanid - nad võtsid suuna meie metsa poole. Tea, kes nad sealt üles leida suudaks ja kas nad üldse metsas peatusidki - panid äkki joonelt Oru poole. Jube kahju! Meil ju suur mesikapõld üle tee mumme ootamas.

Üks ideehakatus

Oleme tükil ajal mõelnud, et lõkkease tuleks ümber korraldada, aga mõtteks see jäänud ongi.

Nüüd leidsin veebis koduteemalisi ajakirju sirvides sellise pildi.

Äkki saaks sellest näidisest lähtuvalt midagi aretada?

Pilt on pärit siit.

Ei saa käima

Selle puhkuse algusega on nagu vana logu muruniidukiga: muudkui tõmba ja tõmba, et kas tross puruks, aga no ei lähe käima. Mootor on ilmselt külm! Kuigi on juuni algus (AL-GUS, mitte lõpp, vot see on see trükkimise ajal muule mõtlemine ning hiljem diagonaalis lugemine - tulevadki valed sõnad sisse), näitas termomeeter eile päise päeva ajal ei rohkem ega vähem kui kaheksa kraadi. Vaatasin kohe mitu korda, aga no ei saanud 18 kraadi kuidagi välja valetada. Kole külm suve algus! Ja tuul oli ka lõikavalt külm.
Seega: kui mootor magab, siis magagu! Natuke muretsesin üheksandike eesti keele eksami pärast (mitte, et keegi kahe saaks, vaid et keegi tubli liigse pabistamise pärast viit maha ei mängiks); rohisin kasvuhoonet (küll on nüüd palju ruumi kõnniteedel, taimed ju kooliaia peenardes); lõpuks (lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise) hakkasin uusi ja seekord väga korralikke 5. ja 6. klassi loodusõpetuse tööplaane tegema. Viienda klassi oma on täiesti valmis, kuuenda oma tahab täna õhtul lõpetamist (ei viitsinud tööd teha suisa uneajast). Ahjaa! 5. ja 6. klassi eesti keele tööplaanid on ka korras. Nüüd veel inglise keele plaanid üle vaadata ja siis võin tõesti suveks jalad seinale visata ja töö peale mitte mõelda. Nojah, tegelikult ma seda viimast lauset ise küll ei usu, aga ilus lause sai teine ikkagi.

Sünnipäevalast täna kodus polegi. Sai teine sõpradelt kingiks kontserdile sõidu. Tulevad alles pärastlõunal. Aga tordi teen hommikul valmis ning eks kartulisalat ja grillistaff kuuluvad ka tänase õhtusöögi juurde.

Nüüd on sünnipäevalaps kodus. Süda valutas koledasti. Autotäis noori jõhkra liikluse sees. Nad on küll asjalikud, kuid mõni teine ei pruugi nii asjalik olla. Mäletan, kui mulle autokoolis sõiduõpetaja ütles, et sõita tuleb arvestusega, et sina üksi tead midagi liikluseeskirjadest, teised kõik on kui vasikad karjamaal. Ühesõnaga: autojuhil peab silmi ja tähelepanu jätkuma kõikjale ja igaks sekundiks.

Ilmselt oli murest ajendatud ka unenägu, mille peale hommikul üles ärkasin.
Olin nimelt autoroolis. Üksi, nagu tavaliselt. Sisenesin laugesse vasakkurvi. Jõudsin märgata, et vastassuunast tulev auto ei võta tema jaoks paremkurvi välja ja kihutab otse. Ja otse minu autole küljelt sisse. Järgmine hetk oli minge kõrge lend autost välja (turvavöö oli küll kinni olnud). Lennu lõppu ei näinud. Enne ärkasin üles... Ja katsu siis sellise unenäo järel noori koju oodata!

2. juuni aias

Istutasin suvelilli. Ülejäänud taimed lähevad kooli juurde. Kes need küll peenrasse istutada jõuab?

Väike pooppuu õitseb. See puu on ilmselt pihlaka sugulane - õisik kangesti pihlaka õisiku sarnane.
Kevadel haukasin omast arust suht väikesi jupikesi emapuhmikute küljest. Nüüd on terrassi ees sellised suured hostapuhmad. Sama emataime küljest haugatud taimejupp varjulises nurgas - hoopis teistsuguse lehega.

Ilus esmaspäev Paunkülas

Kose ja Kõue valla koolidele ning lasteaedadele korraldatud üritus "Teeme head" oli üks ütlemata vahva üritus. Lapsed said kindlasti hästi palju põnevaid ning ka väga kasulikke teadmisi juurde. Olen eriti vaimustuses kiirabibrigaadi tööst: lapsed said ise lahases käsi-jalgu siduda, kopse ventileerida, südamemassaaži teha ning südant kuulata (nuku peal muidugi) ning kaelalahast paigaldada. Lapsed olid väga hakkamist täis!
Meile esines Ott Lepland. Ta jagas fännidele ka autogramme. Lapsed seisid kannatlikult pikas järjekorras (Seda "sabatamist" vaadates tuli kohe õnnis nõukaaeg meelde).
Pildid üritusest asuvad siin.

Ja mitte vähem tähtis pole asjaolu, et meil vedas ilmaga. Üle tüki aja jälle mõnus suvesoe ilm!
Homseks oleks ka väga vaja head vihmavaba päeva!

Maikuu viimane pühapäev

• Oleme kenasti graafikus - puud said maikuu sees saetud! Lõhkumise ja ladumisega on rohkem tegemist, need tööd lükkuvad paratamatult jupike edasi.
• Riputasin lobeeliapotid kuurirõdul oma kohtadele - las harjuvad tuule ja jahedama ilmaga. Kui õhtul väga külmaks läheb, tõstan nad kasvuhoonesse tagasi.
• Kurgid viisin toast aknalaualt kasvuhoonesse. Taimed oleks vaja juba avamaale istutada, aga kole külm on ikka veel - ei julge ka katteloori all neid ilma kätte jätta.

Küll on lugu! Puhkus on algamas ja hädasti oleks vaja terrassile päevavarju, aga mida pole, seda pole. Noh, eks on ju kah, aga pakutud kahest artiklist ei sobi kumbki. Üks on selline väike ning kipakas ja selline pluti-pluti mustriga, teine jällegi 3m diameetriga. Võib-olla selle laimirohelise värviga suudaks ehk kuidagi harjuda, aga 3m on meie terassile ikka liig mis liig. Samahästi võiks kogu terrassile katuse peale ehitada. Vaja veel veidi ringi vaadata!

Maikuu viimane laupäev

Eile õhtul asusin Imepeenras tegutsema, aga ega suurt ei jõudnud, sest läksime küladeseltsi kodulehe reklaami peale Tammikusse. Sealsest üritusest on lugeda siin.

Laupäeval asusime varahommikul õues tööle, sest ilmateade ähvardas tänaseks laussadu. Käsile sai võetud suure pargi niitmine ja muidugi Imepeenar.

Hurraa! Imepeenar on komplekteeritud! Kõigis 10 sektoris on püsikud.Ühes sektoris on veidi taimi juurde vaja.

Nädalavahetusele vastu

Õppeaasta eelviimane nädal sai läbi. Nüüd veel see viimane nädal vastu pidada ning algabki suvevaheaeg! Hästi kiiresti läks see aasta.

Kui nüüd vaid see ilm nädalavahetusel normaalne oleks ning kõik tegemist ja tegijat ootavad tööd tehtud saaks! Ilm on meil ikka muutlik küll - alles see oli, kui lahti olid kõik aknad ja uksed. Nüüd aga tuleb aeg-ajalt maja isegi kütta.

Mis siis plaanis on?
Imepeenras veel kolm sektorit korrastada ning taimed peale istutada. Kui plaan õnnestub, siis saavad kõikidesse sektoritesse püsililled. Selle arvelt võidaks üks teine aed, mis suvelillede taimekesi ootab.
"Heinamaad" üle niita.
Viimased puud saagida.
Puud lõhkuda ja riita laduda.

Rohkem igaks juhuks plaani ei võta.

Hakkame otsi koomale tõmbama

Panime täna oma klassi õppeaastale punkti. Aitäh lastele, muusikaõpetajale ning lastevanematele, kes aitasid kostüüme valmistada ning tõid head-paremat peolaulale.
Mõned pildid meie peost on siin. Aru ma ei saa, miks vana fotokaga tubased pildid sellised kollased tulid!

Mõned pildid uuest pargist

Männid on kasvamisel hea hoo sisse saanud. Mõnel männil on pikad kasvud, mõnel jälle uhked isasõied pilku püüdmas. Oh üllatust - metsmaasikas õitseb! Kui nüüd vaid öökülmasid ei tuleks!

Ojamõõla kellukesed kumisemas kevade lõppemise meloodiat.

Päikeseline, kuid jahe

Hommik tervitas meid päikesega. Ust paotades tuli aga tõdeda, et õhk on ikkagi külm. Näis, mis sellisel puhul päeva jooksul juhtub - maikuu lõpp ju ikkagi ning päike suviselt kuum.

Päeva jooksul läks ilm talutavalt soojaks ning jäi kuni õhtuni päikeseliseks.

• Üks Imepeenra sektor täidetud: sinna istutasin ümber alpi astra.
• Kartul on maha pandud. Ei möödunud poolt tundigi kartulimaal lõpetamisest, kui hakkas sadama. Meil vedas!

Külm on

Uhh, küll on kole, kui õhutemperatuur langeb kolinal tervelt kakskümmend kraadi! Sajab peenikest vihma, tuul puhub puudel lehed pahupidi - ühesõnaga: jälle tavaline niru suusailm.

Plaanisime kartuli maha panna, aga see nali jäi nüüd küll ära.
See-eest käisime Liiva kalmistul. Seal on vist talvine külm veetorustiku ära lõhkunud. Vett polnud ja nii tuli käsi pesta asfaldilohku tekkinud veelombis.

Suvistepüha toimetused

Täna on kardetavasti viimane ilus ja soe päev ning mõneks ajaks asendub suvesoojus kevadise jahedusega. Muideks, toomingavilu jäi tänavu sootuks ära!

Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.

Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.

Jätkub töö Imepeenras.

Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.

Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.

Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!

Tore oli, aga otsa saab

Kopeersin selle karmi tõde kuulutava artikli siia:

Loodus kinkis tänavu suvisteks (nelipühad 23.-25. mai) meile imelised kesksuve soojaga ilmad. Lepituseks pika talve ja jahedana veninud kevade eest tõid lõunatuuled mai esimeses pooles sooja õhku kuni põhjalaiusteni välja, Läämemeremaad on selle päikeselise õhumassi võimu all juba ligi kaks nädalat.

Pühapäeval ilm jaheneb ja sajab vihma. Looduse areng on hüpanud kiirelt juuni alguse aega, mets lehtis mõne päevaga, toomingad, pihlakad, sirelid õitsevad korraga; lilleõite aeg on nii varastel kui hilistel liikidel.

Taimede kasvukiirus püstitab rekordeid: suviviljaorased tärkasid kohati vähem kui nädalaga.

Talvega säilinud taliraps on ammu õites, heinakasv on hoo sisse saanud, pesitsevate lindude toidulaud putukate poolest rikkalik.

Suviselt soojad ilmad kestavad veel nädalavahetuse, siis on arvata Skandinaavialt jaheda õhumassi laienemist ka üle Läänemeremaade. Päevased õhutemperaturid langevad ligi kümne kraadi võrra varasemast allapoole.

Tähelepanuks aiapidajatele: öösel püsib sooja veel üle pluss viie kraadi, kuid selge taeva korral võib paikkonniti halla (temperatuur null kraadi lähedal) teha või tekitada maapinnale külma udu ja kastet.

Nädala esimeses pooles on äikese ja hoovihma võimalus, hiljem üldise jahenemise järel seisab ilm kuivapoolne, sest tulemas on täiskuuaeg.

Puhkajad, hoiduge külmetamast. Paraku jõuab hammustavate putukate hulk kiusama neidki, kes peavad jutte tänavusest sääskede ja kihulaste rohkusest naljaks. Tõehetk saab olema valus.

Artikkel asub siin.

Kodune laupäev koos külalistega

Kõigepealt panen üles Helduri kodulehe lingi. Nii vahva, et ta on paljude katsetuste seast lõpuks leidnud oma niši. See sobib talle ja tooted lähevad aina paremaks! Puidust käsitöö ja talusildid.

Külaliste päev. Häda, kui lapsed suureks kasvavad, siis nad enam kõik korraga ema-isaga reisima ei pääse. Täna olid Mairel-Helduril kaasas pooled lapsed. Auto tagaistmel lihtsalt ei tohi rohkem reisijaid istuda.

Täna hommikul või ehk isegi juba eile õhtul saabus suur rahu hinge. Üle oma varju ei hüppa ikka küll, taha palju tahad, katseta palju katsetad!
Järsku oli mul aega vaikselt toimetada - kuigi kartul pole veel maas ja maad on veel palju kaevata.
Mehed niitsid, mina katkusin niidetud alal neid piikondi, kuhu masinaga ei pääsenud. Oli aega lilli vaadata ja linnulaulu kuulata.
Võib-olla oli asi selles, et viimane tasemetöö sai tehtud, laste laulupäevaks ülesanded täidetud. Võin hakata otsi kokku tõmbama. Klassi õppeaasta lõpupidu veel ees, siis on tõesti kõik. Nojah, paaris eksamikomisjonis ju tuleb ka istuda, aga see ei nõua minupoolseid ettevalmistusi ning ponnistusi.

Mis siis ikkagi saab sellest suurest aiamaast? Kartuli paneme maha just nii suurel alal, kui kaevata jõudsime. Ülejäänud maast sõitis poiss murutraktoriga üle. Seda songin edaspidi vaikselt ja jõudumööda. Aga mis saab edaspidi?

See maa-ala on suht soojas kohas. Ja meil pole mitte ühte ainumast roosi. Äkki teeks rosaariumi? Naersime Mairega, et näe, kõigevägevam oli kiuslik ja lükkas meie "taksomeetrile" uue numbri ette, et äkki oleks nüüd aeg hakata ka endale mõtlema, ennast veidikenegi säästma ja lõpetaks selle hullumeelse sahmimise ja rabelemise ära. Leidsime, et see plaan tasub täpsustamist ja arendamist, plusside ning miinuste kokkuarvamist.


Järgnev osa tänasest päevast on trükitud Wordis. Asi selles, et juba kaks tundi podiseb kagu- ja lõunakaares suur äikesepilv. Igaks juhuks sai elektroonika pistikust välja võetud. Nüüd, kui taevastel lahinguväljadel valitseb vaikus, ei saa ma internetti kätte. Oskajaid momendil käepärast pole ja nii tulebki muidu läbi ajada.
Täna jõudsin oma järjega Imepeenra juurde. Päevakübarad on selleks korraks oma elu ära elanud, peenra sektorid tuleb uuesti komplekteerida. Nagu selgus – iiriste sektoris on veel ruumi maa ja ilm! Aga kui oli võimalus omale jupike iirisetaimest saada, siis polnud ma selleks veel valmis – no polnud ju ettevalmistatud mulda. Nüüd on nii kahju, et tühjaks see osa jääb ka sel suvel.
Küll oli mõnus väljas toimetada! Õhk suvesoe, taevas uhked pilved, mis müdisesid ning podisesid, külast kostumas murutraktorite mürinat. Need on kõik suvehääled, mitte enam kevadehääled. No ja eks ta suvekanti ju pöörabki – homme juba suvistepüha!
Jälle hakkas müristama ja justkui palju lähemal kui enne.

Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.

Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.

Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

Endiselt palav

Ja endiselt maa kaevamine. See võib välja paista juba kümnete hektarite kaevamisena, aga kahjuks (või õnneks) pole me kodused inimesed, vaid üsna tõsiselt oma tööga seotud ning kodus toimetamise aega napib. Hullusti napib. Kuigi jah, täna labidavarre najal end püsti ajades tekkis esimest korda väike uitmõte, et äkki õnnestubki enne maikuu lõppu see va kartul maha panna.

Nojah, aga see maa... Möödunud suvel hoolikalt mitu korda suve jooksul läbi kaevatud ja rohitud peenravahed on praegu erkkollased - meeletult on võilille. Mäletan, kuidas seemned eelmisel suvel lendasid - õhk oli lausa valge. Kuidas aga takistada võililleseemnete levimist, kui nad, saadanad, valmivad ka maha niidetud õisiku küljes?

Korra tekkis mõte, et paneks praeguse suure aiamaa muru (loe: rohumaa) alla? Seda rohumaad on meil niigi hullult palju. Veel juurde? Noh ja kus siis seda potipõllumajandust viljeleda? Selleks tuleks aastaid söötis seisnud tee-äärne põld kõigepealt Roundupiga mürgitada, siis künda, kultiveerida ja ma ei tea, mida imet veel teha. Aga siin tekivad esimesed takistused: ma ei tea meie külas ühtegi tarktorit, millel põllutööagregaadid olemas oleks. Traktor on siinkandis ikka rohkem metsateoks, metsaveoks. Ja mis kõikse jamam - kui kogu selle ettevalmistustöö kulud kokku arvata, on poest kartuli ostmine kordades odavam. Mõtet siis sellel tsirkusel üldse on?

Meite külatelefon on säänne klikiaegne - toimib teine õite aeglaselt. Täna selgus, et too mitme päeva tagune välguga samaaegselt kostunud plaks (mille lööklainet oli tunda) suutis ülejõe külas ka kurja teha. Oli ühte majja sisse löönud. Maja maha ei põlenud, aga eks papi oli jätnud kõik kodutehnika kõigevägevama hooleks. Tollel oli aga niigi palju tegemist ning sedasi kõik see krempel nüüd õhtal ongi. Selle kohta käib hää ütlemine: "Looda Allahi peale, aga kaamel seo kinni". Vot siis inimene vs loodusjõud - enda loodusekrooniks tituleerimine on uhke asi küll, aga kui ikka häda käes, siis on too kroon peas õite uppis ja vesi ahjus...

Kastan õitseb, toomingas lõpetab õitsemist, kirsid õitsevad, esimesed õunapuuõied soojemas aianurgas on end päikese poole sirutanud - kevadest hakkab saama suvi.

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.

Äikest söögi alla ja söögi peale

Oli alles õite hämar, kui taevas podisema hakkas. Vaatasin kella, see näitas poolt nelja. Podises mis ta podises, aga ega ei seganud küll. Aga mida aeg edasi, seda valjemaks see podin muutus. Kell seitse kärgatas kole kange kõu. Lülitasin kilbis elektri välja, tõmbasin kõik juhtmed pistikupesasdest välja ning hakkasin tööle minekuks sättima. Süda valutas koledal kombel. Õnneks ajas äike ka ühe poisi üles. Nüüd võisin südamerahuga tööle sõita. Veerand kaheksaks oli vihasem äike möödas, see-eest oli sadu väga tugev padukas. Muru lainetas kui järv.

Töölt koju jõudes hakkas sama triangel jälle otsast peale. Kell neli oli äike täiesti pea kohal. Välgusähvatuse järel ei olnud enam müristamine, vaid terav plaks, mis tekitas täiesti tuntava lööklaine. Päris õudne tunne oli! Isegi Potsu oli hirmu täis ja istus lausa mulle jalgade peale ja vaatas haleda-küsiva näoga, justkui tahtnuks küsida, et no mis kole asi see nüüd siis on.
Ei mäleta varasematest suvedest, et ühe päeva jookusul kaks-kolm äikesepilve ühe koha pealt üle lähevad.

Muidugi mõista oli mu tore plaan aiamaal kaevamisega jätkata määratud maha kriipsutamisele. Vesi lainetas aiamaalgi. Õnneks oli meespere usinasti puid lõhkunud ja mul oli jälle võimalus puuriitasid mööda turnida.
Natuke sai kasvuhoones rohitud ja üllatusega avastatud, et tomatid õitsevad.

Tigusid on sel kevadel meeletult palju ja nüüd nad õnnetud ronivad lausa mööda majaseina üles. Ju nad kardavad selles liigvees uppumise ohtu. Valge majaseina pealt on neid elukaid hea noppida.

Oi, kuidas tahaks aias toimetada! Kõik on juba nii ilus! Oleme sellised metsaaia tüüpi aiapidajad - selline roheline ja rahulik stiil sobib meie kiire elurütmi ja loodusläheduse taotlusega hästi kokku. Kui vaid selle kartuli ka ükskord maha saaks!

Pühapäevastest tegemistest

Eile õhtul enne südaööd koera õue lastes oli üllatus suur : sajab! Ja kohe suure pladinaga sajab!
Ega`s midagi, kui sajab, siis tulebki parem uni ja meie savikänkrast maa, mis kuivades muutub betoonilaadseks olluseks, vajabki aeg-ajalt niisutamist, et sellest iga sentimeeter sõrmede vahel läbi pudistada.

Varahommik oli meeldivalt soe, aga hullult niiske. Kui oleks baromeeter, küllap see näitaks õhuniiskuseks tervelt 100 %!

Kaevamine on täna tänu öisele sajule tõesti palju edukam! Aga küll on vaev selles niiskes õhus rassida! Ühel hetkel siputas üks õhuke pilvehakatis paar piiska vihma ka alla. Piisad kukkusid seljale ja tegid enam-vähem sama häält, nagu kerisele vett visates kuulda võib :)

Õhk on täis linnulaulu, mesilaste suminat, vahtraõite ja kaskede lõhna.
Kummaline on see kevad oma tulemistega. Ühel ja samal ajal õitsevad nurmenukud, varsakabjad, võililled, kullerkupud, vahtrad ja toomingad.

Äikesefront liikus idast kagusse, sealt lõunasse ning siis meie kohale. Vot see oli äike! Välgusähvatuse järel raksatas kõu pea koheselt. Kui piksepilv enam otse meie kohal polnud ning pilvesaba meile vaid tugevat vihma jagas, paotasin ust - oi, kui jahedaks oli läinud. Aga poole tunni jooksul tuli leitsak tagasi ning hullemana kui enne. Ning taas on ida pool podinat kuulda. Ju millalgi õhtul jõuab meie kohale teinegi äikesepilv.

Aiamaal on seis vesine - peenravahedes läigib vesi, muld on pigem muda kui muld. Pidi see vihm siis nii keset päeva tulema!

Kollaseid võilillevälju vaadates tahaks kangesti veidike võilillemett keeta, aga ajanappus seab omad piirid.

VÕILILLEMESI:

250-300 võililleõit

3/4 l vett

1 kg suhkrut

0,5 tl sidrunhapet

Õied koos roheliste tupsudega pane keedupotti, vala vesi peale ning keeda 20 minutit.

Seejärel kurna vedelik läbi tiheda sõela, lisa suhkur ja sidrunhape.

Keeda hästi tasasel tulel. NB! Kaaneta nõus!

Sega hästi sageli, et mitte öelda "pidevalt".

Keetmise aeg: 1 h

Aiatöine laupäev

Alles see oli, kui meite kandi toomingad polnud seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata. Viimased kuumad päevad on aga toomingad valgetesse õitesse looritanud!
Mis siis tehtud sai?

• veidi puid saetud
• poistel puud lõhutud
• mul need puud laotud
• maad kaevatud ja kaevatud ja kaevatud.... aga .... nojah, tippsibul on nüüd tõesti maha tipitud. Üks peenar! Aga kui seda peenart mõõta, siis on see ikka veidi pikavõitu küll.
• mõned suvikud peenrasse kükitatud

Ja ei midagi enamat! Ahjaa! Ikka muud ka - meie Potsu saab homme aastaseks. Tegin sel puhul ühe küpsisetordi. Põhjus tordi söömiseks ju seegi :)

Nädalavahetuse algus ööbikulaulu ja kaskede lõhnaga

On aasta ilusaim aeg. Päevad on pikad ja päikeselised, isegi veidi liiga kuumad. Kõik kasvab ja puhkeb kuuldava mühinaga. Vahtrad sumisevad, liblikad lendavad. Ööbik ei pea hoo ega hoobi vahet - aina laksutab. Huvitav oleks teada, mida ööbikud üksteisele räägivad. Mõnikord vastatakse liigikaaslasele samade "sõnadega", mõnikord sootuks teistmoodi. Üks ööbik tuli lausa meie õue peale laulma!

Järjekordne ülikiirelt möödunud töönädal on saamas nädalavahetuseks. Vaagisin küll ühtpidi, küll teistpidi, aga lõpuks ikkagi käisin ära Krõõtade taimeüritusel. Kahju, et ma pole saanud töö kõrvalt mahti aeda korda teha - nii ei söandanudki rohevahetusel omale midagi hankida.
Ürituselt sain koju üheksaks. Poole üheteistkümneni toimetasin lillepeenras, edasiseks tegutsemiseks oli juba liiga hämar.
Aga terrassil on üliväga mõnus istuda ning kevadehääli kuulata.

Suviselt soe

Oi, kus nüüd on palavus!
Sellist öösooja pole igal suvelgi mitte! Öö läbi kõik aknad lahti ja ikka palav mis hirmus! Ja ööbikud (kui ma eristamisega ei eksinud, siis kolm isendit) laksutasid juba öösel kell kolm.

Ja kõik on nii värske ning heleroheline! Imeilus!

Ilm on ilus

Tänavu kevadel kipub olema niimoodi, et hommikul aknast päikese nägemist tuleb lugeda erakordseks sündmuseks. Tänane hommik jälle selline erakordne. Ehk tuleb ka normaalsel hulgal soojakraade.

Eile Kolu poe vastas aiamaal värskeid kartulivagusid nähes tekkis natuke nagu lootusetuse tunne, et meie ei jõua kohe kuidagi. Eks muidugi on asi ju ka selles, et seekord on kaevamine palju laiemalt ette võetud, aga..... maasikamaa kaevamisega tuleb ju samuti kiirustada, sest kui taimed õitsema hakkavad, siis.... ega ei raatsi ju neid siis enam välja kaksata... Nokk kinni, saba lahti... Aga poisse ei või kaevama lasta - umbrohujuurikad peavad selle peale vaid peenikest naeru ja kasvavad mühinal edasi.

Kole on vaadata poolde masti tõmmatud riigilippu... Elu on karm... Kaastunne lähedastele, kaastunne kolleegidele!

Väikesel aiamaal on kõik külvid tehtud. Vabad on veel kaks peenart avamaakurkide tarvis. Eile tegin osades kurgipottides korduskülvi. Ega ikka alati mullune seeme idane, tarvis uut ja värsket seemet kasutada.

Õue peal jalutades jäi teele ette nurmenukupuhmas, mis end meie nn muru sees õite mugavasti tunneb.

Aga tegelikult läksin hoopiski varsakapjade elu-olu vaatama. Mõnulevad teised kenasti jõe kaldaveeru mudas ja sätivad end juba õitselegi.

Pühapäev

Eile hilisõhtul, kui väljas oli juba pime, kuulsin lõpuks ära ka ööbiku.
Mõisa pool huikas kodukakk. Üks tegelane võttis teda kiusata ja huikas vastu. Selle peale lendas kakk vaatama, kes tema territooriumil ülbitseb. Edasi huikas kodukakk juba meie metsas. Territooriumi hõivata üritanud "liigikaaslast" kakk ei leidnudki....

Täna hommikul kuulsin kägu. Ja ongi tänavu kevadel nii: ööbik ees, kägu järel!
Aga hommikune kägu - hoolekägu... seega, marss maad kaevama!

Hästi kummaline on see kevadine ilm! Eile oli mõnus suvesoojus, täna lõõtsub kõlekülm tuul ning õhutemperatuur on jälle kõigest 8 kraadi. Aiamaa kaevamine ei edenenud - käed hakkasid külmetama. Hoopis sobilikum on puude lõhkumine ja ladumine.

Järjekordne puudelasu lõhutud ja laotud!!!

Väga rahul kogu lõppeva nädalaga!

Soojaks läks!

Täna keskpäeva paiku hakkas taevas seda suunda pöörama, et andis väikest lootust ka päikest näha. Ja nii ta läkski! Kell üks päeval päike särab (kuigi läbi kerge pilvehaga), õhusooja on lausa uskumatu, aga tõsi - tervelt 16 kraadi!!!

Meie kohaliku tähtsusega Põhjanabalgi on esimesed kevadlilled õitsema hakanud.

Üks tulbisort, mis kunagi kingitud sortidest on talved üle elanud.
Esimene üksiküritaja nartsisside seast.

Ja paar nädalat tagasi teise kohta istutatud hüatsindid.

Õhk on väga niiske ja lämbe. Pole võimatu, et lõpuks võime saada ka ühe sahmaka pauguga vihma.

Kell pool viis kärgatas äike. Pilv jäi meist lõunasse, vaid üks pilveharu raksatas peaaegu pea kohal. Kõmina ja välgusähvatustega kaasnev vihm oli väga tagasihoidlik.

Kevad ei taha edeneda

Täna siis sai selgeks, mis on see, mis häirib ja on valesti. Vaher ei õitse veel! Alati on ta seda meite kandis teinud 1.-4. mai vahel. Praegu aga on mesilased nälgas - remmelgas on ära õitsenud, paiseleht lõpetamas - polegi mõet korjel käia. Mis siis muud - tuleb mummidele suhkrulahust sööta.

Praegu, hommikul on kõigest 4 kraadi sooja, pilves. Õnneks vähemasti ei saja.

Päevaplaan näeb ette puude saagimise ja maa kaevamise. Kui palju see õnnestub, seda näitab aeg.

Lugedes päevaraamatuid, on tekkinud väike üldistus: tänavu on üle Eestimaa ühtemoodi, ööbik, see öösooja tooja on saabunud varem kui pääsuke, päevasooja tooja. Ka meil jõekaldas oli olnud juba ööbiku laksutamist kuulda. Endal pole tänavu veel olnud õnne selle linnu laulu kuulda. Aga ehk sel nädalavahetusel kuulen!

Nädalavahetusele!

Pärast tihedat ja ülipikaks veninud päevadega töönädalat on kange tahtmine näpud mulda susata, aga ilm on selleks väga ebasoodne.
Keset päeva on õues vaid 5 soojakraadi! Sajab tihedat vihma ning kohati tundub, et vihma seas on ka lörtsi.

Kasvuhoones on taimed jahedate päevadega toime tulnud. Tomatitaimede lehed on kenasti tumedamaks värvunud ning kui hoolega vaadata, siis tundub, et taimekesed on isegi natuke pikemaks sirgunud.
Kõige paremini kasvab aga umbrohi. Kui tuul nii kurjakuulutavalt ümber kasvuhoone ei uluks, võiks ju hakata umbrohtu korrale kutsuma, aga....
Aga taimed on kõik kastetud!

Fotoaparaat otsustas ka lõpuks tööle hakata .... pärast 16-tunnist aku laadimist.

Külm, tuuline, sajune...

....ühesõnaga: ilm on niru. Aga tööd tuleb teha. See töö tegemine oludes, kus hommikul ärgates oled juba või ikka veel väsinud, kus siit on valus ja sealt on valus, kus villid on katki hõõrutud.... jah, see töö on mannetu - katsu siis veel mingit tööjõudlust saavutada :(

Aga meil on kõigele vaatamata natuke juba maad kaevatud. Pärast esimest kohvipausi üritame jätkata.

Kell 12, kui meil on juba pikk tööpäev selja taha jäetud, algab meie küla talgupäev. Vaja teede servad pudelitest puhtaks korjata. Oi, ma tahaks ükskord ära näha, kes see on, kelle lemmikmark on Gin Long Drink! Tema sodi tuleb meil korjata! Ja niimoodi aastast aastasse!

Keskpäevaks päike väljas, kuid temperatuur kümne kraadini ei küündi. Tuul on väga tugev.

Kaeva ja kaeva seda maad. Kui kaevatud maalapi ääres seista, siis pole väga vigagi - täitsa tubli tükk juba tehtud. Kui aga vaadata kogu kaevamist ootavat maad, siis tuleb ahastus peale. Poiss arvaski, et nüüd on ehk tubli kümnendik kaevatud.
Ja järgmise nädala sees minul ei ole sellist aega, et labidas kätte võtta!

Poisid lõhkusid puid. Lõhutud puud laotud.
Comeniuse - puu olemas.

Trükkisin väljamaiste külaliste tarvis rahaliste väljaminekute nimekirja. Arvud on kroonides suht jõhkrad, aga kui eurodeks ümber arvestasin, pole nii hull midagi.
Ja siis selgus kurb tõsiasi: mu mälu on suure sahmerdamise käigus kooli arvutisse jäänud. Õudne, kui sõltuv on see tänapäeva inimene arvutist!

1. mai tegemised

Ja käes ta ongi, see kauneimaks peetav kevadkuu!
Täna küll pilves, suht tuuline ja jahe, aga pole hullu - on ju alles õite varane hommikutund.

Mis siis juba tehtud on (hommikul kella 9-ks)?

Kasvuhoone on nii umbtäis istutatud, et sinna ei mahu enam mitte-mitte-mitte midagi juurde. Istutasin isegi nii, nagu seda teps mitte teha ei tohiks. Aga kui ikka juhtud olema selline aiapidaja, kes iga taimekribala tahab maha kükitada (ähk ikke läeb kasvama), siis nii ta läks.....

• paprika kasvuhoonesse istutatud


• Jelenalt saadud pipar kasvuhoones (mul neist suisa kahju, aga ruumipuudus, noh...)


• kasvuhoone kurgitaimed (nood isehakanud) ümber istutatud


• kasvuhoonekurk kasvuhoonesse külvatud

Lõpuks kogu pere kodus!

Edasised tööd:

• avamaakurk pottidesse külvatud - 38 väikest plastikpotti "kaunistavad" elutoa aknalauda


• suurele maasikamaale surmaotsus välja kuulutatud (vaidlustamisele ei kuulu)


• väikesele aiamaale rajatud 1 maasikataimede "kasvulava" 38 taimega (juhuks, kui tuleb uuesti tahtmine väga palju maasikaid kasvatada)


• "naadipeenar" korrastatud
• maasikamaa serv kõnnitee ääres läbi kaevatud
• puid saetud

Talgud... Meie, suured individualistid, töötame oma kodu heaks. Vaba päev on kulla alusel käes ja seda tuleb maksimaalselt kasutada (isegi külmale vihmale vaatamata).

Päikeseline pühapäev

Tundub, et täna tuleb üks ütlemata ilus kevadpäev - päike paistab ja on päris tuuletu. Sihtisin tükk aega metsa kõrgemaid kuuselatvu, aga need püsivad paigal.

Täna oli metsaveo talgupäev. Metsas puude peale - ja kodus mahalaadimine kestis 9.15 - 14.15. Selle tööga nüüd ka ühele poole saadud! Meeskonnatöö sujus kenasti: kaks meest tõstsid puud peale, kaks meest tõstsid kodus puud maha. Minu ülesanne oli nuputada, millal meestel töö võiks valmis saada, et siis õigeks ajaks lõunasöök valmis teha. Suuremalt jaolt on ilusad lepad. Tahaks juba saagimisega peale hakata, aga poisid sel nädalal mõlemad koolis. Minul jube tihe töögraafik. Üks mees aga puid ei sae. Jääme soodsamaid aegu ootama! Pilt eileõhtusest "töövõidust" varahommikuses valguses. Mõnikord loen, mida kõike aiapidajad ühe päeva jooksul ära jõuavad teha ja masendus tuleb peale, et miks küll meie ei jõua ei puist, ei maist... Siis aga, vaadates lisatud pilte, selgub, et neil inimestel on normaalne aed - piiritletud taraga ning naabritega. Ju siis see territoorium ei olegi nii üüratult suur ja inimene jõuab päeva jooksul tõesti midagi märkimisväärset ära ka teha. Vahel, kui oma jõuetusest süda koledasti täis saab, siis tahaks, et oleks ka selline normaalne aed - 1000 ruutu või miskit sinnakanti. Samas, kuna meil naabreid silmaga nähtavas kauguses pole, siis hakkaksime nii või teisiti ka selle tara taga toimetama... Võta siis kinni, mis hea, mis halb!

Igal juhul puuhobune üritab ka täna midagi korda saata. See, mida ja mis ulatuses sõltub muidugi teatavatest asjaoludest, nimelt sellest, kui "puitunud" ja kui suures ulatuses "puitunud" see puuhobune juhtub olema.

• Leht - ja juurselleri taimekesed kasvuhoonesse pikeeritud.
• Porgandiseeme külvatud. (Väike aiamaa, kompostist lugedes 4. ja 5. peenar). Külvasin hästi hõredalt, et laisa aiapidajana pääseks harvendamisest.
• Lillepeenar terrassi ees kaetud kompostmullaga.
• Krookused naadipeenrast :( välja kaevatud. Istutasin need aedhortensiate ette. Millal naaipeenraga jätkata saan, seda mitte ei tea.

Päeva keskel oli tuul nii tugev, et ajas või sea püsti. Nüüd, õhtupoole on ta jälle veidi taltunud.

Laupäevased tegemised

Ohvriks valitud katsetaim elas öö kasvuhoones edukalt üle. Ja kuna...
a) toas pole ruumi
b) järgmised kaks nädalat pole aega,
siis .... läksid tomatitaimed kasvuhoonesse. Kõigepealt põhjalik kastmine, siis istutamine. Taimedel on maruvõimas juurekava! Küllap nad hakkama saavad! Tomatitaimede vahelt leidsin veel ühe topsi pikeerimata suvelilledega. Oh, tänane päev on sisustatud!

Kella 12-ks on kasvuhoonesse istutatud, kastetud ja üles seotud 56 tomatitaime. Suure üllatusena leidsin kaks täiesti korralikku kasvuhoonekurgi taimekest. Ei mäleta küll täpselt, aga ju siis polnud eelmisel aastal tegemist F1 seemnetega.

Elutoa aknalauad on momendil tühjad, aga ega nad tühjaks ei jää. Kui unimütsid lõpuks jalad alla võtavad, siis tuleb paprikataimed ülakorruselt alla tuua. Ma pidevalt unustan nende kastmise ära, kui taimed silma all ei ole.
Paprika ja Jelenalt saadud piprataimed teevad kokku 43 taime. Need on sellised külmaõrnad. Istutan nad kasvuhoonesse millalgi mai lõpus. Ilmselt.

Kella kaheks on pikeeritud kolm suurt pikeerkasti lõvilõuataimedega. (Täidisõieline lõvilõug F1 üldse ei idanenud. Aga seemnepakk maksis üüratut hinda.)
Jookse nagu orav rattas, aga palju siis selle jooksmise peale ka tehtud saab? ..... Mingi mannetu hulk tegemist ootavatest töödest.
Igal juhul tööde nimekirja koostamisele olen käega löönud. Selle pika nimekirja lugemine tekitab vaid stressi.

Käisin pargis jalutamas, et üle vaadata noorte mändide seisund. Pargis nähtu asub siin.

Võtsin käsile väikese aiamaa kaevamise. Muld on kaevamiseks küps. Algul läks päris kenasti, aga varsti avastasin, et kipun labidavarre najal ringi vahtima - see on aga ammusest ajast teada kui väsimuse märk. Siis olin kaval - rehitsesin kaevatud maajupi tasaseks ja märkisin peenra maha. Nii kõik peenrad üksteise järel. Lõpuks mõtlesin, et nüüd aitab küll, aga selleks ajaks oli kaevamata maad narrilt vähe järele jäänud. Nii ei jäänudki muud üle kui labidas jälle mulda ja nii ta läks. Tehtud!

Pilte looduse stiihiast

Vapustavaid fotosid Islandi vulkaani naabrusest saad vaadata siit.

Sain südamest naerda!

Pildi kodu on siin.

Vot niimoodi, naised, tuleb positiivseid emotsioone hoida!

Ilm on hukas

On hukas jah!
Poleks eales osanud arvata, et mingi kauge vulkaani purskamine võiks mõjutada meie elu! Island on ju ometi nii üüratult kaugel!

Vulkaaniline tuhk on üliohtlik nii lennukite mootoritele kui seadmetele ning ükski lennufirma ei soovi kuhugi lennata, kui selline pilv üleval on.
Link tuhapilve liikumisest (eilse seisuga).

Peaks see tuhapilv ometi kuskile mujale liikuma, et see ei segaks maikuu esimese nädala lennuliiklust Itaalia, Portugali ja Eesti vahel...

Päikeseline hommik

"Kuldne ketas metsa takka tõuseb parajaste..." Tänane päev algas suure oranžika päikesekettaga.

Täna käisime Kuimetsa rahvamajas Ukraina tsirkusetrupi etendust vaatamas. Tabasime kaks kärbest ühe hoobiga - lisaks etenduse vaatamisele saime ka jalgrattamatka tehtud. Oi, kui raske on 1. klassil sõita koos suurte neljandikega! Aga hakkama me saime!

Kuimetsa rahvamajja sattusin esmakordselt. Habaja rahva seas on see maja ülimalt populaarne. Osaletakse erinevates ringides, käiakse teatrietendusi vaatamas.

Rahvamaja tegutseb vanas mõisaaegses majas. Ja oi, küll lisab ühele majale palju juurde tema tore perenaine!

Pildil on Kuimetsa rahvamaja

Üle tee asub aga Kuimetsa Algkool. Käisime ka nendel külas. Koolis on 21 õpilast. Kolm õpetajat. Ei saanudki nüüd aru, kas juhataja pluss kolm õpetajat või on juhataja nende kolme seas.

Tunnid olid koolis juba lõppenud (imelik küll, aga olid). Võimlas käis treeningtund. Pidasime maha ühe ekspromt rahvastepallilahingu. Ajasime juttu kehalise kasvatuse õpetajaga. Vaatasime klasse.

Koju sõitma asudes tahtsime minna ka Kuimetsa karstialale Iida urkeid vaatama, aga kõik oli vee all. See ettevõtmine lükkus edaspidiseks.

Oi, ma tahaks nüüd jalad seinale viasta ja mitte millegi tegemisega tegeleda, aga kus sa saad...

Jahedavõitu aprillipäev

Tänane päev ei ole enam eilse koopia - on jahe ning mingit tahtmist pole pärast tööpäeva veel õue minna. Kuigi oleks tahtnud minna, kadus ju kogu eilne õhtu arvutis tööd tehes.
Võtsin ette vaid ühe väikese tiiru.
Sinililled on end usinasti õitsele sättinud.
Jões hakkab veetase tasapisi langema. Aga tõesti ainult õige tasapisi...
Mäslev vesi meie jõel. Vesi on juba tumepruun - rabad sulavad.

Aga piirikraav meie ja Heinassoo vahel on triiki vett täis! Konnad volksavad hüpata küll rohu sees, küll tee peal, jõe kaldaäärne vesi kihab neist samuti.

Ja Rootsi Tee ääres ei ole enam mitte ühtegi näsiniine põõsast! Kuhu need küll saanud on?

Maa on ka pargis veidi tahenenud ja nii pääsesin metsahakatust vaatama. Mänd on ikka üks tänuväärne puu - tema eelmise aasta ladvakasv on nii-nii pikk! Kuusk on selles osas ikka märksa tagasihoidlikum.

Tore, kui aed (või kuidas seda maa-ala kõige õigem nimetada oleks) on suur! Samas on selle suure territooriumi hooldamine üsna töömahukas ja aeganõudev.

Oli ju eelmine nädalavahetus selle töömahukuse tõestuseks - rassi kaks päeva, nii et tuli hänna all, aga oleks siis midagi suurt ja epohhiloovat valmis saanud, kus sellega. Vot siis vahel tuleb selline ketserlik mõte, et mis oleks elul viga, kui hooldada oleks nii umbes 1000 ruutu koduaeda... Praegu aga .... maa-ala suurus on mõõdetav ikka märksa suuremate arvudega...

Annaks ilm ka järgmisel nädalavahetusel mahti õues toimetada!

Päikeseline pühapäev

Hommikul 6.30 oli -4 kraadi. Maa kahutanud. Õhus paks udu. Lasa nii paks, et ulatus õue peale, isegi välistrepi ette!
Aga linnud teadsid juba selles karges ja uduses hommikus, et tuleb üks ütlemata ilus ilm - linnud laulsid, kriiskasid, kiljusid metsas ja põllul lausa ennastunustavalt!

Postimehe artiklit lugedes jäin hätta.... kus?, mis?
Kuhu ulatub Oru küla? Minu jaoks on Oru: vana koolimaja, uus koolimaja, lasteaed, kauplus, töökoda, autoremonditöökoda, Kelmiküla. Sotsika juures on bussipeatus Kata. Ei saa mina aru, kuhu külasse see magala siis õieti kuulub. Ja kus on see üleujutatud tee ja kus on see eratee? Ja eraõhk? Ja eravesi?

Kivikõrbe lõkkease tühjaks veetud (6 kärutäit tuhka).
Leidsin enda korjatud tageetese seemneid. Külvasin neid kasvuhoonesse.
Kasvuhoone külvid kastetud. Pump on jões, järelikult on suvine aeg alanud.
Tometitaimed väetiselahusega kastetud.
Poisid vedasid minema kruusahunniku, mis oli tekkinud, kui elektrimehed meile uue elektriposti paigaldasid.
Majaesine ei ole enam niiii puhas, nagu ta eile oli. Va tuul sasib ikka veel lehti ja pillutab neid omatahtsi laiali. Seetõttu algas uus ebavõrdne võitlus vahtralehtedega! Sügisel ma siia ei jõudnudki ja nüüd on siin kogu see lehekiht, mis puude otsast alla sadas.

Kell on pool viis. Lehed on riisutud joonel maja - ploomihekk. Õunaaeda ma vist ei jõua. Seal saavad lehed purustatud koos esimese muruniitmisega. Nagu see alati toiminud on.

Mustsõstrapõõsad on üle vaadatud ning lõigatud. Lõke põles ja kohe sai ka kõik sodi ära põletatud. Mina poleks küll osanud valida, mis oks alles jätta, mis ära lõigata. Aga nüüd on põõsaid kohe kena vaadata.

Tänase tööpäeva järel on kõik kohad kanged ja tuld täis. Pärast väikest pausi uuesti rehavart kätte võttes oleks tahtnud ulguda - nii valus oli!

Vaatamata kangetele kontidele ja valutavatele lihastele oli väga-väga-väga kasulik nädalavahetus!

Ahjaa! Lõpuks sai ka 15 piprataime (mitte paprika) pottidesse pikeeritud.

Laupäev õues

Lennukatastroof Venemaal. Õudne lugu!

Kell hakkab kohe neli saama ja mis ma siis ära olen jõudnud teha? Ei suurt miskit!

1. Pikk peenar puhastatud, muld kobestatud.
2. Tegelikult on päev kulunud muru riisumisele ja leheprahi ning kulu kärutamisele. Meetrites pole mõõtnud, aga mõõtsin pikkade sammudega. 53 x 62 sammu - vot selline maa-ala on nüüd korras. Seal hulgas on ka eelmisel nädalavahetusel riisutud murulapid. Neile oli tuul nädala jooksul uue sahmaka kuivanud vahtralehti peale saputanud.
3. Prahti jätkub lõkkesse varahommikust siiani.

Ohhoo! Meite vallal on veel natuke raha teedehoolduseks! Praegu kolistab meie tee peal üks hiiglaslik masin mitme sahaga. No ja oli ka viimane aeg, see tee oli ikka väga sandis seisus.

Panin mobiilil äratuse poole seitsme peale. Muidu oli oht, et unustan õues toimetades uudistesaate ära. Nüüd olen toas ja ootan seitsmeseid uudiseid.
Täna vist rohkem õue ei lähe. Vaim on õues rassimiseks valmis, aga ihho on na nõder... vot, mida teeb see pikk ja mõttetu talv! Praegu on selline tunne, et läheks ja teeks, aga vot jalad ei tule järele... Ehh, homme ka päev!

Reedeõhtused pildid

Ühed pildid on ka siin.
Nüüd siis lõpuks on ka meie aias märtsikellukesed õitsema hakanud. Lumikellukesed on end maja seina ääres alles vaevu-vaevu mullast välja sirutanud. On mõnus õhtu - töönädal on läbi saanud ja imelik küll, aga vaatamata algavale nädalavahetusele veel ei sajagi. Aga noh, küll ta jõuab veel! Ilm on üsna kuiv ja täna polnud lõkke põlema saamisega kuigi palju vaeva.

Käisin Rootsi Tee ääres vaatamas, kas ehk juba ka esimesed sinililled välja on tulnud. Leidsingi esimese taimekese, kes puutüve najal vastu lõunapäikest oli end kevadet nautima sirutanud.

Tükk aega mõtlesin ja kaalusin poolt ja vastuargumente, kas minna KRM üritusele või mitte. Ei raatsinud. Nii vähe on töö kõrvalt aega kodus olla ja nüüd, kevadel hindan iga minutit eriti kõrgelt.

Luiged põllul

Äksis ristmikust veidi Harmi poole on põld ühes kohas samal tasapinnal teega. Sealt on terve selle nädala vesi üle tee voolanud. Põllul on kena järveke. Ja sellel järvel on palju linde. Läbisegi ujusid, solistasid ning "jutlesid" pardid, haned ning kaunitarid - luiged.

No kas pole imeline vaatepilt!
Mõned luiged ka veidi lähemalt.

Üks lugu ühest ammendamatust lugude varasalvest

Klassis on vaikus. Lapsed kirjutavad ümberjutustust. Ma ka siis kirjutan.

Mees ja naine olid juba aastaid abielus olnud, aga peres titeõnne polnud. Küll käidi arstide vahet, aga ei midagi. Lõpuks otsustati minna posija juurde. Sellel hüva nõu varnast võtta - posija soovitas mehel minna paavsti juurde ja seal üks küünal süüdata.
Mees läkski ja süütas küünla.

Aastad möödusid. Ühel päeval sattus posija käima tolle paari kodukülla. Ta läks paari nende kodus külastama. Külalisele tuli uksel vastu trobikond lapsi - kõik nagu oreliviled reas.
Posija tahtis teada, kas ema-isa ka kodus juhtuvad olema.

Ema ja isa kodus polnud. Lapsed kilkasid, et ema oli läinud neile uut õde või venda tooma. Aga kus siis isa on? Lapsed kehitanud selle peale õlgu ja öelnud, et isa oli läinud paavsti juurde mingit küünalt kustutama.

Kolleegil on absoluutselt iga jutu juurde lisada oma "riukaga" lugu.

Hädas, nagu mustlane mädas...

Ma pean vist Oru poes käimise ära lõpetama. Kogu aeg juhtub seal midagi :(
Täna poest tulles venisin läbi kohaliku Karu järve", kui ühel hetkel jäi mootori töö aeglasemaks ja aeglasemaks ning soikus siis täielikult. Ja mina istusin koos oma autoga keset vett...
Kui lõpuks ukse julgesin lahti teha, avanes selline vaade.... Koolis tegelesime täna projektiga "Linnu pesakast". Park on aga paras mülgas ning nii said mu jalavarjud totaalselt poriseks. Töölt tulin ära vahetusjalatsitega - lahtiste kingadega. Midagi ei aidanud, tuli niimoodi sellesse külma vette astuda.
Nimelt nägin üle tee üht meest sõiduautot treielerile manööverdamas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Seda enam, et mehed teavad - naine laevas, laev põhjas (mis tegelikult sobib üldjoontes ka auto puhul). Läksingi abi nuiama. Mees muigas: "Noh, natuke hädas või?" Mis natuke! Mu massin kooles ära, see nüüd mingi natuke sul ...
Tuligi mees mulle appi. Selgus, et arvamus, et küünlad märjad, see oli väga tagasihoidlikult arvatud. Tegelikult oli mootor vett täis. Selgus, et see auto võtab õhku väegade madalalt ja nüüd oligi õhufilter vett täis. Mees käis oma kodus, tõi võtmeid ja koukis lahti küünlad, veel mingid asjad ja lõpuks õhuvooliku. Autot käivitades pritsis mootorist vett välja üsna suure kaarega.
Aga lõpuks saime auto käima. Õhk praegu filtrist läbi ei lähe. Mees küsis, kas mu abikaasa on kodus, kes aitaks filtri lahti võtta ja ära kuivatada. Meest muidugi just siis ei ole, kui midagi juhtub. Mulle siis seletati ära, mis tuleb lahti võtta, mis veest tühjaks kallata ja mis ära kuivatada. See jutt kõlas minu jaoks nagu hiina keel.... :(
Nojah, koju ma sain. Kodus võttis poiss selle (mis iganes) kopsiku lahti, puhastas ära ja nüüd käib toas fööniga kuivatamine..... Tsirkus Barcelona! Aga nagu me kõik teame, inimesele polegi midagi muud peale tsirkuse ja leiva vaja. Leiva ostsin poest, tsirkuse saime kätte "na tšai".

Selline on Edithi maja ja õu. Tuli minu juurde, kalavinskid jalas, endal silmad pisarais ja rääkis, milline tema kodu praegu välja näeb.
Ja see on selle pere vanapaari kodu, kelle eile päästekomando kanderaamidel minema viis....

Kinnisvaraarendajad -projektijuhid on ülbed ja teatavad, et see uputus pole nende süü. Vald teatab, et ei saa midagi teha. Kuigi kõige kõrgemaid saksu oli eile sellest järvest läbi sõitmas nähtud....

Nii palju siis aidatakse ja toetatakse oma hädas kodanikke...

Eile nii, täna naa

No see kevadine ilm ikka - kord nii, kord naa. Täna siis jälle sombune. Küll ei saja, aga siiski niruvõitu teine. Ja termomeeter mu arvuti desktopil näitab kõigest mingit armetut +2 kraadi!

Aga siiski, kevad areneb jõudsalt - jõe kaldal tuiates sulpsas keegi vees sügavamale. Eks see ikka üks konn oli! Ja täitsa priske ning täitsa elus vihmauss oli peenramaa mulla peal! Käisin postkasti juures ja madalal põllu kohal lendasid luiged. Kolm ilusat lindu! Ma poleks neid märganudki, aga ju nad märkasid mind ning hoiatasid üksteist oletatava ohu eest. Äkki neil olekski olnud plaan maanduda sellel põllul, aga nüüd muutsid nad järsult suunda, võtsid kõrgust ning lauglseid üle metsatuka.

Lepp õitseb, sarapuu üritab samaga algust teha. Ei tea, kas mäletan valesti, aga millegipärast on jäänud mulje, et sarapuu peaks ikka enne leppa õitsema. Või mine sa tea...

Ei teagi nüüd, kas minna õue tööle või vedeleda niisama toas. Homme ju pikk päev ja palju tunde ette valmistada ka.

Õhtul tegin ühe uue PP esitluse homse 6. klassi loodusõpetuse tunni jaoks. Olen ise suht rahul, kuna sain nii mõnegi eluka jaoks lisada lingi, kus saame kuulata ka antud tegelase häält.

Eks tunnis hakatakse jälle virisema: "Nääh, jälle peame kirjutama", aga selles kirjutada suurt midagi pole. Ma loodan vaid, et pildid aitavad linde- loomi (eriti linde) looduses ära tunda. Kuuendikud on kohati päris lapsikud ja ei taha aru saada, et kui nad ei õpi konspekteerima, märkmeid tegema, siis edaspidi jäävad nad tõsiselt hätta.
See tasemetöö ei meeldi mulle kohe üldse. Mitte ei taheta õppida! Mõni tahtis teada, et mis siis ikka saab, kui see tasemetöö "2" tuleb. Mis mul ikka öelda? Tegin aga karmi nägu ja ütlesin, et ega siis pole muud, kui veerand on ka "2". Selle peale jäädi mõtlema...

And the last but not the least - lihtsalt võrdluse mõttes: Emajõe luhtadel veeuputust ette pole näha ja a la Lootsime paremat, aga läks hulleminigi kui tavaliselt