Mis lill see on?

Olen teisest aiast saadud taimega koos saanud veel ühe tundmatu isendi. Leidsin ta teise taime varjust. Koukisin välja ja istutasin pottidesse kosuma. Ehk saab temast veel asja.

Taim on väga pisike, väga madal. Tundub, et tema võrsed tahavad laiuda mööda maad, mitte kõrgustesse tõusta. Õied meenutavad õige veidi kannikese õit. Ka värv on selline roosakas. Esimesel pildil on õied küll pigem valged, aga kuna leidsin ta teise puhma lehtede alt hämarusest- ehk sellepärast. Taim on nii pisike, et istutamiseks oleks paras olnud kasutada pintsette.

Aga kes ta on? Ja kus talle kasvada meeldiks?

Jaanipäev

Tegelikult mulle ei meeldi jaanipäev. Pole kunagi meeldinud. Jaanieelne reklaamikampaania mind nii hullusti ei häiri, nagu seda teeb jõulureklaam (mis varsti peale jaani juba algabki). Asi on hoopis milleski muus. Ja selle muu ütles eile välja noorem poeg: "Nüüd on siis suvi läbi!" Kuigi südames arvan sama, püüdsin ikkagi väidet pareerida tõsiasjaga, et too suvi jõudis just eelmisel päeval alata, kus ta siis läbi on. Vanem poeg täiendas: "Miks ta siis läbi pole, kui paari päeva pärast algab allakäik."
Tegelikult ongi nende kahe lausega ära öeldud, miks ma jaanipäeva ei salli - iga päevaga hakkab päev lühemaks minema. Pisikese kukesammu võrra, kuid siiski. Ja enne, kui me arugi saame, on käes sügis. Seejärel talv... (Juba juuli keskel on vahtravõrades märgata punakasrohelisi laike. Juba nii vara!)

Aga nojah, tegelikult tahtsin rõõmustada tänavusuviste lobeeliate ilu üle. Kevadel panin seemned ilmselt suht õigel ajal idanema. Eriti just amplilobeeliad on päris hästi võrreldavad Hansaplantis müüdavate analoogidega. Ja hind missugune!
Lobeeliataimi sai nii palju, et jätkus ka trepi ette lillekastikestesse.

Istusime õhtul jõe kaldal lõkke ääres. Vaatasime oma aeda. Ilus on! (Meil on selle kohta tegelikult väljend: "Nii ilus, et nutt tuleb peale!") Eriti just siis, kui need tohutud maa-alad värskelt niidetud on. Ja need suured puud! Minu selle talu "ajaarvamise" vältel on nad ikka meeletult palju kasvanud! Kohtades, kuhu me alguses peenrad rajasime, poleks see enam mõeldav. Ja vaata, millise nurga alt tahes, majast paistab alati vaid mingi nurk või laik - kõik on rohelusse uppunud. I-lus on!

Jälle omas elemendis :) ....

....ehk teisisõnu: hulle plaane hakkab tulema justkui Vändrast saelaudu. Täna sai väegade vastumeelselt end suurele aiamaale sibulapeenra veerde aetud. Et rohida või sedasi.....
Aga vot sel pea alaspidi peenras ukerdamisel on omad tagajärjed, sest kui niisuguses asendis pikemat aega viibida, valgub veri pähe... Mis selle tagajärjel juhtuda võib, see on juba indiviiditi erinev. Minu puhul on see jama, et hullud plaanid hakkavad peas ringi tiirutama. Ja nii jäigi peenra rohimine jälle pooleli. Hoopis Painti programmis oli vaja üks plaan visandada.
Vahepeal üks pilt ka. Istutasin need lilled mullu augustis uuele kohale (Naadipeenrasse). Mulle tundub, et tänavu on õied kuidagi kirkamad, õie südamikus on veidi enam punast tooni. Nojah, see rosaariumi ja puhkekoha plaan.... Selline ta siis tuli. Idee järgi sellele platsile, mis seni kandis nimetust "suur aiamaa". Nüüd tuleb see ala mürgitada kas Roundupi või miski uuema ja tõhusama ollusega ning siis.....
Väga tahaks, et roosipeenrad oleksid veidi kõrgemad - kõrgus võiks olla üles ehitatud maakividest müüritisena (analoog lipuvarda ringpeenraga). Peenarde vahed - jalgrajad oleks muidugi väga efektne, kui sillutatud, aga meie puhul jäävad ilmselt muru alla (muruniidukiga hea neid korras hoida).

Sibulapeenraid rohides vaatasin hostasid. Sai nende küljest tükke haugatud eelmise suve lõpus ja eriti suured tükid sai võetud sel kevadel - ikka on nad tohutult suured. Tuleb mõelda, kus ja kuidas neid kõige parem oleks eksponeerida. Võib-olla kombineeriks roose just rahulik-roheliste hostadega?

Nii! 50 sammu sibulapeenraid on rohitud! Selline märkimisväärne töövõit ning võimalus 10.-s punkt tööde nimekirjast maha tõmmata! Millegipärast meenus tööd lõpetades NL skulptori Muhhina taies "Tööline ja kolhoositar" ning see, kuidas ma lapsena toda pronksi (?) valatud tädi kartsin... Oli teine selline jõuline, lihaseline ning mis peamine - minu arust kole kurja näoga...

Plaanisin vaarikaid rohida, aga ei õnnestunud. Ilm on vilets ja mesilastel tuju paha. Nii saingi kaks nõela ning mulle sellest aitas...

Imepeenra rohimine. Kui oled hoolas aiapidaja (või vähemasti üritad olla), siis polegi see rohimine nii hirmus. Muld on niiske ja pehme - rohimine edeneb päris kenasti. Aga kindel on see, et vesihein ei ole mitte kõigevägevama poolt loodud. Tema on ilmselgelt saatanast - tee mis tahad, lahti temast ei saa.

Krõõdad on ka puhta vakka jäänud. Ilmselt teevad heina. Või saunavihtasid.
Pidi ju suvel iga kuu kuskil aedasid kaemas käidama. Kange tahtmine oleks veidike aiandusspionaažiga tegeleda ja ideesid näpata.

......

Ehh! Ei lähe see asi mitte nii kiiresti, nagu ma sooviksin. Imepeenrast on korras kuus sektorit. Kahele neist vedasin juurde mulda. Selleks kasutasin muti aetud kuhilaid. Hää must, siidine ja juurikavaba muld! Nüüd hakka või paluma, et mutt veel natuke Rootsi Tee ümbruses tõnguks - saaks veel mullale lisa. Vahepeal sadas pea pilvitust taevast ka tiba vihmakest. Vihm ajas sääsed õelaks. Nende lakkamatu pinin ja õelus mu viimaks tuppa ajasidki.

Suvi missugune - terve päev õues jopega. Sama jope seljas, sai talvel lund kühveldatud. Aga ilma olla ei kannatanud. Külm. Ja homme on jaanilaupäev. Ei usugi enam eriti, et sel suvel üldse enam soojaks läheb. Hakka või uskuma skeptikute arvamust, et selle suve kõige soojemad päevad olidki need poolteist nädalat maikuus.

Sinilatv

Sain 14 siniladva taimekest. Tegemist on püsikuga, mis juhul, kui kuivanud õisikuvarsi õigel ajal maha pole lõigatud, kipub isekülviga ohtralt paljunema. Natuke tihedalt need taimed nüüd peenras kasvavad, kuid mis teha, kui kõik suvikud maha on istutatud. Sinilatv on ilus ka ilma õiteta. Dekoratiivsed lehed meenutavad veidi nefroleebi lehti.

Siniladva õied, nagu nimigi viitab, asuvad õisikuvarre ladvas. Värvus on ilus, puhas.

Rohkem infot siniladva kohta leiad siit. Ja siit ka. Selgus, et tegemist on ka ravimtaimega!

Pojengidest

Juba üsna mitmel suvel oleme vaadanud, et meie suured roosaõielised pojengid tuleks kuskile mujale istutada. Ajal, mil nad oma praegusesse paika said, olid valgustingimused selles kohas hoopis teistsugused. Tänavu pole pea ühtegi õienuppu ka - seega, labidas mulda. Nüüd mõned küsimused:
1) Kas pojengil on mingeid erisoove mulla happelisuse osas?
2) Mis kuu oleks teise kohta kolimiseks parim?
3) Kas suvisel ajal jäetakse ümberistutuse käigus taimel varred terveks või tuleb mingile kõrgusele tagasi lõigata?
4) Kas vastab tõele, et pärast teise kohta istutamist hakkab pojeng õitsema alles kahe aasta pärast? (Eelmisel korral justkui oli midagi säärast, aga kes see täpselt mäletab.)
5) Enne aiablogidega tutvumist polnud mul lihtõieliste pojengide olemasolust aimugi.
Kas lihtõieline pojeng on sama võimas puhmas, nagu see roosa täidisõieline või on hoopis madal?

Mis on juhtunud Tuhala jõega?

Täna jõe kaldale minnes oli ehmatus suur - jõest on saanud mudajõgi. Pildile see vesi nii tumepruunina ei jäänudki, aga reaalsuses on pilt ehmatav küll.
1. oletus: Keegi ülevalpool kaevab (süvendab) jõge. See versioon on väheusutav. Esiteks ei tohi seda teha ilma eelneva projektita, teiseks oleks masina mürinat kuulda (kui oleks Veetõusme allikatest allavoolu).
2. oletus: On tekkinud uus varing karstialal. Kas jões endas? Kas vahetult jõe kaldaservas? Kus? Mis? Miks?

Kui abikaasa jõuab tagasi Juuru G-st oma endise klassi lõpuaktuselt, siis läheme uurimisretkele.

Jube põnev!

"Päriselt" puhkusel

Viimaste päevade kiire-kiire oli isegi nädalapäevade arvestuse sassi ajanud. Eile avastasin end mitmel korral imestamas, kuidas raadiost või telerist tulid argipäevasaated. Aga näe, oligi ju reede!

Õhtul oli suur vabanemise tunne. Kuigi ega hing päris rahu ei leia, muretsemist jätkub kogu suveks. Seda enam, et mõisapäeviti tuleb kooli vahet seerida. Igal juhul võtsin üle mitme päeva taas tikkimise töö kätte.
Ja nüüd on see töö valmis. Vajadus pühendas abinõu - mõned defektid oli vaja lihtsalt ära peita ja nüüd on vana ja mugav T-särk jälle kasutuskõlbulik. Säästunipp ju seegi :)

Ilmapoisid ja ilmatüdrukud lubasid suure suuga tänaseks vihmasadu. Vähemasti varahommik on päikeseline. Ja isegi suht soe. Tea, kas nüüd tuleb viimati suvi?

Hei, targad aiapidajad! Kas kollane lill pildil on ka mingi päevaliilia? Ma isegi ei mäleta, kus mulle see taimenutsakas pihku pisteti. Veel vähem tean, kes ta on.

Mõned pildid ka

Pole juba mitu päeva ühtki pilti teinud.
Ega´s midagi, jope selga ja väike tiir õuele. Selgus, et jõe ääres on kollased võhumõõgad õitsema hakanud. (Uut fotokat veel hästi ei tunne - zuumimise nuppu üles ei leia.)
Lõhnav kuslapuu õigustab oma nime eriti õhtusel ajal.

Üks tundmatu lill. Õitsemise ajal on ta väga ilus. Kui aga õitseaeg möödas, koltuvad lehed ning peagi on selle koha peal must maa. Küll ma olen mõelnud, kellega teda koos kasvama panna, et õitseksid erineval ajal, üksteist ei lämmataks ja musta maad peenras ei oleks. Mitte ei oska õiget kooslust välja nuputada.

Päike!

Lõpuks ometi üks päev, mil päike paistab pikemalt kui 20 minutit! Õhutemperatuur kell 11 kõigest 11 kraadi.

Bad luck! Auto ütles üles. Kuidas ma homme inglise keele eksamile jõuan? Remondimees üritab miskit aretada, aga ta ise ka ei usu, et miskit kiiremas korrast tehtud saab.
Sõidan tööle jalgrattaga?
........
Auto võeti sleppi ja minema ta viidi......
See aga tähendab, et homme tuleb jalgrattaga tööle vändata. 25km sinna ja 25 km tagasi...
Käisin treeningu mõttes jalgrattaga poes. Valutav põlv ütles selle toimingu peale hulgaliselt üsna sante sõnu... ja see oli vaid 2 x 4,5 km.
Aga eksamikomisjoni tuleb minna, miskit pole parata. Kui autost vahepeal elulooma ei saa, siis tuleb ka neljapäeval sama tee ette võtta. Õppenõukogu koosolek tahab protokollimist.
Ma ei taha selle variandi peale mitte mõeldagi...

Ühe säästunäputöö võtsin täna ette. Kui valmis saab, tuleb pilt ka.

Puhkuse teise nädala algus

Pärast eilset koerailma on lausa imelik aknast välja vaadates näha vihmavaba ja suhteliselt tasase tuulega ilma. Kas päeva edenedes tuleb tahtmine ka õue minna, seda veel ei tea...
........
Vanarahvas ei öelnud asjata: "Ära hõiska enne õhtut!" Ja nii ongi - ilmaaegu hõiskasin, et ei saja..... sajab. Ja kuidas veel!
Tegin ikkagi paar pilti ka. Oleks pidanud vist välku kasutama, aga noh, seekord siis sedamoodi.
Lupiinid naadipeenras. Äkki peaks sõna "naadipeenar" hakkama kasutama nimena ja kirjutama edaspidi suure algustähega? Me ju teistmoodi seda peenart ei nimetagi. Siis oleks meil kaks nimelist peenart: Imepeenar ja Naadipeenar.
Lipuvarda ringpeenar täies õieehtes.

..........

Tormikahjustuste likvideerimine. Potsu oli ka hakkamist täis,ainult et tema tassis oksi laiali, mitte ühte kohta kokku. Aga vähemasti oli lõbus!

Väikeste murulappide niitmine. Oh, küll on ilus see värskelt niidetud muru! Puuhoovi ääres kasvavate kaskede alt niitsin ka kõrged võililled maha. See koht tahab natuke kosumise aega, teistkordse niitmise järel on see ka ilus.

Ma pole aiale õigupoolest ringi peale jõudnud tehagi, kuid alles äsja rohitud peenardes on jälle mingid kahtlased taim-isendid lokkama asunud. Kõik aiapidajad muudkui jagavad erinevaid taimi ja taimekesi. Mei on aga kõige lopsakam taim üks pahalane - vesihein. Ma peaks katsetama näiteks lillepotis, milline taim oleks vesihein siis, kui keegi teda ei katkuks, siunaks ja kõikvõimalikul moel selle vaese umbrohu elu kibedaks ei üritaks muuta. Võib-olla oleks tegemist ühe ilusa padjandtaimega, mis värvuselt selline heleroheline ning lisaks ka imetillukeste valgete õitega :)

Peaaegu terve päev kahe masinaga niita ja kui palju valmis sai?.... Kõige rohkem silma alla jäävad osad. Niita on aga veel ja veel....

Sügisenäoline suvepäev

Täna on eilsega võrreldes veel viletsam ilm. Lausvihm, endiselt tugev tuul. Õnneks mitte nii tugev, et elektrit endaga hulkuma kutsuda suudaks.

Pärast üheteistkümne ja poole tunnist magamist ärgata äratuse peale - vot see on tase :S
Ma pean üles otsima, kust ma lugesin lugu Metsamoori tegemistest. Kahtlen, kas ikka mäletan õigesti, et kui eluvaimu on vaja turgutada, tuleks juua raudrohuteed. Ma olen raudrohuteed seni ikka köha puhul pruukinud. Kusjuures on aidanud.

Tuba soojaks köetud, ilma paranemine ära oodatud - nüüd üks kiire käik Imepeenra juurde. Nagu arvata võis, olid esimesed õied juba närbunud. teise varre küljes ikka üks enam-vähem korralik õis.

Puhkuse viies päev

Ärkasin üles kui zombi, no tegelikult pole veel ärganudki, aga Potsu leidis, et kui peremees juba toimetab, siis tuleb ilmtingimata mind ka üles ajada. Ja kell polegi nii vähe - tervelt seitse juba!

Aga siis, vaadates Feedjeti kaudu oma ajaveebi külastusi, jõudsin järeldusele, et mul on küll vist unitõbi kallal, miks muidu muudkui magaks. Nimelt olid viimased külastused olnud 00.40 ja 03.56! Kas inimesed üldse ei maga? Kuidas nad ometi jaksavad nii hilja/vara üleval olla?
Nüüd ma saan aru küll, miks ma vaatamata puhkusele ikka ei jõua ei puist, ei maist - ma magan liiga palju! Mõned on ikka masendavalt aktiivsed inimesed!

Sellise hämmastusega alustan tänast kodust tööpäeva. Ja olen täiesti kindel, et vaatamata püüdlusele olla kaaaaa natuke tublim, vajun ära ikkagi tavapäraselt varakult. Oh, jah!

Täna on üheksandikel matemaatika eksam. Nüüd tuleb tõsiselt pöialt hoida!
........
Ilm on täna pilvealune,temperatuur napp 13 kraadi. Vahetevahel pudeneb pilvest mõni imepisike vihmapiisk. Nii pisike, et vaatama-kuulatama, kas see ikka oli vihmapiisk. On selline "ei liha, ei kala" ilm.
Kummalisel moel on täna kuidagi harjumatult vähe pinisevaid sääsksõdalasi ja nii saingi tõsisemalt pihta hakata peenamaal umbrohu tõrjumisega.

Ei tea, kas ainult tundub või hakkabki lindude võimas ühendkoor vaiksemaks jääma... Ööbikut pole juba tükil ajal kuulnud, kuigi praegu ta peaks ju veel rõõmsasti laksutama. Kuldnokad on oma noortega pesakastist kaugele lennanud. Samas aga musträstal paistab laulmiseks jälle rohkem aega jätkuvat. Ju tal lapsed suured ja nüüd jälle aega ise lustida ning suvest rõõmu tunda. Ja lähedal põllul teeb rukkirääk valjuhäälselt "rääk- rääk".
.........
Aiamaal on peenrad rohitud. Töö lõpetamine oli küll juba kerges vihmasajus, aga pooleli ka ei tahtnud jätta. Pilt ideaalne veel pole, sest peenravahed jäid rehitsemata.

Praegu sajab ladinal.
Mul on tõsine mure seoses homse mõisapäevaga. Ega sellise sajuga õues päeva vastu ei pea ja paberid saavad ka märjaks. Eks hommikul vaatame, mis seis ilmaga on ja teeme vajadusel kiired ümberkorraldused.
.......
Mõisamäng algab alati natuke liiga vara, liiga ruttu. Kui veel lapsed koolis, ei siis ole aega järgmisele üritusele mõelda. Nii nüüdki: viimasel hetkel tegin valmis näo, mis käib meie kooli märgi "Naerata, oled Harmis" juurde. Siis järsku tuli meelde, et omale on ka pikaks päevaks tegevust vaja kaasa võtta - ega pidevalt registreerimislaua juures tunglemist ei ole. Nii visandasingi 10 tikkimismustrit nõelapatjade tarvis.
Nüüd peaks homseks kõik valmis olema. Oleks vaid ilma! Pöidlad pihku!

Puhkuse neljas päev

Hakkab vist jälle soojemaks minema, igal juhul öösel tuli aken lahti teha, et magada saaks. Nüüd, hommikul raadio ilmateade ütleski, et Tallinnas on varahommikul 14 kraadisooja.

Vaatasin saadet "Õhtusöök viiele", kus külalisi kostitas Katrin Karisma. Ta tegi ringkäigu oma kaunis kodukohas.
Nii tore oli vaadata lapsepõlve suvede juurde kuulunud kohti! Treppoja, suured männimetsad, Klooga - Ranna raudteejaam, rand ise. Kõik asjad on omavahel seoses. Aastate eest vähendati hullumoodi rongiliiklust liinil Tallinn - Klooga-Ranna, nüüd kurdetakse, et rand on tühi. Ometi oli aeg, mil see rand oli nii rahvast täis, et keset päeva randa tulles liivale siruli viskamise ruumi küll polnud. Soodsa tuule puhul oli vesi Klooga lahes supp-soe. Saates näidati ühte rannapaviljoni. Aga neid oli seal kunagi palju. Lisaks rannarestoran. Kõikide juures lookles pikk-pikk saba. Mängiti sulgpalli, võrkpalli, käidi jooksmas. Vetelpääste tegutses. Randa jälgiti tornist, poidest väljaspool tiirutas meeskond vetelpäästepaadil. See "minu aeg" jäi eelmise sajandi seitsmekümnendate teise, kaheksakümnendate esimesse poolde.
Nüüd on liivarand uskumatult rohtu kasvanud ja inimtühi. Ometi on/oli (ei tea, pole ammu seal käinud) metsaalune täis pikitud suvilaid. Kas need majad on praegu tühjad? Kas inimesed oleksid paremate olude korral tahtnud need suvilad aastaringselt elamiskõlblikeks kohendada? Ei tea. Kuhu on kõik inimesed kadunud? Elektrirong sõidab uuemal ajal kolme vaguniga, vanasti oli kuus vagunit ja kõik pilgeni täis nii hommikul kui ka õhtul. Kui kooliajal suuskade ja pungil koolikotiga ennast rongi tamburisse õnnestus suruda, siis mõni tädikene ikka leidus, kes "kooliõpilastest huligaanide" peale koledasti pahandas. Suuskade koolis hoidmise kommet siis polnud, sest suusad panime alla ka väljaspool kehalise kasvatuse tunni "sundust".
Aga tore siiski, et Kloogaranna - Treppoja kant päriselt välja pole surnud, et sinna isegi uusi maju on hakatud ehitama!

Looduskalendri kaamera Klaara ja Klausi pesas võib selleks kevadeks lõpetada. Ainasana elujõuliseks kasvanud kakupoju tukkus veel eile hommiku pesanurgas. Varem olen näinud teda ka pesasuul istumas, aga täna hommikul on pesa tühi. Kord juba pesast lahkunud kakupoeg pessa tagasi ei tule. Tuult tiibadesse, kakupoeg!

Tänased tööd:
Päeva esimene pool kulus ära kasvuhoones. Jälle rohisin! Kastsin hästi põhjalikult, väetasin.
Sidusin viinamarjavääte üles. Viinamari sätib ennast õitsema!
Tomatid 10. juuni seisuga: õitsevad, väiksed viljad on ka küljes. Lehekaenlast ajavad hullult kiiresti uusi võsusid - muudkui korrasta neid.Kasvuhoonekurk on selline igerik alles. Ette ei kasvatanud, pistsin seemned otse kasvumaja mulda.Kunagi kevadepoole olin väga üllatunud, et meie eelmise suve kurk on seemneid andnud. Nojah, eks need üllatust põhjustanud taimehakatised olid tol ajal sellise idulehestaadiumis tited. Istutasin nad teise kohta, sinna, kuhu kurgid plaanisin külvata. Üks taim tuli hiljem maa seest välja. Siis selgus tõsiasi, et see ei ole teps mitte kurgitaim, vaid hoopis päevalill! Kust sihvkad kasvuhoonesse said? Arvata võib, et see küsimus tuleb esitada tihastele. Kuidas nad aga talvel toidulaualt haaratud toidupalaga kasvuhoonesse said??? Kas tõesti lume raskuse all purunenud katuseosast? Sellisel juhul tekib küsimus, miks olid need sihvkad just seal, kus mullu kurgid kasvasid ja mitte kuskil mujal? Aiakoomika meite moodi...
Siin siis üks nendest "kurkidest". Nagu ma kuskil eespool mainisin, on meie aias seda betoonilaadset mulda äärmiselt raske rohida. Ainult vihmamärg muld on väheke pehmem.

Nojah, nüüd see muld on pehme. Kiikasin üsna pahuralt kahe porgandipeenra poole... Porgandeid polnud näha... Umbrohi oli üsna nähtav. Läksin siis külg ees ja vastumeelselt neid peenraid rohima. Aga .... küll on kärss kärnas, küll on maa külmunud... Noh, igal juhul pärast kahetsusväärselt lühikese jupi rohimist (umbes 2m) andsin loobumisvõidu ... sääskedele. Nad, saadanad, tahavad inimeselooma elusast peast nahka panna!

Puhkuse kolmas päev

Esimese asjana: tuli kaminasse - suvi missugune:)
Mõned pildid ka:
Naadipeenar oma praeguses lopsakuses: Naadipeenra iirised:Tänane töö. Pika peenra servast lõikan mätta välja. Et oleks parem kurjameid ohjata ning et muruniiduk pooli lillelehti ära ei hekseldaks.
Pikk peenar (48 sammu pikk) sai lõunaks korrastatud.

Puhkuse teine päev

Sajab. Tuul on ka üsna tugev.

Tuleb kaubareis. Vaja on päevavarju terrassile. Päevavarju puudumine ongi põhjus, miks ma ei saa õiget puhkusetunnet kätte - ma ei saa terrassil istuda ning näputööd teha. Ja päevavari on alati ka mõisapäeval kaasas olnud. Kudamoodu seda "arveraamatut" seal vihma käes täidetakse - ikka läheb katust pea kohale vaja. Meie mõisas on vastuvõtt väravas. Tean, et meie külalistele on see väga hea mulje jätnud. Eelmisel suvel, kui kolleegidega mööda mõisaid tuuritasime, saime enda jaoks hea tagasiside, et me oleme oma külaliste jaoks hea lahenduse leidnud.

Plaanisime sõita Raplasse. Viljandi maanteele jõudes selgus, et tee on kinni. Ümbersõitudega jantida ei tahtnud ja nii keerasime hoopis Kohila peale. Seal muidugi sõidu peaeesmärgiks olnud päevavarju müügil ei olnud. Küll aga astusin sisse lasteaeda lootuses juhatajat tema tänasel sünnipäeval õnnitleda. Kahjuks oli ta ära nõupidamisel. Vanad olijad tundsid mind. Kes kohe, kes natuke aega takseerides. Piinlik küll, aga ma ühte inimest küll ära ei tundnud. Ta ütles, et olime isegi ühes paraadnas elanud (?!?)

Ilkusime natuke aega meie kõigi "kõrge vanuse" teemal ja siis jätsin endised kolleegid lapsi lõunasöögiks ette valmistama.

Lõpuks saime päevavarju kätte. Laagri Maksimarketist. Tükil ajal on peas tiirutanud mõte, et välisukse juurde oleks midagi vaja. Mis see "midagi" olema peaks, seda ei osanud välja raalida. Aga kui mõte on, siis tuleb see teoks teha, eriti veel siis, kui teisel inimesel on ka üks peaaegu analoogne mõte. Nii ka seekord - kaks pead on ikka poole rohkem kui üks pea. Ja nüüd on meil selline ummamuudu ampliraagendus. Minu meelest väga lahe! Igatahes kellelgi teisel sellist ei ole.

Naadipeenar sai rohitud. Tegelikult küll läbi kaevatud. See ju ainumas moodus naadijuurte püüdmiseks. Istutasin paar puhmast sinna peenrasse juurde ka, kuigi pole enam miski istutamise aeg. Noh, olgu sellega, kuidas on, aga vähemasti ei kuulu sellesse peenrasse enam ühtegi suvikut. Mis oli ka taotluseks.

Puhkuse esimene päev

Kuidas siis puhkamine edeneb?
Mõnusasti! Koduselt! Päikeseliselt! Soojalt! Ehhee! Puhkaja elu on lust ja lillepidu :)

• Nagu eelpool juba mainitud, jäime mesilassülemist ilma.
• 30 kurgitaime avamaale istutatud.
• Kuuris puid laotud.
• Veidi lilli kastetud.
• Varahommikul inglise keele tööplaanide põhjad tehtud.
• Viinamarjal õisikuteta võrsed tagasi lõigatud.
• Uues pargis noorte haabade võrad "korrale kutsutud".
• Saunale kolm ringi peale tehtud ja selle tegevuse käigus veidike uut ideed genereeritud :)
• Viimased lillekonteinerid õue taritud.
• Üritasin porgandipeenart rohida. Betooni ei ole just lihtne rohida. Hapu! Ootame vihma!

Rohelisel elukäsitlusel on omad miinused ka. No kuhu see prügi siis panna tuleb? Keeran vana T-särgi sisse? Eh? Selleks ju ometigi läheb vaja neil killer-kotte! Nii olemegi paaril viimasel poetretil pakkinud ostud vana tava kohaselt kilekotti. Nokk kinni, saba lahti.

Linavästrikel on praegu tuline kiire - tuleb ju pidevalt näljasele pisiperele maiuspalasid otsida. Olin täna ühe sellise linnuga päris hädas! Endal nokk mutukaid ja ussikesi pungil täis, aga ikka veel sibab mööda muru, ilmselt lootuses leida veel mõni paluke. Oi, ma oleksin tahtnud näha, kuidas selle täisnokaga uusi siplasi püütakse! Nii ta siis sibas ja ma pidin muudkui jälgima, et hulljulgele linnule viimati peale ei astu. Siis aga tuli Potsu. Tema peab meil aias linnuhordide seas korrapidaja ametit. Niipea kui linavästrik koera nägi, nii ta minema lendas. Koer ei ole ikka nii usaldusväärne kui inimene.

Sülem kahjumis

Mesilaste hingeelu tundev inimene laabib kuskil Kadja küla kandis mööda sood ning nuumab parme, meie peame siin mesilastega jantima.

Huvitav, et maja juurde polnud midagi kuulda, aga kui läksin kuurirõdule lillekaste kastma, kuulsin valju suminat ning ohhoo - nägin suurt mesilaste parve ühe koha peal lendlemas. Kahjuks olid nad üle marjapõõsaste lennanud ning tantsisid suure lageda murulapi kohal. Kutsusin poisid ka vaatama, et mis siis nüüd nende elukatega teha tuleks... Tõin igaks juhuks sülemikasti ka kohale, et äkki nad võtavad vaevaks ise sinna sisse ronida (kärjest peaks ju ometi meelõhna tulema). Kahjuks olid mesilastel omad plaanid - nad võtsid suuna meie metsa poole. Tea, kes nad sealt üles leida suudaks ja kas nad üldse metsas peatusidki - panid äkki joonelt Oru poole. Jube kahju! Meil ju suur mesikapõld üle tee mumme ootamas.

Üks ideehakatus

Oleme tükil ajal mõelnud, et lõkkease tuleks ümber korraldada, aga mõtteks see jäänud ongi.

Nüüd leidsin veebis koduteemalisi ajakirju sirvides sellise pildi.

Äkki saaks sellest näidisest lähtuvalt midagi aretada?

Pilt on pärit siit.

Ei saa käima

Selle puhkuse algusega on nagu vana logu muruniidukiga: muudkui tõmba ja tõmba, et kas tross puruks, aga no ei lähe käima. Mootor on ilmselt külm! Kuigi on juuni algus (AL-GUS, mitte lõpp, vot see on see trükkimise ajal muule mõtlemine ning hiljem diagonaalis lugemine - tulevadki valed sõnad sisse), näitas termomeeter eile päise päeva ajal ei rohkem ega vähem kui kaheksa kraadi. Vaatasin kohe mitu korda, aga no ei saanud 18 kraadi kuidagi välja valetada. Kole külm suve algus! Ja tuul oli ka lõikavalt külm.
Seega: kui mootor magab, siis magagu! Natuke muretsesin üheksandike eesti keele eksami pärast (mitte, et keegi kahe saaks, vaid et keegi tubli liigse pabistamise pärast viit maha ei mängiks); rohisin kasvuhoonet (küll on nüüd palju ruumi kõnniteedel, taimed ju kooliaia peenardes); lõpuks (lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise) hakkasin uusi ja seekord väga korralikke 5. ja 6. klassi loodusõpetuse tööplaane tegema. Viienda klassi oma on täiesti valmis, kuuenda oma tahab täna õhtul lõpetamist (ei viitsinud tööd teha suisa uneajast). Ahjaa! 5. ja 6. klassi eesti keele tööplaanid on ka korras. Nüüd veel inglise keele plaanid üle vaadata ja siis võin tõesti suveks jalad seinale visata ja töö peale mitte mõelda. Nojah, tegelikult ma seda viimast lauset ise küll ei usu, aga ilus lause sai teine ikkagi.

Sünnipäevalast täna kodus polegi. Sai teine sõpradelt kingiks kontserdile sõidu. Tulevad alles pärastlõunal. Aga tordi teen hommikul valmis ning eks kartulisalat ja grillistaff kuuluvad ka tänase õhtusöögi juurde.

Nüüd on sünnipäevalaps kodus. Süda valutas koledasti. Autotäis noori jõhkra liikluse sees. Nad on küll asjalikud, kuid mõni teine ei pruugi nii asjalik olla. Mäletan, kui mulle autokoolis sõiduõpetaja ütles, et sõita tuleb arvestusega, et sina üksi tead midagi liikluseeskirjadest, teised kõik on kui vasikad karjamaal. Ühesõnaga: autojuhil peab silmi ja tähelepanu jätkuma kõikjale ja igaks sekundiks.

Ilmselt oli murest ajendatud ka unenägu, mille peale hommikul üles ärkasin.
Olin nimelt autoroolis. Üksi, nagu tavaliselt. Sisenesin laugesse vasakkurvi. Jõudsin märgata, et vastassuunast tulev auto ei võta tema jaoks paremkurvi välja ja kihutab otse. Ja otse minu autole küljelt sisse. Järgmine hetk oli minge kõrge lend autost välja (turvavöö oli küll kinni olnud). Lennu lõppu ei näinud. Enne ärkasin üles... Ja katsu siis sellise unenäo järel noori koju oodata!

2. juuni aias

Istutasin suvelilli. Ülejäänud taimed lähevad kooli juurde. Kes need küll peenrasse istutada jõuab?

Väike pooppuu õitseb. See puu on ilmselt pihlaka sugulane - õisik kangesti pihlaka õisiku sarnane.
Kevadel haukasin omast arust suht väikesi jupikesi emapuhmikute küljest. Nüüd on terrassi ees sellised suured hostapuhmad. Sama emataime küljest haugatud taimejupp varjulises nurgas - hoopis teistsuguse lehega.

Ilus esmaspäev Paunkülas

Kose ja Kõue valla koolidele ning lasteaedadele korraldatud üritus "Teeme head" oli üks ütlemata vahva üritus. Lapsed said kindlasti hästi palju põnevaid ning ka väga kasulikke teadmisi juurde. Olen eriti vaimustuses kiirabibrigaadi tööst: lapsed said ise lahases käsi-jalgu siduda, kopse ventileerida, südamemassaaži teha ning südant kuulata (nuku peal muidugi) ning kaelalahast paigaldada. Lapsed olid väga hakkamist täis!
Meile esines Ott Lepland. Ta jagas fännidele ka autogramme. Lapsed seisid kannatlikult pikas järjekorras (Seda "sabatamist" vaadates tuli kohe õnnis nõukaaeg meelde).
Pildid üritusest asuvad siin.

Ja mitte vähem tähtis pole asjaolu, et meil vedas ilmaga. Üle tüki aja jälle mõnus suvesoe ilm!
Homseks oleks ka väga vaja head vihmavaba päeva!

Maikuu viimane pühapäev

• Oleme kenasti graafikus - puud said maikuu sees saetud! Lõhkumise ja ladumisega on rohkem tegemist, need tööd lükkuvad paratamatult jupike edasi.
• Riputasin lobeeliapotid kuurirõdul oma kohtadele - las harjuvad tuule ja jahedama ilmaga. Kui õhtul väga külmaks läheb, tõstan nad kasvuhoonesse tagasi.
• Kurgid viisin toast aknalaualt kasvuhoonesse. Taimed oleks vaja juba avamaale istutada, aga kole külm on ikka veel - ei julge ka katteloori all neid ilma kätte jätta.

Küll on lugu! Puhkus on algamas ja hädasti oleks vaja terrassile päevavarju, aga mida pole, seda pole. Noh, eks on ju kah, aga pakutud kahest artiklist ei sobi kumbki. Üks on selline väike ning kipakas ja selline pluti-pluti mustriga, teine jällegi 3m diameetriga. Võib-olla selle laimirohelise värviga suudaks ehk kuidagi harjuda, aga 3m on meie terassile ikka liig mis liig. Samahästi võiks kogu terrassile katuse peale ehitada. Vaja veel veidi ringi vaadata!

Maikuu viimane laupäev

Eile õhtul asusin Imepeenras tegutsema, aga ega suurt ei jõudnud, sest läksime küladeseltsi kodulehe reklaami peale Tammikusse. Sealsest üritusest on lugeda siin.

Laupäeval asusime varahommikul õues tööle, sest ilmateade ähvardas tänaseks laussadu. Käsile sai võetud suure pargi niitmine ja muidugi Imepeenar.

Hurraa! Imepeenar on komplekteeritud! Kõigis 10 sektoris on püsikud.Ühes sektoris on veidi taimi juurde vaja.

Nädalavahetusele vastu

Õppeaasta eelviimane nädal sai läbi. Nüüd veel see viimane nädal vastu pidada ning algabki suvevaheaeg! Hästi kiiresti läks see aasta.

Kui nüüd vaid see ilm nädalavahetusel normaalne oleks ning kõik tegemist ja tegijat ootavad tööd tehtud saaks! Ilm on meil ikka muutlik küll - alles see oli, kui lahti olid kõik aknad ja uksed. Nüüd aga tuleb aeg-ajalt maja isegi kütta.

Mis siis plaanis on?
Imepeenras veel kolm sektorit korrastada ning taimed peale istutada. Kui plaan õnnestub, siis saavad kõikidesse sektoritesse püsililled. Selle arvelt võidaks üks teine aed, mis suvelillede taimekesi ootab.
"Heinamaad" üle niita.
Viimased puud saagida.
Puud lõhkuda ja riita laduda.

Rohkem igaks juhuks plaani ei võta.

Hakkame otsi koomale tõmbama

Panime täna oma klassi õppeaastale punkti. Aitäh lastele, muusikaõpetajale ning lastevanematele, kes aitasid kostüüme valmistada ning tõid head-paremat peolaulale.
Mõned pildid meie peost on siin. Aru ma ei saa, miks vana fotokaga tubased pildid sellised kollased tulid!

Mõned pildid uuest pargist

Männid on kasvamisel hea hoo sisse saanud. Mõnel männil on pikad kasvud, mõnel jälle uhked isasõied pilku püüdmas. Oh üllatust - metsmaasikas õitseb! Kui nüüd vaid öökülmasid ei tuleks!

Ojamõõla kellukesed kumisemas kevade lõppemise meloodiat.

Päikeseline, kuid jahe

Hommik tervitas meid päikesega. Ust paotades tuli aga tõdeda, et õhk on ikkagi külm. Näis, mis sellisel puhul päeva jooksul juhtub - maikuu lõpp ju ikkagi ning päike suviselt kuum.

Päeva jooksul läks ilm talutavalt soojaks ning jäi kuni õhtuni päikeseliseks.

• Üks Imepeenra sektor täidetud: sinna istutasin ümber alpi astra.
• Kartul on maha pandud. Ei möödunud poolt tundigi kartulimaal lõpetamisest, kui hakkas sadama. Meil vedas!

Külm on

Uhh, küll on kole, kui õhutemperatuur langeb kolinal tervelt kakskümmend kraadi! Sajab peenikest vihma, tuul puhub puudel lehed pahupidi - ühesõnaga: jälle tavaline niru suusailm.

Plaanisime kartuli maha panna, aga see nali jäi nüüd küll ära.
See-eest käisime Liiva kalmistul. Seal on vist talvine külm veetorustiku ära lõhkunud. Vett polnud ja nii tuli käsi pesta asfaldilohku tekkinud veelombis.

