Kodune laupäev koos külalistega

Kõigepealt panen üles Helduri kodulehe lingi. Nii vahva, et ta on paljude katsetuste seast lõpuks leidnud oma niši. See sobib talle ja tooted lähevad aina paremaks! Puidust käsitöö ja talusildid.

Külaliste päev. Häda, kui lapsed suureks kasvavad, siis nad enam kõik korraga ema-isaga reisima ei pääse. Täna olid Mairel-Helduril kaasas pooled lapsed. Auto tagaistmel lihtsalt ei tohi rohkem reisijaid istuda.

Täna hommikul või ehk isegi juba eile õhtul saabus suur rahu hinge. Üle oma varju ei hüppa ikka küll, taha palju tahad, katseta palju katsetad!
Järsku oli mul aega vaikselt toimetada - kuigi kartul pole veel maas ja maad on veel palju kaevata.
Mehed niitsid, mina katkusin niidetud alal neid piikondi, kuhu masinaga ei pääsenud. Oli aega lilli vaadata ja linnulaulu kuulata.
Võib-olla oli asi selles, et viimane tasemetöö sai tehtud, laste laulupäevaks ülesanded täidetud. Võin hakata otsi kokku tõmbama. Klassi õppeaasta lõpupidu veel ees, siis on tõesti kõik. Nojah, paaris eksamikomisjonis ju tuleb ka istuda, aga see ei nõua minupoolseid ettevalmistusi ning ponnistusi.

Mis siis ikkagi saab sellest suurest aiamaast? Kartuli paneme maha just nii suurel alal, kui kaevata jõudsime. Ülejäänud maast sõitis poiss murutraktoriga üle. Seda songin edaspidi vaikselt ja jõudumööda. Aga mis saab edaspidi?

See maa-ala on suht soojas kohas. Ja meil pole mitte ühte ainumast roosi. Äkki teeks rosaariumi? Naersime Mairega, et näe, kõigevägevam oli kiuslik ja lükkas meie "taksomeetrile" uue numbri ette, et äkki oleks nüüd aeg hakata ka endale mõtlema, ennast veidikenegi säästma ja lõpetaks selle hullumeelse sahmimise ja rabelemise ära. Leidsime, et see plaan tasub täpsustamist ja arendamist, plusside ning miinuste kokkuarvamist.


Järgnev osa tänasest päevast on trükitud Wordis. Asi selles, et juba kaks tundi podiseb kagu- ja lõunakaares suur äikesepilv. Igaks juhuks sai elektroonika pistikust välja võetud. Nüüd, kui taevastel lahinguväljadel valitseb vaikus, ei saa ma internetti kätte. Oskajaid momendil käepärast pole ja nii tulebki muidu läbi ajada.
Täna jõudsin oma järjega Imepeenra juurde. Päevakübarad on selleks korraks oma elu ära elanud, peenra sektorid tuleb uuesti komplekteerida. Nagu selgus – iiriste sektoris on veel ruumi maa ja ilm! Aga kui oli võimalus omale jupike iirisetaimest saada, siis polnud ma selleks veel valmis – no polnud ju ettevalmistatud mulda. Nüüd on nii kahju, et tühjaks see osa jääb ka sel suvel.
Küll oli mõnus väljas toimetada! Õhk suvesoe, taevas uhked pilved, mis müdisesid ning podisesid, külast kostumas murutraktorite mürinat. Need on kõik suvehääled, mitte enam kevadehääled. No ja eks ta suvekanti ju pöörabki – homme juba suvistepüha!
Jälle hakkas müristama ja justkui palju lähemal kui enne.