Puhkuse teine päev

Sajab. Tuul on ka üsna tugev.

Tuleb kaubareis. Vaja on päevavarju terrassile. Päevavarju puudumine ongi põhjus, miks ma ei saa õiget puhkusetunnet kätte - ma ei saa terrassil istuda ning näputööd teha. Ja päevavari on alati ka mõisapäeval kaasas olnud. Kudamoodu seda "arveraamatut" seal vihma käes täidetakse - ikka läheb katust pea kohale vaja. Meie mõisas on vastuvõtt väravas. Tean, et meie külalistele on see väga hea mulje jätnud. Eelmisel suvel, kui kolleegidega mööda mõisaid tuuritasime, saime enda jaoks hea tagasiside, et me oleme oma külaliste jaoks hea lahenduse leidnud.

Plaanisime sõita Raplasse. Viljandi maanteele jõudes selgus, et tee on kinni. Ümbersõitudega jantida ei tahtnud ja nii keerasime hoopis Kohila peale. Seal muidugi sõidu peaeesmärgiks olnud päevavarju müügil ei olnud. Küll aga astusin sisse lasteaeda lootuses juhatajat tema tänasel sünnipäeval õnnitleda. Kahjuks oli ta ära nõupidamisel. Vanad olijad tundsid mind. Kes kohe, kes natuke aega takseerides. Piinlik küll, aga ma ühte inimest küll ära ei tundnud. Ta ütles, et olime isegi ühes paraadnas elanud (?!?)

Ilkusime natuke aega meie kõigi "kõrge vanuse" teemal ja siis jätsin endised kolleegid lapsi lõunasöögiks ette valmistama.

Lõpuks saime päevavarju kätte. Laagri Maksimarketist. Tükil ajal on peas tiirutanud mõte, et välisukse juurde oleks midagi vaja. Mis see "midagi" olema peaks, seda ei osanud välja raalida. Aga kui mõte on, siis tuleb see teoks teha, eriti veel siis, kui teisel inimesel on ka üks peaaegu analoogne mõte. Nii ka seekord - kaks pead on ikka poole rohkem kui üks pea. Ja nüüd on meil selline ummamuudu ampliraagendus. Minu meelest väga lahe! Igatahes kellelgi teisel sellist ei ole.

Naadipeenar sai rohitud. Tegelikult küll läbi kaevatud. See ju ainumas moodus naadijuurte püüdmiseks. Istutasin paar puhmast sinna peenrasse juurde ka, kuigi pole enam miski istutamise aeg. Noh, olgu sellega, kuidas on, aga vähemasti ei kuulu sellesse peenrasse enam ühtegi suvikut. Mis oli ka taotluseks.