Suvistepüha toimetused

Täna on kardetavasti viimane ilus ja soe päev ning mõneks ajaks asendub suvesoojus kevadise jahedusega. Muideks, toomingavilu jäi tänavu sootuks ära!

Päeva alustasin õunaaias puutüvede ümbert kõrge rohu lõikamisega. Ma ei väsi kordamast, et minu meelest on hommikuvalguses aia kõige ilusam paik just see vana õunaaed.
Kolm kevadet tagasi kingiti üks väike õunapuuistik. Juba tol kevadel oli tal kaks õiekest küljes. Möödunud aastal ta puhkas ning tänavu on väike puuhakatis õitesse uppunud.
Keldri juures õitseb punane õunapuu. Õunte maitse on mittemidagiütlev, aga ilusa kompoti ja moosi saab neist õuntest küll.

Keldri kõrval rullivad sõnajalad end lahti.

Jätkub töö Imepeenras.

Valmis on viis sektorit, sealhulgas eelmisel aastal alustatud. Need eelmise aasta istutused on praegu nii ilusad.

Kuidagi iseenesest on kujunenud Imepeenra värvigammaks roosa ja lillakas toon. Noh, kõigepealt see eelmisel aastal istutatud taim, mille nime ma ei tea, siis kaunis kukehari, siis nüüd istutatud tõnnike, floks ning vorstirohi. Üks väike iiris näitas eelmisel aastal ka värvi ja kui ma ei eksi, siis tema mahub ka antud gamma piiridesse. Öeldakse ju, et asjad loksuvad iseenesest oma õigetesse kohtadesse.

Kardetavasti ma sel suvel kõiki Imepeenra sektoreid püsikutega täita ei suuda. Tuleb kasutada ka suvikuid. Panen siis sinna astrid ning Mehhiko päsmaslille. Jälle värvid klapivad! Olen rahul!

Tore oli, aga otsa saab

Kopeersin selle karmi tõde kuulutava artikli siia:

Loodus kinkis tänavu suvisteks (nelipühad 23.-25. mai) meile imelised kesksuve soojaga ilmad. Lepituseks pika talve ja jahedana veninud kevade eest tõid lõunatuuled mai esimeses pooles sooja õhku kuni põhjalaiusteni välja, Läämemeremaad on selle päikeselise õhumassi võimu all juba ligi kaks nädalat.

Pühapäeval ilm jaheneb ja sajab vihma. Looduse areng on hüpanud kiirelt juuni alguse aega, mets lehtis mõne päevaga, toomingad, pihlakad, sirelid õitsevad korraga; lilleõite aeg on nii varastel kui hilistel liikidel.

Taimede kasvukiirus püstitab rekordeid: suviviljaorased tärkasid kohati vähem kui nädalaga.

Talvega säilinud taliraps on ammu õites, heinakasv on hoo sisse saanud, pesitsevate lindude toidulaud putukate poolest rikkalik.

Suviselt soojad ilmad kestavad veel nädalavahetuse, siis on arvata Skandinaavialt jaheda õhumassi laienemist ka üle Läänemeremaade. Päevased õhutemperaturid langevad ligi kümne kraadi võrra varasemast allapoole.

Tähelepanuks aiapidajatele: öösel püsib sooja veel üle pluss viie kraadi, kuid selge taeva korral võib paikkonniti halla (temperatuur null kraadi lähedal) teha või tekitada maapinnale külma udu ja kastet.

Nädala esimeses pooles on äikese ja hoovihma võimalus, hiljem üldise jahenemise järel seisab ilm kuivapoolne, sest tulemas on täiskuuaeg.

Puhkajad, hoiduge külmetamast. Paraku jõuab hammustavate putukate hulk kiusama neidki, kes peavad jutte tänavusest sääskede ja kihulaste rohkusest naljaks. Tõehetk saab olema valus.

Artikkel asub siin.

Kodune laupäev koos külalistega

Kõigepealt panen üles Helduri kodulehe lingi. Nii vahva, et ta on paljude katsetuste seast lõpuks leidnud oma niši. See sobib talle ja tooted lähevad aina paremaks! Puidust käsitöö ja talusildid.

Külaliste päev. Häda, kui lapsed suureks kasvavad, siis nad enam kõik korraga ema-isaga reisima ei pääse. Täna olid Mairel-Helduril kaasas pooled lapsed. Auto tagaistmel lihtsalt ei tohi rohkem reisijaid istuda.

Täna hommikul või ehk isegi juba eile õhtul saabus suur rahu hinge. Üle oma varju ei hüppa ikka küll, taha palju tahad, katseta palju katsetad!
Järsku oli mul aega vaikselt toimetada - kuigi kartul pole veel maas ja maad on veel palju kaevata.
Mehed niitsid, mina katkusin niidetud alal neid piikondi, kuhu masinaga ei pääsenud. Oli aega lilli vaadata ja linnulaulu kuulata.
Võib-olla oli asi selles, et viimane tasemetöö sai tehtud, laste laulupäevaks ülesanded täidetud. Võin hakata otsi kokku tõmbama. Klassi õppeaasta lõpupidu veel ees, siis on tõesti kõik. Nojah, paaris eksamikomisjonis ju tuleb ka istuda, aga see ei nõua minupoolseid ettevalmistusi ning ponnistusi.

Mis siis ikkagi saab sellest suurest aiamaast? Kartuli paneme maha just nii suurel alal, kui kaevata jõudsime. Ülejäänud maast sõitis poiss murutraktoriga üle. Seda songin edaspidi vaikselt ja jõudumööda. Aga mis saab edaspidi?

See maa-ala on suht soojas kohas. Ja meil pole mitte ühte ainumast roosi. Äkki teeks rosaariumi? Naersime Mairega, et näe, kõigevägevam oli kiuslik ja lükkas meie "taksomeetrile" uue numbri ette, et äkki oleks nüüd aeg hakata ka endale mõtlema, ennast veidikenegi säästma ja lõpetaks selle hullumeelse sahmimise ja rabelemise ära. Leidsime, et see plaan tasub täpsustamist ja arendamist, plusside ning miinuste kokkuarvamist.


Järgnev osa tänasest päevast on trükitud Wordis. Asi selles, et juba kaks tundi podiseb kagu- ja lõunakaares suur äikesepilv. Igaks juhuks sai elektroonika pistikust välja võetud. Nüüd, kui taevastel lahinguväljadel valitseb vaikus, ei saa ma internetti kätte. Oskajaid momendil käepärast pole ja nii tulebki muidu läbi ajada.
Täna jõudsin oma järjega Imepeenra juurde. Päevakübarad on selleks korraks oma elu ära elanud, peenra sektorid tuleb uuesti komplekteerida. Nagu selgus – iiriste sektoris on veel ruumi maa ja ilm! Aga kui oli võimalus omale jupike iirisetaimest saada, siis polnud ma selleks veel valmis – no polnud ju ettevalmistatud mulda. Nüüd on nii kahju, et tühjaks see osa jääb ka sel suvel.
Küll oli mõnus väljas toimetada! Õhk suvesoe, taevas uhked pilved, mis müdisesid ning podisesid, külast kostumas murutraktorite mürinat. Need on kõik suvehääled, mitte enam kevadehääled. No ja eks ta suvekanti ju pöörabki – homme juba suvistepüha!
Jälle hakkas müristama ja justkui palju lähemal kui enne.

Tulpidest ja aiast üldse

Korralik fotokas sai kõvasti vett ja vilet ning lõpuks andis otsad. Nüüd tuleb jälle vana digikat pruukida. Sel aga ilmast ilma "Battery low". Ostsin jälle uued Duracellid ja sain lõpuks mõned tulbipildid. Kõige viimane, kollase-punasekirju kinnise õiega tulp on juba ammu pildile püütud - valguski sellel hoopis teine, ülejäänud siis tänased. Kollane topeltõieline tulp on juba õitsenud.

Lapsepõlve koduaiast mäletan hästi palju erinevaid tulbisorte. Tol ajal neid suuri ja punaseid Hollandi tulpe polnudki.
Minu lemmik oli tol ajal nn pardinokk. Aga meil oli ka üks isend mustast tulbist. Ta küll süsimust ei olnud, aga midagi sinnakanti. Tumedaid kroonlehti kaunistasid roosakad träpsud. Ma lugesin palju ja muidugi oli raamatute hulgas palju muinasjuturaamatuid. Nii pidasin seda musta tulpi kurja nõia või võõrasema tulbiks ja isegi natuke kartsin teda :) Igal juhul, kui aitasin memmel peenart rohida, siis selle "kurja" musta tulbi juures ma rohida ei julgenud.

Lugesin ühest aiablogist tõelise aiapidaja "anamneesi". Selle põhjal ma aiapidajate hulka ei kuulu. Ei teagi nüüd, on see siis õnneks või kahjuks. Ma käin aianduskauplustes põhiliset "Window shopinguga" tegelemas ja silma nuumamas, ei enamat. Aga sealjuures olen oma aiaga suht rahul. Meie pooleldi loodusliku ja pooleldi metsaaia juurde ei sobi tõeliste iluaedade ja näituseaedade atribuutika. Meie piirdume roheluse, puidu, mõnede kivide ning neile elustavat aktsenti lisavate värvilaikudega. Meie külalised, olgu siis sugulased või kolleegid, võtavad alati kõigepealt suuna aeda. Võõrad, kes meie aeda on külastanud, on leidnud, et siin on väga rahustav aura, et tundub, kui elaksime vanajumala selja taga. Ja nii ta ongi. Eks sellepärast seda suve ja puhkust nii pikisilmi oodatud saabki.

Endiselt palav

Ja endiselt maa kaevamine. See võib välja paista juba kümnete hektarite kaevamisena, aga kahjuks (või õnneks) pole me kodused inimesed, vaid üsna tõsiselt oma tööga seotud ning kodus toimetamise aega napib. Hullusti napib. Kuigi jah, täna labidavarre najal end püsti ajades tekkis esimest korda väike uitmõte, et äkki õnnestubki enne maikuu lõppu see va kartul maha panna.

Nojah, aga see maa... Möödunud suvel hoolikalt mitu korda suve jooksul läbi kaevatud ja rohitud peenravahed on praegu erkkollased - meeletult on võilille. Mäletan, kuidas seemned eelmisel suvel lendasid - õhk oli lausa valge. Kuidas aga takistada võililleseemnete levimist, kui nad, saadanad, valmivad ka maha niidetud õisiku küljes?

Korra tekkis mõte, et paneks praeguse suure aiamaa muru (loe: rohumaa) alla? Seda rohumaad on meil niigi hullult palju. Veel juurde? Noh ja kus siis seda potipõllumajandust viljeleda? Selleks tuleks aastaid söötis seisnud tee-äärne põld kõigepealt Roundupiga mürgitada, siis künda, kultiveerida ja ma ei tea, mida imet veel teha. Aga siin tekivad esimesed takistused: ma ei tea meie külas ühtegi tarktorit, millel põllutööagregaadid olemas oleks. Traktor on siinkandis ikka rohkem metsateoks, metsaveoks. Ja mis kõikse jamam - kui kogu selle ettevalmistustöö kulud kokku arvata, on poest kartuli ostmine kordades odavam. Mõtet siis sellel tsirkusel üldse on?

Meite külatelefon on säänne klikiaegne - toimib teine õite aeglaselt. Täna selgus, et too mitme päeva tagune välguga samaaegselt kostunud plaks (mille lööklainet oli tunda) suutis ülejõe külas ka kurja teha. Oli ühte majja sisse löönud. Maja maha ei põlenud, aga eks papi oli jätnud kõik kodutehnika kõigevägevama hooleks. Tollel oli aga niigi palju tegemist ning sedasi kõik see krempel nüüd õhtal ongi. Selle kohta käib hää ütlemine: "Looda Allahi peale, aga kaamel seo kinni". Vot siis inimene vs loodusjõud - enda loodusekrooniks tituleerimine on uhke asi küll, aga kui ikka häda käes, siis on too kroon peas õite uppis ja vesi ahjus...

Kastan õitseb, toomingas lõpetab õitsemist, kirsid õitsevad, esimesed õunapuuõied soojemas aianurgas on end päikese poole sirutanud - kevadest hakkab saama suvi.

Tänased toimetused

On jälle hiline õhtutund, mil hämarus lõpuks õuetoimetused katkestas.

Tööpäev lõppes suhteliselt hilja ning koju jõudsin üheaegselt saabuva äikesepilvega. Taas juba traditsiooniline välkude sähvimine, müristamine ning paduvihm. Äike on ilmselt otsustanud sel suvel oma teed ja rajad seada just üle meie kandi.

Maa kaevamine oleks võrdunud mudas mulistamisega. Vihma ajal sai hoopis kasvuhoones rohitud, pärast vihma asusin suvelillede taimi peenrasse istutama. Üks natuke suurem muutus sai ka tehtud - terrassi ees peenras on nüüd hostad.

Mehed olid päeva ajal puid saaginud ning lõhkunud. Tänased halud on kenasti riita seatud.

Küll on mõnus aias toimetada! Iga päevaga läheb kõik aina ilusamaks ja nii kahju on hommikuti autosse istuda ning tööle sõita. Õnneks pole puhkus enam kaugel. Just selle hiliskevadise-varasuvise ilu pärast tahan alati võimalikult varakult puhkusele minna, et meie põhjamaise lühikese suve pikki päevi ning valgeid öid maksimaalselt ära kasutada ning nende ilust iga kild endasse ammutada, et pikka ja vastikut talve üle elada.