Mesilaste hingeelu tundev inimene laabib kuskil Kadja küla kandis mööda sood ning nuumab parme, meie peame siin mesilastega jantima.
Huvitav, et maja juurde polnud midagi kuulda, aga kui läksin kuurirõdule lillekaste kastma, kuulsin valju suminat ning ohhoo - nägin suurt mesilaste parve ühe koha peal lendlemas. Kahjuks olid nad üle marjapõõsaste lennanud ning tantsisid suure lageda murulapi kohal. Kutsusin poisid ka vaatama, et mis siis nüüd nende elukatega teha tuleks... Tõin igaks juhuks sülemikasti ka kohale, et äkki nad võtavad vaevaks ise sinna sisse ronida (kärjest peaks ju ometi meelõhna tulema). Kahjuks olid mesilastel omad plaanid - nad võtsid suuna meie metsa poole. Tea, kes nad sealt üles leida suudaks ja kas nad üldse metsas peatusidki - panid äkki joonelt Oru poole. Jube kahju! Meil ju suur mesikapõld üle tee mumme ootamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar