Oli alles õite hämar, kui taevas podisema hakkas. Vaatasin kella, see näitas poolt nelja. Podises mis ta podises, aga ega ei seganud küll. Aga mida aeg edasi, seda valjemaks see podin muutus. Kell seitse kärgatas kole kange kõu. Lülitasin kilbis elektri välja, tõmbasin kõik juhtmed pistikupesasdest välja ning hakkasin tööle minekuks sättima. Süda valutas koledal kombel. Õnneks ajas äike ka ühe poisi üles. Nüüd võisin südamerahuga tööle sõita. Veerand kaheksaks oli vihasem äike möödas, see-eest oli sadu väga tugev padukas. Muru lainetas kui järv.
Töölt koju jõudes hakkas sama triangel jälle otsast peale. Kell neli oli äike täiesti pea kohal. Välgusähvatuse järel ei olnud enam müristamine, vaid terav plaks, mis tekitas täiesti tuntava lööklaine. Päris õudne tunne oli! Isegi Potsu oli hirmu täis ja istus lausa mulle jalgade peale ja vaatas haleda-küsiva näoga, justkui tahtnuks küsida, et no mis kole asi see nüüd siis on.
Ei mäleta varasematest suvedest, et ühe päeva jookusul kaks-kolm äikesepilve ühe koha pealt üle lähevad.
Muidugi mõista oli mu tore plaan aiamaal kaevamisega jätkata määratud maha kriipsutamisele. Vesi lainetas aiamaalgi. Õnneks oli meespere usinasti puid lõhkunud ja mul oli jälle võimalus puuriitasid mööda turnida.
Natuke sai kasvuhoones rohitud ja üllatusega avastatud, et tomatid õitsevad.
Tigusid on sel kevadel meeletult palju ja nüüd nad õnnetud ronivad lausa mööda majaseina üles. Ju nad kardavad selles liigvees uppumise ohtu. Valge majaseina pealt on neid elukaid hea noppida.
Oi, kuidas tahaks aias toimetada! Kõik on juba nii ilus! Oleme sellised metsaaia tüüpi aiapidajad - selline roheline ja rahulik stiil sobib meie kiire elurütmi ja loodusläheduse taotlusega hästi kokku. Kui vaid selle kartuli ka ükskord maha saaks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar