Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.

Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.

Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

Endiselt palav

Ja endiselt maa kaevamine. See võib välja paista juba kümnete hektarite kaevamisena, aga kahjuks (või õnneks) pole me kodused inimesed, vaid üsna tõsiselt oma tööga seotud ning kodus toimetamise aega napib. Hullusti napib. Kuigi jah, täna labidavarre najal end püsti ajades tekkis esimest korda väike uitmõte, et äkki õnnestubki enne maikuu lõppu see va kartul maha panna.

Nojah, aga see maa... Möödunud suvel hoolikalt mitu korda suve jooksul läbi kaevatud ja rohitud peenravahed on praegu erkkollased - meeletult on võilille. Mäletan, kuidas seemned eelmisel suvel lendasid - õhk oli lausa valge. Kuidas aga takistada võililleseemnete levimist, kui nad, saadanad, valmivad ka maha niidetud õisiku küljes?

Korra tekkis mõte, et paneks praeguse suure aiamaa muru (loe: rohumaa) alla? Seda rohumaad on meil niigi hullult palju. Veel juurde? Noh ja kus siis seda potipõllumajandust viljeleda? Selleks tuleks aastaid söötis seisnud tee-äärne põld kõigepealt Roundupiga mürgitada, siis künda, kultiveerida ja ma ei tea, mida imet veel teha. Aga siin tekivad esimesed takistused: ma ei tea meie külas ühtegi tarktorit, millel põllutööagregaadid olemas oleks. Traktor on siinkandis ikka rohkem metsateoks, metsaveoks. Ja mis kõikse jamam - kui kogu selle ettevalmistustöö kulud kokku arvata, on poest kartuli ostmine kordades odavam. Mõtet siis sellel tsirkusel üldse on?

Meite külatelefon on säänne klikiaegne - toimib teine õite aeglaselt. Täna selgus, et too mitme päeva tagune välguga samaaegselt kostunud plaks (mille lööklainet oli tunda) suutis ülejõe külas ka kurja teha. Oli ühte majja sisse löönud. Maja maha ei põlenud, aga eks papi oli jätnud kõik kodutehnika kõigevägevama hooleks. Tollel oli aga niigi palju tegemist ning sedasi kõik see krempel nüüd õhtal ongi. Selle kohta käib hää ütlemine: "Looda Allahi peale, aga kaamel seo kinni". Vot siis inimene vs loodusjõud - enda loodusekrooniks tituleerimine on uhke asi küll, aga kui ikka häda käes, siis on too kroon peas õite uppis ja vesi ahjus...

Kastan õitseb, toomingas lõpetab õitsemist, kirsid õitsevad, esimesed õunapuuõied soojemas aianurgas on end päikese poole sirutanud - kevadest hakkab saama suvi.

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.

Äikest söögi alla ja söögi peale

Oli alles õite hämar, kui taevas podisema hakkas. Vaatasin kella, see näitas poolt nelja. Podises mis ta podises, aga ega ei seganud küll. Aga mida aeg edasi, seda valjemaks see podin muutus. Kell seitse kärgatas kole kange kõu. Lülitasin kilbis elektri välja, tõmbasin kõik juhtmed pistikupesasdest välja ning hakkasin tööle minekuks sättima. Süda valutas koledal kombel. Õnneks ajas äike ka ühe poisi üles. Nüüd võisin südamerahuga tööle sõita. Veerand kaheksaks oli vihasem äike möödas, see-eest oli sadu väga tugev padukas. Muru lainetas kui järv.

Töölt koju jõudes hakkas sama triangel jälle otsast peale. Kell neli oli äike täiesti pea kohal. Välgusähvatuse järel ei olnud enam müristamine, vaid terav plaks, mis tekitas täiesti tuntava lööklaine. Päris õudne tunne oli! Isegi Potsu oli hirmu täis ja istus lausa mulle jalgade peale ja vaatas haleda-küsiva näoga, justkui tahtnuks küsida, et no mis kole asi see nüüd siis on.
Ei mäleta varasematest suvedest, et ühe päeva jookusul kaks-kolm äikesepilve ühe koha pealt üle lähevad.

Muidugi mõista oli mu tore plaan aiamaal kaevamisega jätkata määratud maha kriipsutamisele. Vesi lainetas aiamaalgi. Õnneks oli meespere usinasti puid lõhkunud ja mul oli jälle võimalus puuriitasid mööda turnida.
Natuke sai kasvuhoones rohitud ja üllatusega avastatud, et tomatid õitsevad.

Tigusid on sel kevadel meeletult palju ja nüüd nad õnnetud ronivad lausa mööda majaseina üles. Ju nad kardavad selles liigvees uppumise ohtu. Valge majaseina pealt on neid elukaid hea noppida.

Oi, kuidas tahaks aias toimetada! Kõik on juba nii ilus! Oleme sellised metsaaia tüüpi aiapidajad - selline roheline ja rahulik stiil sobib meie kiire elurütmi ja loodusläheduse taotlusega hästi kokku. Kui vaid selle kartuli ka ükskord maha saaks!

Pühapäevastest tegemistest

Eile õhtul enne südaööd koera õue lastes oli üllatus suur : sajab! Ja kohe suure pladinaga sajab!
Ega`s midagi, kui sajab, siis tulebki parem uni ja meie savikänkrast maa, mis kuivades muutub betoonilaadseks olluseks, vajabki aeg-ajalt niisutamist, et sellest iga sentimeeter sõrmede vahel läbi pudistada.

Varahommik oli meeldivalt soe, aga hullult niiske. Kui oleks baromeeter, küllap see näitaks õhuniiskuseks tervelt 100 %!

Kaevamine on täna tänu öisele sajule tõesti palju edukam! Aga küll on vaev selles niiskes õhus rassida! Ühel hetkel siputas üks õhuke pilvehakatis paar piiska vihma ka alla. Piisad kukkusid seljale ja tegid enam-vähem sama häält, nagu kerisele vett visates kuulda võib :)

Õhk on täis linnulaulu, mesilaste suminat, vahtraõite ja kaskede lõhna.
Kummaline on see kevad oma tulemistega. Ühel ja samal ajal õitsevad nurmenukud, varsakabjad, võililled, kullerkupud, vahtrad ja toomingad.

Äikesefront liikus idast kagusse, sealt lõunasse ning siis meie kohale. Vot see oli äike! Välgusähvatuse järel raksatas kõu pea koheselt. Kui piksepilv enam otse meie kohal polnud ning pilvesaba meile vaid tugevat vihma jagas, paotasin ust - oi, kui jahedaks oli läinud. Aga poole tunni jooksul tuli leitsak tagasi ning hullemana kui enne. Ning taas on ida pool podinat kuulda. Ju millalgi õhtul jõuab meie kohale teinegi äikesepilv.

Aiamaal on seis vesine - peenravahedes läigib vesi, muld on pigem muda kui muld. Pidi see vihm siis nii keset päeva tulema!

Kollaseid võilillevälju vaadates tahaks kangesti veidike võilillemett keeta, aga ajanappus seab omad piirid.

VÕILILLEMESI:

250-300 võililleõit

3/4 l vett

1 kg suhkrut

0,5 tl sidrunhapet

Õied koos roheliste tupsudega pane keedupotti, vala vesi peale ning keeda 20 minutit.

Seejärel kurna vedelik läbi tiheda sõela, lisa suhkur ja sidrunhape.

Keeda hästi tasasel tulel. NB! Kaaneta nõus!

Sega hästi sageli, et mitte öelda "pidevalt".

Keetmise aeg: 1 h

Aiatöine laupäev

Alles see oli, kui meite kandi toomingad polnud seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata. Viimased kuumad päevad on aga toomingad valgetesse õitesse looritanud!
Mis siis tehtud sai?

• veidi puid saetud
• poistel puud lõhutud
• mul need puud laotud
• maad kaevatud ja kaevatud ja kaevatud.... aga .... nojah, tippsibul on nüüd tõesti maha tipitud. Üks peenar! Aga kui seda peenart mõõta, siis on see ikka veidi pikavõitu küll.
• mõned suvikud peenrasse kükitatud

Ja ei midagi enamat! Ahjaa! Ikka muud ka - meie Potsu saab homme aastaseks. Tegin sel puhul ühe küpsisetordi. Põhjus tordi söömiseks ju seegi :)

Nädalavahetuse algus ööbikulaulu ja kaskede lõhnaga

On aasta ilusaim aeg. Päevad on pikad ja päikeselised, isegi veidi liiga kuumad. Kõik kasvab ja puhkeb kuuldava mühinaga. Vahtrad sumisevad, liblikad lendavad. Ööbik ei pea hoo ega hoobi vahet - aina laksutab. Huvitav oleks teada, mida ööbikud üksteisele räägivad. Mõnikord vastatakse liigikaaslasele samade "sõnadega", mõnikord sootuks teistmoodi. Üks ööbik tuli lausa meie õue peale laulma!

Järjekordne ülikiirelt möödunud töönädal on saamas nädalavahetuseks. Vaagisin küll ühtpidi, küll teistpidi, aga lõpuks ikkagi käisin ära Krõõtade taimeüritusel. Kahju, et ma pole saanud töö kõrvalt mahti aeda korda teha - nii ei söandanudki rohevahetusel omale midagi hankida.
Ürituselt sain koju üheksaks. Poole üheteistkümneni toimetasin lillepeenras, edasiseks tegutsemiseks oli juba liiga hämar.
Aga terrassil on üliväga mõnus istuda ning kevadehääli kuulata.

Suviselt soe

Oi, kus nüüd on palavus!
Sellist öösooja pole igal suvelgi mitte! Öö läbi kõik aknad lahti ja ikka palav mis hirmus! Ja ööbikud (kui ma eristamisega ei eksinud, siis kolm isendit) laksutasid juba öösel kell kolm.

Ja kõik on nii värske ning heleroheline! Imeilus!

Ilm on ilus

Tänavu kevadel kipub olema niimoodi, et hommikul aknast päikese nägemist tuleb lugeda erakordseks sündmuseks. Tänane hommik jälle selline erakordne. Ehk tuleb ka normaalsel hulgal soojakraade.

Eile Kolu poe vastas aiamaal värskeid kartulivagusid nähes tekkis natuke nagu lootusetuse tunne, et meie ei jõua kohe kuidagi. Eks muidugi on asi ju ka selles, et seekord on kaevamine palju laiemalt ette võetud, aga..... maasikamaa kaevamisega tuleb ju samuti kiirustada, sest kui taimed õitsema hakkavad, siis.... ega ei raatsi ju neid siis enam välja kaksata... Nokk kinni, saba lahti... Aga poisse ei või kaevama lasta - umbrohujuurikad peavad selle peale vaid peenikest naeru ja kasvavad mühinal edasi.

Kole on vaadata poolde masti tõmmatud riigilippu... Elu on karm... Kaastunne lähedastele, kaastunne kolleegidele!

Väikesel aiamaal on kõik külvid tehtud. Vabad on veel kaks peenart avamaakurkide tarvis. Eile tegin osades kurgipottides korduskülvi. Ega ikka alati mullune seeme idane, tarvis uut ja värsket seemet kasutada.

Õue peal jalutades jäi teele ette nurmenukupuhmas, mis end meie nn muru sees õite mugavasti tunneb.

Aga tegelikult läksin hoopiski varsakapjade elu-olu vaatama. Mõnulevad teised kenasti jõe kaldaveeru mudas ja sätivad end juba õitselegi.

Pühapäev

Eile hilisõhtul, kui väljas oli juba pime, kuulsin lõpuks ära ka ööbiku.
Mõisa pool huikas kodukakk. Üks tegelane võttis teda kiusata ja huikas vastu. Selle peale lendas kakk vaatama, kes tema territooriumil ülbitseb. Edasi huikas kodukakk juba meie metsas. Territooriumi hõivata üritanud "liigikaaslast" kakk ei leidnudki....

Täna hommikul kuulsin kägu. Ja ongi tänavu kevadel nii: ööbik ees, kägu järel!
Aga hommikune kägu - hoolekägu... seega, marss maad kaevama!

Hästi kummaline on see kevadine ilm! Eile oli mõnus suvesoojus, täna lõõtsub kõlekülm tuul ning õhutemperatuur on jälle kõigest 8 kraadi. Aiamaa kaevamine ei edenenud - käed hakkasid külmetama. Hoopis sobilikum on puude lõhkumine ja ladumine.

Järjekordne puudelasu lõhutud ja laotud!!!

Väga rahul kogu lõppeva nädalaga!

Soojaks läks!

Täna keskpäeva paiku hakkas taevas seda suunda pöörama, et andis väikest lootust ka päikest näha. Ja nii ta läkski! Kell üks päeval päike särab (kuigi läbi kerge pilvehaga), õhusooja on lausa uskumatu, aga tõsi - tervelt 16 kraadi!!!

Meie kohaliku tähtsusega Põhjanabalgi on esimesed kevadlilled õitsema hakanud.

Üks tulbisort, mis kunagi kingitud sortidest on talved üle elanud.
Esimene üksiküritaja nartsisside seast.

Ja paar nädalat tagasi teise kohta istutatud hüatsindid.

Õhk on väga niiske ja lämbe. Pole võimatu, et lõpuks võime saada ka ühe sahmaka pauguga vihma.

Kell pool viis kärgatas äike. Pilv jäi meist lõunasse, vaid üks pilveharu raksatas peaaegu pea kohal. Kõmina ja välgusähvatustega kaasnev vihm oli väga tagasihoidlik.

Kevad ei taha edeneda

Täna siis sai selgeks, mis on see, mis häirib ja on valesti. Vaher ei õitse veel! Alati on ta seda meite kandis teinud 1.-4. mai vahel. Praegu aga on mesilased nälgas - remmelgas on ära õitsenud, paiseleht lõpetamas - polegi mõet korjel käia. Mis siis muud - tuleb mummidele suhkrulahust sööta.

Praegu, hommikul on kõigest 4 kraadi sooja, pilves. Õnneks vähemasti ei saja.

Päevaplaan näeb ette puude saagimise ja maa kaevamise. Kui palju see õnnestub, seda näitab aeg.

Lugedes päevaraamatuid, on tekkinud väike üldistus: tänavu on üle Eestimaa ühtemoodi, ööbik, see öösooja tooja on saabunud varem kui pääsuke, päevasooja tooja. Ka meil jõekaldas oli olnud juba ööbiku laksutamist kuulda. Endal pole tänavu veel olnud õnne selle linnu laulu kuulda. Aga ehk sel nädalavahetusel kuulen!

Nädalavahetusele!

Pärast tihedat ja ülipikaks veninud päevadega töönädalat on kange tahtmine näpud mulda susata, aga ilm on selleks väga ebasoodne.
Keset päeva on õues vaid 5 soojakraadi! Sajab tihedat vihma ning kohati tundub, et vihma seas on ka lörtsi.

Kasvuhoones on taimed jahedate päevadega toime tulnud. Tomatitaimede lehed on kenasti tumedamaks värvunud ning kui hoolega vaadata, siis tundub, et taimekesed on isegi natuke pikemaks sirgunud.
Kõige paremini kasvab aga umbrohi. Kui tuul nii kurjakuulutavalt ümber kasvuhoone ei uluks, võiks ju hakata umbrohtu korrale kutsuma, aga....
Aga taimed on kõik kastetud!

Fotoaparaat otsustas ka lõpuks tööle hakata .... pärast 16-tunnist aku laadimist.

Külm, tuuline, sajune...

....ühesõnaga: ilm on niru. Aga tööd tuleb teha. See töö tegemine oludes, kus hommikul ärgates oled juba või ikka veel väsinud, kus siit on valus ja sealt on valus, kus villid on katki hõõrutud.... jah, see töö on mannetu - katsu siis veel mingit tööjõudlust saavutada :(

Aga meil on kõigele vaatamata natuke juba maad kaevatud. Pärast esimest kohvipausi üritame jätkata.

Kell 12, kui meil on juba pikk tööpäev selja taha jäetud, algab meie küla talgupäev. Vaja teede servad pudelitest puhtaks korjata. Oi, ma tahaks ükskord ära näha, kes see on, kelle lemmikmark on Gin Long Drink! Tema sodi tuleb meil korjata! Ja niimoodi aastast aastasse!

Keskpäevaks päike väljas, kuid temperatuur kümne kraadini ei küündi. Tuul on väga tugev.

Kaeva ja kaeva seda maad. Kui kaevatud maalapi ääres seista, siis pole väga vigagi - täitsa tubli tükk juba tehtud. Kui aga vaadata kogu kaevamist ootavat maad, siis tuleb ahastus peale. Poiss arvaski, et nüüd on ehk tubli kümnendik kaevatud.
Ja järgmise nädala sees minul ei ole sellist aega, et labidas kätte võtta!

Poisid lõhkusid puid. Lõhutud puud laotud.
Comeniuse - puu olemas.

Trükkisin väljamaiste külaliste tarvis rahaliste väljaminekute nimekirja. Arvud on kroonides suht jõhkrad, aga kui eurodeks ümber arvestasin, pole nii hull midagi.
Ja siis selgus kurb tõsiasi: mu mälu on suure sahmerdamise käigus kooli arvutisse jäänud. Õudne, kui sõltuv on see tänapäeva inimene arvutist!

1. mai tegemised

Ja käes ta ongi, see kauneimaks peetav kevadkuu!
Täna küll pilves, suht tuuline ja jahe, aga pole hullu - on ju alles õite varane hommikutund.

Mis siis juba tehtud on (hommikul kella 9-ks)?

Kasvuhoone on nii umbtäis istutatud, et sinna ei mahu enam mitte-mitte-mitte midagi juurde. Istutasin isegi nii, nagu seda teps mitte teha ei tohiks. Aga kui ikka juhtud olema selline aiapidaja, kes iga taimekribala tahab maha kükitada (ähk ikke läeb kasvama), siis nii ta läks.....

• paprika kasvuhoonesse istutatud


• Jelenalt saadud pipar kasvuhoones (mul neist suisa kahju, aga ruumipuudus, noh...)


• kasvuhoone kurgitaimed (nood isehakanud) ümber istutatud


• kasvuhoonekurk kasvuhoonesse külvatud

Lõpuks kogu pere kodus!

Edasised tööd:

• avamaakurk pottidesse külvatud - 38 väikest plastikpotti "kaunistavad" elutoa aknalauda


• suurele maasikamaale surmaotsus välja kuulutatud (vaidlustamisele ei kuulu)


• väikesele aiamaale rajatud 1 maasikataimede "kasvulava" 38 taimega (juhuks, kui tuleb uuesti tahtmine väga palju maasikaid kasvatada)


• "naadipeenar" korrastatud
• maasikamaa serv kõnnitee ääres läbi kaevatud
• puid saetud

Talgud... Meie, suured individualistid, töötame oma kodu heaks. Vaba päev on kulla alusel käes ja seda tuleb maksimaalselt kasutada (isegi külmale vihmale vaatamata).

Päikeseline pühapäev

Tundub, et täna tuleb üks ütlemata ilus kevadpäev - päike paistab ja on päris tuuletu. Sihtisin tükk aega metsa kõrgemaid kuuselatvu, aga need püsivad paigal.

Täna oli metsaveo talgupäev. Metsas puude peale - ja kodus mahalaadimine kestis 9.15 - 14.15. Selle tööga nüüd ka ühele poole saadud! Meeskonnatöö sujus kenasti: kaks meest tõstsid puud peale, kaks meest tõstsid kodus puud maha. Minu ülesanne oli nuputada, millal meestel töö võiks valmis saada, et siis õigeks ajaks lõunasöök valmis teha. Suuremalt jaolt on ilusad lepad. Tahaks juba saagimisega peale hakata, aga poisid sel nädalal mõlemad koolis. Minul jube tihe töögraafik. Üks mees aga puid ei sae. Jääme soodsamaid aegu ootama! Pilt eileõhtusest "töövõidust" varahommikuses valguses. Mõnikord loen, mida kõike aiapidajad ühe päeva jooksul ära jõuavad teha ja masendus tuleb peale, et miks küll meie ei jõua ei puist, ei maist... Siis aga, vaadates lisatud pilte, selgub, et neil inimestel on normaalne aed - piiritletud taraga ning naabritega. Ju siis see territoorium ei olegi nii üüratult suur ja inimene jõuab päeva jooksul tõesti midagi märkimisväärset ära ka teha. Vahel, kui oma jõuetusest süda koledasti täis saab, siis tahaks, et oleks ka selline normaalne aed - 1000 ruutu või miskit sinnakanti. Samas, kuna meil naabreid silmaga nähtavas kauguses pole, siis hakkaksime nii või teisiti ka selle tara taga toimetama... Võta siis kinni, mis hea, mis halb!

Igal juhul puuhobune üritab ka täna midagi korda saata. See, mida ja mis ulatuses sõltub muidugi teatavatest asjaoludest, nimelt sellest, kui "puitunud" ja kui suures ulatuses "puitunud" see puuhobune juhtub olema.

• Leht - ja juurselleri taimekesed kasvuhoonesse pikeeritud.
• Porgandiseeme külvatud. (Väike aiamaa, kompostist lugedes 4. ja 5. peenar). Külvasin hästi hõredalt, et laisa aiapidajana pääseks harvendamisest.
• Lillepeenar terrassi ees kaetud kompostmullaga.
• Krookused naadipeenrast :( välja kaevatud. Istutasin need aedhortensiate ette. Millal naaipeenraga jätkata saan, seda mitte ei tea.

Päeva keskel oli tuul nii tugev, et ajas või sea püsti. Nüüd, õhtupoole on ta jälle veidi taltunud.

Laupäevased tegemised

Ohvriks valitud katsetaim elas öö kasvuhoones edukalt üle. Ja kuna...
a) toas pole ruumi
b) järgmised kaks nädalat pole aega,
siis .... läksid tomatitaimed kasvuhoonesse. Kõigepealt põhjalik kastmine, siis istutamine. Taimedel on maruvõimas juurekava! Küllap nad hakkama saavad! Tomatitaimede vahelt leidsin veel ühe topsi pikeerimata suvelilledega. Oh, tänane päev on sisustatud!

Kella 12-ks on kasvuhoonesse istutatud, kastetud ja üles seotud 56 tomatitaime. Suure üllatusena leidsin kaks täiesti korralikku kasvuhoonekurgi taimekest. Ei mäleta küll täpselt, aga ju siis polnud eelmisel aastal tegemist F1 seemnetega.

Elutoa aknalauad on momendil tühjad, aga ega nad tühjaks ei jää. Kui unimütsid lõpuks jalad alla võtavad, siis tuleb paprikataimed ülakorruselt alla tuua. Ma pidevalt unustan nende kastmise ära, kui taimed silma all ei ole.
Paprika ja Jelenalt saadud piprataimed teevad kokku 43 taime. Need on sellised külmaõrnad. Istutan nad kasvuhoonesse millalgi mai lõpus. Ilmselt.

Kella kaheks on pikeeritud kolm suurt pikeerkasti lõvilõuataimedega. (Täidisõieline lõvilõug F1 üldse ei idanenud. Aga seemnepakk maksis üüratut hinda.)
Jookse nagu orav rattas, aga palju siis selle jooksmise peale ka tehtud saab? ..... Mingi mannetu hulk tegemist ootavatest töödest.
Igal juhul tööde nimekirja koostamisele olen käega löönud. Selle pika nimekirja lugemine tekitab vaid stressi.

Käisin pargis jalutamas, et üle vaadata noorte mändide seisund. Pargis nähtu asub siin.

Võtsin käsile väikese aiamaa kaevamise. Muld on kaevamiseks küps. Algul läks päris kenasti, aga varsti avastasin, et kipun labidavarre najal ringi vahtima - see on aga ammusest ajast teada kui väsimuse märk. Siis olin kaval - rehitsesin kaevatud maajupi tasaseks ja märkisin peenra maha. Nii kõik peenrad üksteise järel. Lõpuks mõtlesin, et nüüd aitab küll, aga selleks ajaks oli kaevamata maad narrilt vähe järele jäänud. Nii ei jäänudki muud üle kui labidas jälle mulda ja nii ta läks. Tehtud!

Pilte looduse stiihiast

Vapustavaid fotosid Islandi vulkaani naabrusest saad vaadata siit.

Sain südamest naerda!

Pildi kodu on siin.

Vot niimoodi, naised, tuleb positiivseid emotsioone hoida!

Ilm on hukas

On hukas jah!
Poleks eales osanud arvata, et mingi kauge vulkaani purskamine võiks mõjutada meie elu! Island on ju ometi nii üüratult kaugel!

Vulkaaniline tuhk on üliohtlik nii lennukite mootoritele kui seadmetele ning ükski lennufirma ei soovi kuhugi lennata, kui selline pilv üleval on.
Link tuhapilve liikumisest (eilse seisuga).

Peaks see tuhapilv ometi kuskile mujale liikuma, et see ei segaks maikuu esimese nädala lennuliiklust Itaalia, Portugali ja Eesti vahel...

Päikeseline hommik

"Kuldne ketas metsa takka tõuseb parajaste..." Tänane päev algas suure oranžika päikesekettaga.

Täna käisime Kuimetsa rahvamajas Ukraina tsirkusetrupi etendust vaatamas. Tabasime kaks kärbest ühe hoobiga - lisaks etenduse vaatamisele saime ka jalgrattamatka tehtud. Oi, kui raske on 1. klassil sõita koos suurte neljandikega! Aga hakkama me saime!

Kuimetsa rahvamajja sattusin esmakordselt. Habaja rahva seas on see maja ülimalt populaarne. Osaletakse erinevates ringides, käiakse teatrietendusi vaatamas.

Rahvamaja tegutseb vanas mõisaaegses majas. Ja oi, küll lisab ühele majale palju juurde tema tore perenaine!

Pildil on Kuimetsa rahvamaja

Üle tee asub aga Kuimetsa Algkool. Käisime ka nendel külas. Koolis on 21 õpilast. Kolm õpetajat. Ei saanudki nüüd aru, kas juhataja pluss kolm õpetajat või on juhataja nende kolme seas.

Tunnid olid koolis juba lõppenud (imelik küll, aga olid). Võimlas käis treeningtund. Pidasime maha ühe ekspromt rahvastepallilahingu. Ajasime juttu kehalise kasvatuse õpetajaga. Vaatasime klasse.

Koju sõitma asudes tahtsime minna ka Kuimetsa karstialale Iida urkeid vaatama, aga kõik oli vee all. See ettevõtmine lükkus edaspidiseks.

Oi, ma tahaks nüüd jalad seinale viasta ja mitte millegi tegemisega tegeleda, aga kus sa saad...

Jahedavõitu aprillipäev

Tänane päev ei ole enam eilse koopia - on jahe ning mingit tahtmist pole pärast tööpäeva veel õue minna. Kuigi oleks tahtnud minna, kadus ju kogu eilne õhtu arvutis tööd tehes.
Võtsin ette vaid ühe väikese tiiru.
Sinililled on end usinasti õitsele sättinud.
Jões hakkab veetase tasapisi langema. Aga tõesti ainult õige tasapisi...
Mäslev vesi meie jõel. Vesi on juba tumepruun - rabad sulavad.

Aga piirikraav meie ja Heinassoo vahel on triiki vett täis! Konnad volksavad hüpata küll rohu sees, küll tee peal, jõe kaldaäärne vesi kihab neist samuti.

Ja Rootsi Tee ääres ei ole enam mitte ühtegi näsiniine põõsast! Kuhu need küll saanud on?

Maa on ka pargis veidi tahenenud ja nii pääsesin metsahakatust vaatama. Mänd on ikka üks tänuväärne puu - tema eelmise aasta ladvakasv on nii-nii pikk! Kuusk on selles osas ikka märksa tagasihoidlikum.

Tore, kui aed (või kuidas seda maa-ala kõige õigem nimetada oleks) on suur! Samas on selle suure territooriumi hooldamine üsna töömahukas ja aeganõudev.

Oli ju eelmine nädalavahetus selle töömahukuse tõestuseks - rassi kaks päeva, nii et tuli hänna all, aga oleks siis midagi suurt ja epohhiloovat valmis saanud, kus sellega. Vot siis vahel tuleb selline ketserlik mõte, et mis oleks elul viga, kui hooldada oleks nii umbes 1000 ruutu koduaeda... Praegu aga .... maa-ala suurus on mõõdetav ikka märksa suuremate arvudega...

Annaks ilm ka järgmisel nädalavahetusel mahti õues toimetada!

Päikeseline pühapäev

Hommikul 6.30 oli -4 kraadi. Maa kahutanud. Õhus paks udu. Lasa nii paks, et ulatus õue peale, isegi välistrepi ette!
Aga linnud teadsid juba selles karges ja uduses hommikus, et tuleb üks ütlemata ilus ilm - linnud laulsid, kriiskasid, kiljusid metsas ja põllul lausa ennastunustavalt!

Postimehe artiklit lugedes jäin hätta.... kus?, mis?
Kuhu ulatub Oru küla? Minu jaoks on Oru: vana koolimaja, uus koolimaja, lasteaed, kauplus, töökoda, autoremonditöökoda, Kelmiküla. Sotsika juures on bussipeatus Kata. Ei saa mina aru, kuhu külasse see magala siis õieti kuulub. Ja kus on see üleujutatud tee ja kus on see eratee? Ja eraõhk? Ja eravesi?

Kivikõrbe lõkkease tühjaks veetud (6 kärutäit tuhka).
Leidsin enda korjatud tageetese seemneid. Külvasin neid kasvuhoonesse.
Kasvuhoone külvid kastetud. Pump on jões, järelikult on suvine aeg alanud.
Tometitaimed väetiselahusega kastetud.
Poisid vedasid minema kruusahunniku, mis oli tekkinud, kui elektrimehed meile uue elektriposti paigaldasid.
Majaesine ei ole enam niiii puhas, nagu ta eile oli. Va tuul sasib ikka veel lehti ja pillutab neid omatahtsi laiali. Seetõttu algas uus ebavõrdne võitlus vahtralehtedega! Sügisel ma siia ei jõudnudki ja nüüd on siin kogu see lehekiht, mis puude otsast alla sadas.

Kell on pool viis. Lehed on riisutud joonel maja - ploomihekk. Õunaaeda ma vist ei jõua. Seal saavad lehed purustatud koos esimese muruniitmisega. Nagu see alati toiminud on.

Mustsõstrapõõsad on üle vaadatud ning lõigatud. Lõke põles ja kohe sai ka kõik sodi ära põletatud. Mina poleks küll osanud valida, mis oks alles jätta, mis ära lõigata. Aga nüüd on põõsaid kohe kena vaadata.

Tänase tööpäeva järel on kõik kohad kanged ja tuld täis. Pärast väikest pausi uuesti rehavart kätte võttes oleks tahtnud ulguda - nii valus oli!

Vaatamata kangetele kontidele ja valutavatele lihastele oli väga-väga-väga kasulik nädalavahetus!

Ahjaa! Lõpuks sai ka 15 piprataime (mitte paprika) pottidesse pikeeritud.

Laupäev õues

Lennukatastroof Venemaal. Õudne lugu!

Kell hakkab kohe neli saama ja mis ma siis ära olen jõudnud teha? Ei suurt miskit!

1. Pikk peenar puhastatud, muld kobestatud.
2. Tegelikult on päev kulunud muru riisumisele ja leheprahi ning kulu kärutamisele. Meetrites pole mõõtnud, aga mõõtsin pikkade sammudega. 53 x 62 sammu - vot selline maa-ala on nüüd korras. Seal hulgas on ka eelmisel nädalavahetusel riisutud murulapid. Neile oli tuul nädala jooksul uue sahmaka kuivanud vahtralehti peale saputanud.
3. Prahti jätkub lõkkesse varahommikust siiani.

Ohhoo! Meite vallal on veel natuke raha teedehoolduseks! Praegu kolistab meie tee peal üks hiiglaslik masin mitme sahaga. No ja oli ka viimane aeg, see tee oli ikka väga sandis seisus.

Panin mobiilil äratuse poole seitsme peale. Muidu oli oht, et unustan õues toimetades uudistesaate ära. Nüüd olen toas ja ootan seitsmeseid uudiseid.
Täna vist rohkem õue ei lähe. Vaim on õues rassimiseks valmis, aga ihho on na nõder... vot, mida teeb see pikk ja mõttetu talv! Praegu on selline tunne, et läheks ja teeks, aga vot jalad ei tule järele... Ehh, homme ka päev!

Reedeõhtused pildid

Ühed pildid on ka siin.
Nüüd siis lõpuks on ka meie aias märtsikellukesed õitsema hakanud. Lumikellukesed on end maja seina ääres alles vaevu-vaevu mullast välja sirutanud. On mõnus õhtu - töönädal on läbi saanud ja imelik küll, aga vaatamata algavale nädalavahetusele veel ei sajagi. Aga noh, küll ta jõuab veel! Ilm on üsna kuiv ja täna polnud lõkke põlema saamisega kuigi palju vaeva.

Käisin Rootsi Tee ääres vaatamas, kas ehk juba ka esimesed sinililled välja on tulnud. Leidsingi esimese taimekese, kes puutüve najal vastu lõunapäikest oli end kevadet nautima sirutanud.

Tükk aega mõtlesin ja kaalusin poolt ja vastuargumente, kas minna KRM üritusele või mitte. Ei raatsinud. Nii vähe on töö kõrvalt aega kodus olla ja nüüd, kevadel hindan iga minutit eriti kõrgelt.

Luiged põllul

Äksis ristmikust veidi Harmi poole on põld ühes kohas samal tasapinnal teega. Sealt on terve selle nädala vesi üle tee voolanud. Põllul on kena järveke. Ja sellel järvel on palju linde. Läbisegi ujusid, solistasid ning "jutlesid" pardid, haned ning kaunitarid - luiged.

No kas pole imeline vaatepilt!
Mõned luiged ka veidi lähemalt.

Üks lugu ühest ammendamatust lugude varasalvest

Klassis on vaikus. Lapsed kirjutavad ümberjutustust. Ma ka siis kirjutan.

Mees ja naine olid juba aastaid abielus olnud, aga peres titeõnne polnud. Küll käidi arstide vahet, aga ei midagi. Lõpuks otsustati minna posija juurde. Sellel hüva nõu varnast võtta - posija soovitas mehel minna paavsti juurde ja seal üks küünal süüdata.
Mees läkski ja süütas küünla.

Aastad möödusid. Ühel päeval sattus posija käima tolle paari kodukülla. Ta läks paari nende kodus külastama. Külalisele tuli uksel vastu trobikond lapsi - kõik nagu oreliviled reas.
Posija tahtis teada, kas ema-isa ka kodus juhtuvad olema.

Ema ja isa kodus polnud. Lapsed kilkasid, et ema oli läinud neile uut õde või venda tooma. Aga kus siis isa on? Lapsed kehitanud selle peale õlgu ja öelnud, et isa oli läinud paavsti juurde mingit küünalt kustutama.

Kolleegil on absoluutselt iga jutu juurde lisada oma "riukaga" lugu.

Hädas, nagu mustlane mädas...

Ma pean vist Oru poes käimise ära lõpetama. Kogu aeg juhtub seal midagi :(
Täna poest tulles venisin läbi kohaliku Karu järve", kui ühel hetkel jäi mootori töö aeglasemaks ja aeglasemaks ning soikus siis täielikult. Ja mina istusin koos oma autoga keset vett...
Kui lõpuks ukse julgesin lahti teha, avanes selline vaade.... Koolis tegelesime täna projektiga "Linnu pesakast". Park on aga paras mülgas ning nii said mu jalavarjud totaalselt poriseks. Töölt tulin ära vahetusjalatsitega - lahtiste kingadega. Midagi ei aidanud, tuli niimoodi sellesse külma vette astuda.
Nimelt nägin üle tee üht meest sõiduautot treielerile manööverdamas. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Seda enam, et mehed teavad - naine laevas, laev põhjas (mis tegelikult sobib üldjoontes ka auto puhul). Läksingi abi nuiama. Mees muigas: "Noh, natuke hädas või?" Mis natuke! Mu massin kooles ära, see nüüd mingi natuke sul ...
Tuligi mees mulle appi. Selgus, et arvamus, et küünlad märjad, see oli väga tagasihoidlikult arvatud. Tegelikult oli mootor vett täis. Selgus, et see auto võtab õhku väegade madalalt ja nüüd oligi õhufilter vett täis. Mees käis oma kodus, tõi võtmeid ja koukis lahti küünlad, veel mingid asjad ja lõpuks õhuvooliku. Autot käivitades pritsis mootorist vett välja üsna suure kaarega.
Aga lõpuks saime auto käima. Õhk praegu filtrist läbi ei lähe. Mees küsis, kas mu abikaasa on kodus, kes aitaks filtri lahti võtta ja ära kuivatada. Meest muidugi just siis ei ole, kui midagi juhtub. Mulle siis seletati ära, mis tuleb lahti võtta, mis veest tühjaks kallata ja mis ära kuivatada. See jutt kõlas minu jaoks nagu hiina keel.... :(
Nojah, koju ma sain. Kodus võttis poiss selle (mis iganes) kopsiku lahti, puhastas ära ja nüüd käib toas fööniga kuivatamine..... Tsirkus Barcelona! Aga nagu me kõik teame, inimesele polegi midagi muud peale tsirkuse ja leiva vaja. Leiva ostsin poest, tsirkuse saime kätte "na tšai".

Selline on Edithi maja ja õu. Tuli minu juurde, kalavinskid jalas, endal silmad pisarais ja rääkis, milline tema kodu praegu välja näeb.
Ja see on selle pere vanapaari kodu, kelle eile päästekomando kanderaamidel minema viis....

Kinnisvaraarendajad -projektijuhid on ülbed ja teatavad, et see uputus pole nende süü. Vald teatab, et ei saa midagi teha. Kuigi kõige kõrgemaid saksu oli eile sellest järvest läbi sõitmas nähtud....

Nii palju siis aidatakse ja toetatakse oma hädas kodanikke...

Eile nii, täna naa

No see kevadine ilm ikka - kord nii, kord naa. Täna siis jälle sombune. Küll ei saja, aga siiski niruvõitu teine. Ja termomeeter mu arvuti desktopil näitab kõigest mingit armetut +2 kraadi!

Aga siiski, kevad areneb jõudsalt - jõe kaldal tuiates sulpsas keegi vees sügavamale. Eks see ikka üks konn oli! Ja täitsa priske ning täitsa elus vihmauss oli peenramaa mulla peal! Käisin postkasti juures ja madalal põllu kohal lendasid luiged. Kolm ilusat lindu! Ma poleks neid märganudki, aga ju nad märkasid mind ning hoiatasid üksteist oletatava ohu eest. Äkki neil olekski olnud plaan maanduda sellel põllul, aga nüüd muutsid nad järsult suunda, võtsid kõrgust ning lauglseid üle metsatuka.

Lepp õitseb, sarapuu üritab samaga algust teha. Ei tea, kas mäletan valesti, aga millegipärast on jäänud mulje, et sarapuu peaks ikka enne leppa õitsema. Või mine sa tea...

Ei teagi nüüd, kas minna õue tööle või vedeleda niisama toas. Homme ju pikk päev ja palju tunde ette valmistada ka.

Õhtul tegin ühe uue PP esitluse homse 6. klassi loodusõpetuse tunni jaoks. Olen ise suht rahul, kuna sain nii mõnegi eluka jaoks lisada lingi, kus saame kuulata ka antud tegelase häält.

Eks tunnis hakatakse jälle virisema: "Nääh, jälle peame kirjutama", aga selles kirjutada suurt midagi pole. Ma loodan vaid, et pildid aitavad linde- loomi (eriti linde) looduses ära tunda. Kuuendikud on kohati päris lapsikud ja ei taha aru saada, et kui nad ei õpi konspekteerima, märkmeid tegema, siis edaspidi jäävad nad tõsiselt hätta.
See tasemetöö ei meeldi mulle kohe üldse. Mitte ei taheta õppida! Mõni tahtis teada, et mis siis ikka saab, kui see tasemetöö "2" tuleb. Mis mul ikka öelda? Tegin aga karmi nägu ja ütlesin, et ega siis pole muud, kui veerand on ka "2". Selle peale jäädi mõtlema...

And the last but not the least - lihtsalt võrdluse mõttes: Emajõe luhtadel veeuputust ette pole näha ja a la Lootsime paremat, aga läks hulleminigi kui tavaliselt

Tüüpiline kevad

Mille poolest tüüpiline?
Eks ikka ilma poolest! Ikka on nii, et nädalavahetusel, kui inimesed on töölt vabad ja saaksid koduaias asjatada - vot siis on niru ilm. Niipea, kui tuleb tööle minna, mida me näeme - päike särab taevas! Kohe kangesti tahaks pahasti öelda!

Juba hommikul tööle sõites peitis hommikupäike end tumedate pilvede taha tukkuma. Lõunaks ilm selge ja oi-oi, küll on soe! Ega ta kraadide poolest nii hullult soe polegi, aga meie aladel + 12 on juba kõva sõna.

Oli see Oru Kodu naaberkrunt üle asfalttee sel nädalavahetusel, mis ta oli, aga no nüüd oli küll päris hull seis. Kogu õu on ühtlaselt vee all. Tänav ja üle tänava põld samuti. Sõitsin autoga sellest asfaltpõhjalisest järvest läbi ja veesambad käisid auto katusel kokku. Iseenesest lahe kogemus, aga tegelikult üsna murettekitav olukord. Ja seda kõike mingite jobude pärast, kes kinnisvaraarendamisel ei kasuta tervet talupojamõistust. No mitte ei ole trendikas arvestada aastakümneid, võib-olla isegi juba terve sajand tuntud tarkust - vesi liigub ikka seal, kus temale kõige soodsamad liikumise teed on. Seda teadsid vanad talumehed, teadsid mõisa töödejuhatajad - ja nad kaevasid kraavid just sinna, kuhu vaja. Aga vot nüüd tuleb mingi tegelane, kes kohalikke looduslikke olusid tunneb vaid nii palju, kui ta kaardilt oskab välja lugeda. Omast arust oli kole tark veel pealegi, kui kraavi põhja lasi panna ehk kõige rohkem 10-tollise toru ning kinni see kraav lükatigi. Ja nüüd - totaalne, jõhker uputus!

Aias on lund kõvasti sulatanud. Küüni põrandalt on vesi kadunud. Aga mu ilusasti puhtaks riisutud murulapid on jälle tuules lendlevaid vahtralehe-krõbinaid täis! Hakka jälle otsast peale!
Kasvuhoones on palav nagu põrgukatlas!

Ei tea, kas minust on täna asja aias toimetama või ei ole. Homseks vajalikud töölehed tegin küll töö juures valmis, aga töönädala alguses olen kui halvatud - mitte ei saa töid-tegemisi jooksma. Aga vot siis, neljapäeval, kui nädalalõpuni on veel üks tööpäev jäänud, siis tuleb eluvaim jälle sisse.
Ostsin täna ka kotitäie lillemulda - meil lastega üks plaan vaja teoks teha.

Kasvuhoones:

• külvasin ühe paki ahtalehist tageetest (kollase-oranži kirju)
• külvasin ühe paki suureõielist ja kõrget tageetest (erkkollane)
• külvasin 65 lillherne "Little Sweatheart" seemet (segu). Taime orienteeruv kõrgus 25 cm.
• lõikasin tagasi 4 miniroosi istikut

Õue peal:

• Imepeenrast mullused varred lõkkeasemele
• lõkkele uuesti eluvaim sisse puhutud
• kuuri ees püsilillepeenrast mullused varred lõkkeasemele

Nii mõnus on õhtuhämaruses õue peal toimetada! Õhus on lõkkesuitsu lõhna, taevas sõuavad haneparved, õhk tundub soojana, kuigi termomeeter näitab veel kõigest 9 kraadi. Mõnus õhtu!

Oh sa poiss!

Täna kaevasin kasvuhoones peenraid.

Külvasin kasvuhoonesse porgandi, tilli ning lehtsalati, jääsalati hübriidi seemned.

Vedasin kuurirõdu lillekastidesse uut mulda mutimullahunnikutest.

Lõikasin taimedelt mulluseid varsi maha. Tegin lõket.

Võtsin talvekasuka maha viinamarjalt. ja ülla-ülla, leidsin muuhulgas üles ka kasti miniroosidega. Homme vaatan, kas ja kui hästi nad talvitunud on.

Niisugust rahvamassi ei ole ma Nõiakaevul veel kohanud!
Esimese üllatuse osaliseks saime oma külateel, kui Kolu - Tammiku tee ääres seisid autod juba meie ristmikust Kolu pool. Osa masinaid olid pargitud ka meie kruusatee serva. Teisel pool ulatus masinate rivi Pärtlimäeni välja.
Keerasime oma tee pealt asfaldile, e Nõiakaev poole sõita. Siis tekkis mõte see autode hulk videosse võtta. Nüüd, õhtupoolikul on autode hulk veel palju suurem. Ja Ants ise on täitsa kadunud?!?! Ega ta jõuakski selle rahvamassi hulgas jutustada seda 100 l/s juttu!

Nõiakaev keeb!!!

Täna hommikul hakkas Nõiakaev keema. Homme on veekuppel rakete kohal kindlasti veel kõrgem. Küll oli rahvast kaevul! Teisi pilte vaata siit: Tuhala paisjärve tammi on suurvesi poolenisti minema viinud.

Tuhala jõgi sillast allavoolu.

Oru Kodu inimestest on kahju. Osta osmik heinamaale, maksa terve elu ja siis ujuvad pardid terrassi pealt tuppa.

Sellist pilti, mis avanes Oru vana koolimaja ees tiikide juures, seda pole ma varem kunagi näinud.

Pilte saad vaadata siit:

Pühadelaupäev

Pilved kuuskede latvades. Vihm. Udu.
Vesi jões on veel kõrgemale tõusnud.
Pirita jõgi on üle kallaste tõusnud. Luhad on vee all. Paaris kohas on jõgi triiki - teetammiga juba samal joonel.
Tõmbasin rehaga mõned lumehanged muru peale laiali. Mis tänase päevaga edasi saab, seda ei oska veel välja mõelda.
Külvasin kaheksa topsi sisse lilleseemneid. Üks pakk oli täidisõieliste lõvilõugade seemneid (F1). Selgus, etseemneid oli pakis ei rohkem ega vähem kui 10 tükki. On ikka kidedad küll!
Külastasime Nõiakaevu. Kaks korda.
Pikeerisin lobeeliaid. Pistsin nad kuurirõdu räästasse riputatavatesse ripp-pottidesse.

Suur reede

1. Kolm kärutäit lahti raiutud jääkamakaid jõe äärde kärutatud ning kaldast alla suunatud.
2. Murulappidele värskema ilme andmine muruluua abil. Muidugi sealt, kus maa juba lumevaba :)
3. Pikeeritud taimede kastmine ja nende kiitmine. Nad ju kuulevad ja kasvavad siis palju paremini, kui nendega rääkida.
4. Pesumasinale saab kõvasti tööd antud.
5. Edastan info: http://loodusmeieymber.blogspot.com/2010/04/tuhala-noiakaev.html
6. Aedhortensiate ümbrus talverisust puhastatud, hortensiate oksad tagasi lõigatud. Kasvuhoone ees neitsikummelite vanad varred maha lõigatud, maa kobestatud. Pikast peenrast lumevaba pool puhastatud ja veidi kobestatud

Tegelikult tibutas täna terve päeva. Kergelt, vaevumärgatavalt, aga siiski. Nüüd, pool kaheksa õhtul sajab juba päris tõsiselt.

Aias ringi kõndides tekkis mõte, et kuskile (näiteks lipumastile või puukuuri seinale) tuleks 80 cm kõrgusele teha üks märge. Siis edaspidistel talvedel oleks hea võrrelda lume paksust.
Tallinna külje all on Peetri küla vee all, meil siin samasugune vaatamisväärsus Oru Kodu näol olemas. Lausa hale on vaadata, kuidas endisest heinamaast on saanud tühermaa, mille ühes nurgas seisavad äravahetamiseni sarnased majad. Ja nüüd lainetab nende kastide vahel vesi...

Suitsuandur

Suitsuandur on ikka tõesti väga tundlik! Ja see piiksumine käib luust ja lihast läbi!

Oli pannkoogihommik. Ei saanud arugi, et nii väga hullusti oleks suitsu olnud. Uks köögi ja esiku vahel oli veidi avatud. Ju see küpsetamise suits siis ikkagi üles pääses. Igatahes viimase pannkoogi küpsetamise ajal piiksuma see riistapuu hakkas. Algul ei saanud arugi, et kust see hääl tuleb. Siis sain asjale pihta! Õnneks seekord ei pidanud ise lae alla ronima. See piiksumine ajas unimütsi maast lahti. Temal piisas ainult käe sirutamisest ja käes see oligi. Aga visa ta on, see andur! Veel poisi käes lõugas edasi. Poiss harutas selle asjanduse algosakesteks, siis jäi lõpuks vait.

Õues on ilm pilves. Öösel on ilmselt vihma sadanud - räästad tilguvad. Aga iga minutiga läheb õhk kollasemaks. Äkki päeva jooksul tuleb ikka päike ka välja.
Mul täna kasvuhoone tööplaanis. Jaheda ilmaga on seal natuke sant toimetada.
Eks päeva edenedes on näha.

Comeniusest:
Soomest tuleb neli õpetajat ja kaheksa õpilast. Neli poissi ja neli tüdrukut. Kahjuks Arto laste vanuseid ikkagi veel ei saatnud, aga arvan, et nad 5. või 6. klassi lapsed on. Vanemaid neil ju polegi. Portugalist tuleb kaks õpetajat ja neli tüdrukut. Kaks kolmeteistkümne ja kaks neljateistkümne aastased. Itaaliast tuleb kolm õpetajat. Lapsi seekord kaasa ei võeta. Kreekas on rasked ajad ja nad ei liigu üldse kuskile. Isegi mitte Euroopa rahade eest.

Olla või mitte olla .... daam

«Üks õige daam ei ole iial närviline, ei ole iial näljas, tal pole kunagi janu, ta pole iial väsinud, ta naeratab kogu aeg ja oskab kõiki asju teha. Kui millegagi hätta jääb, ei näita ta seda välja, vaid õpib hiljem asja selgeks,» kirjeldab ... /ajakirjast Naisteleht/

Järelikult: üks õige daam = robot

Küll on soe!

Täna on võrratu ilm! Temperatuur tervelt 12 kraadi! Võrreldes eilsega on lumi väga palju kahanenud.
Suurvesi meie maa-alal.
Talvel paksu lumekasuka all on mutt peenema arhitektuuriga tegelenud. Sellist hargnevat ja sopistuvat mutimullahunnikut pole vist varem näinudki. Igal juhul pilk jäi sellele peatuma.

Meil on jälle marjapõõsad! Poleks uskunudki! Ja

nad pole isegi mitte murdunud ega muljutud.

Ja noor mets kosub!

Kaunis päikeseline kevadpäev

Õhutemperatuur +8 kraadi. Keskpäevaks päike ka väljas. Taevas suured valged rünkpilved.

Kui kevade tulemist natuke järele aidata,
võime peagi näha igasuguseid rohutuuste ja pussakaid. Täna leidsin üles ka seni kadunud olnud põõsa. Oli teine hoopis pajaga õunapuukännu juures.

Hommikul tööle sõites vaatasin põlde, kus esimesed lumevabad mättad välja olid ilmunud. Mõtlesin, et nüüd oleks küll viimane aeg lõokesel ja kiivitajal oma vanadesse pesapaikadesse naasta.
Töölt koju jõudes selgus, et mõlemad linnud ongi kohal! Neid oli nii kuulda kui ka näha. Tore-tore! Kevad tuleb mühinal!

Mayday!

Monika, kui juhtud siia lehele, siis saada mulle üks meil. Ükskõik, kas gmaili või teisele aadressile. Sinu gmaili aadress väidetavalt ei toimi ja teise olen ära kustutanud.
Väga pakiline asi!

Et inimeseloomal mitte igav ei hakkaks.....

...selleks lõi Kõigevägevam talve. Külma ilmaga, lõikavvingete tuultega, madalalt liikuva päikesega. Aga mida tegi see va inimeseloom? Tema üritas Kõigevägevamat üle kavaldada! Varus rohkelt juurikaid ja vilja, et lähikondsetel kõht tühjaks ei jääks. Pügas lambaid, tegi lõnga, lõngast sooje riideid - et talvekülmad näpistama ei pääseks. Ehitas sooja tare, et tuuled ja külmakraadid ligi ei pääseks. Kõige tipuks langetas metsas puid, lõhkus halgudeks, ladus riita - et talvel tares mõnusalt soe oleks.
Ja kui siis Kõigevägevam oli mängu pannud oma arsenali kõige külmemad külmakraadid ja kõige vingemad tuulepuhangud - mis ta siis nägi!?! Va inimeseloom mõnules koldesuu ees, vaatas praksuvaid halge, mekkis talvevarudest keedetud maitsvat rooga, endal villasoojad riided üll...
Selline olesklemine ei kõlba kuskile!
Kõigevägevam vaatas oma labori üle ja ehhee - välja mõtles, ta lõi lume!
Sai teine selline ilus - valge, pehme, sätendav. Kõigevägevamal olid lumega omad plaanid. Ja need plaanid on tänaseni täitsa toimivad! Need plaanid tõid inimeselooma soojast kambrist välja! Algul oli inimeseloom sinisilmselt rõõmus - kõik ümbrus oli muutunud valgeks ja pehmeks ja ilusaks. Lumes sai puhata ja mängida, lumes sai sporti teha, lund oli muidu ilus vaadata.
Aga ühel hetkel sai seda ilu liiga palju. Lumi hakkas läbipääsmatuid hangesid tekitama, hakkas kogu ilma enda alla matma.
Ja kõigevägevam oli rõõmus! Inimeseloom sai tööle pandud! Mis ta lustib aina ühtejärge! Las kaevab teed lahti, las tekitab kõrgeid valle teede äärde, las müttab nii et pea märg!
Ja seda müttamist jätkub kuni lume sulamiseni, sest hoole ja armastusega kõrgeks kuhjatud lumevallid on nüüd vaja jälle lahti harutada, et kevadpäike neid kiiremini sulatama pääseks ning maapinnal taheneda laseks. Lumega on palju tegemist...

Kui eile toimetasin tammil ja sättisin jõgepidi allavoolu tulnud sodi ajutiseks veetõkkeks, siis täna on lood sootuks teistsugused. Vesi jões on tõusnud ning väge kogununa kõik mu ilusti-kenasti sätitud raagendused kus seda ja teist lükanud. Vot selline pilt on praegu!

Niisugune näeb praegu välja talvel ilusti-kenasti puhtaks roogitud parkla.
Köögi akna all hostade peenras on oma ninakesed välja pistnud esimesed lumikellukesed. Küll see muld on plink ja toores praegu! Paari sentimeetri sügavusel on ju alles kelts.

Üles leidsin! Välistrepi alumise astme leidsin üles. Natuke jää raiumist, kärutamist ja jälle tükike maakoorest nähtaval. Järjekordne töövõit talvevihkaja kontole!

Kevad võtab tuure üles

Täna hommikul 5. 30 oli väga paks udu. Lausa värviline. Valge. Nähtavus võib-olla kuskil paarkümmend meetrit ehk.
Nüüd, kell 9 nii hull see udu enam pole. Väike lootus jääb, et ehk isegi päike piilub millalgi päeva jooksul pilvede vahelt välja.

Linnukevad on alanud. Iga päev lisandub keegi oma lauluga ühendkoori häält võimsamaks muutma.
Kurb on vaid see, et linnukestel ei ole ju mitte midagi süüa. Hommikul autoga sõites peletasin iga mõne meetri järel linde lendu. Ju nad, õnnetud, üritavad teepervedel üksikute rohutuustide vahelt ivakesi leida.

Tänasega on sookurgede saabumise paljude kevadete viimane tärmin kukkunud. Selleks ajaks on ka kõi-ge hilisema kevade puhul need linnud kohal olnud. Aga tänavu ei ole.
Pole sookurge, pole põldlõokest, pole kiivitajat - järelikult see ikka üks vale-kevad on!

Kell 10.20 - ilm on peaaegu päikeseline! Päike üritab suurema või väiksema eduga end pilve- ja udumassist läbi trügida. Tuleb vist üks kena ja soe päev.

Üle seitsme soojakraadi meil täna välja ei venitanud. Aga kui eile lumi veel kandis, siis täna ta seda enam üldse teha ei taha. Vaene Potsu on harjunud lumel jooksma, täna on ta aga koledal kombel hädas - vajub lumme, rabeleb, lõpuks roomab (!) lumeaugust välja. Nagu partisan!

Mis siis tehtud sai?
Kasvuhoones laotasin lund laiali. Natuke ka koristasin kasvuhoone eesruumi ja tegin lõket. Loopisin lumehangesid laiali - õue peal on tõeline plögandus!
Vaatasin, et tammi taha on ujunud kobraste tekitatud sodi. Võtsn pika varrega reha ja libistasin end järsust kaldast alla tammile. Noja, lumi täna ju ei kanna enam.... Aga ikkagi natuke riisusin veepinda. Kütet sain ka. Kobras oli kase allavoolu lasknud. Ta oli selle puu peaaegu õigesti ära ka "järganud" - noh, selline laias laastus kahemeetrine kasepuu juhtus olema. Mereand olevat jumala and. Arvan, et kuna meil merd pole, siis käib see samamoodi ka jõe kohta.

Pikeerimine

Taimede pikeerimine.
1. Pikeeritud 28 paprikataime. Õnnestus see mu munakarbi-katse! Taimede juured ei saanud üldse aru, et neid teise anumasse ümber tõsteti.
2. Lobeelia "Regatta Lilac" kahes väikeses kassetis. Pikeerisin iga viimase taimekribala, kuna idanevus oli väga niru.
3. Vasakul lobeelia segu, paremal kaks kasti päsmaslilledega.

4. Pikeeritud on 60 tomati "Koit" taime. 5. Pikeeritud on 20 tomati "Vilma" taime.

Järgmine foto näitab selget pilti tõsiasjast, et mu tööasjad on ennast kitsamatesse oludesse kehitanud. Ei tea, mis siis veel saab, kui mulda juurde saab hangitud ning ülejäänud taimed ka pikeeritud saavad! Ülemise korruse väikestel akendel on kole kitsad aknalauad, neile just palju taimepotte ei paiguta. Kui kevad ise ei mäleta, mis suunda jääb Eestimaa, siis tuleb talle see asi viisakalt ja vihjamisi selgeks teha.

Kella 12-ks päeval on õues juba 7 kraadi sooja, kusjuures päikest ei ole (üsna pilvealune ilm). Kas see kevad nüüd lõpuks siis tulebki?

Jalutuskäik Tammikus

Kõigepealt hüva uudis: Mesilastel on puhastuslend tehtud! Päike paistis mesitaru uksest sisse ja uudishimulikumad ja julgemad tegelased olid päikesesoojal taruseinal kõndimas.

Ja lumel oli märke puhastuslennust.

Küll on tore, et mummid raske talve kenasti üle elasid! Kuuldavasti hakkab suvel meite kandis suur mesikapõld lõhnama. Siis vast on tööd!

Pärastlõunal on ilm päikeseline ja soe. Seda muidugi päikese käes. Kuhu päike peale ai paista, seal hakkas juba kahutama.
Panime Potsule rakmed ümber ja läksime. Küll oli metsas palju huvitavaid lõhnu! Koera meelest muidugi. Teed suurt polnud. Üks segane oli oma jeebiga üritanud metsateel sõita. See oli rohkem selline sõjatantsu moodi karglemine olnud. Paar pilti ka metsateelt.
Tammiku nimepuu tamm.
Heinamaade äärsed kased.